Äli-Ann Klooren

Konverentsil, mille keskmeks Pärdi mõttemaastikud, toodi esile mitmeid uusi uurimissuundi, eeskätt semiootika vallas, kuid värske pilguga vaadati ka varasemaid käsitlusi.

Kaheksat kontserti hõlmanud festival kandis pealkirja „Armastuskirjad“ ning iga kontserti ilmestasid kavas olnud heliloojate kirjutatud või neile saadetud armastuskirjad.

Muljed on suurepärased: inspireeriv keskkond, hea akustikaga ja viimse kohani välja müüdud saal ning kauni kavaga kontsert, kus kõrvuti barokiajastu üli- ja vähemtuntud teosed.

Tänavuste Kreegi päevade keskmesse olid seatud helilooja seosed Vormsi saarega, kus anti ka üks seekordsetest kontsertidest.

Neli pilku muusikale olid äärmiselt erinevad, mistõttu võib arvata, et ka meie heliloojate järelkasvu muusikaline käekiri on sama mitmekesine.

On tore, kui pikalt ära olnud muusikud jõuavad ringiga koju tagasi ja jagavad mujal omandatut kodupublikuga.

Aprillis oli rikkalikult suurüritusi: kõigepealt Tallinn Music Week, siis „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad.

Lloyd Webberi reekviemi plaadistuse tase on seadnud lati ebameeldivalt kõrgele ning võrdlused sellega on kerged tulema, ent seekordne ettekanne õnnestus suurepäraselt.

Ilusal kevadisel laupäevaõhtul tõi Vambola Krigul Arvo Pärdi keskuses kuulajateni kava, mis koosnes ainult naisheliloojate teostest.

Lisanna Laansalu tõi dirigeerimiseksamil Eesti esiettekandele Raimo Kangro kantaadi „Inimene ja …“, mille teema on aktuaalne: inimese ja looduse suhe ning andestamine.

Kristjan Randalu autorikontsert oli täidetud mitmekesise ja kaasahaarava muusikaga, millest said sügava elamuse ilmselt nii naised kui ka mehed.

Praegusel musta masendust tekitaval ajal on tore tõdeda, et inimesed ei ole kaotanud huumorimeelt ja jagavad seda lahkelt ka kuulajatega.

Juha Kangas oli valinud TKO kavva kaks äärmiselt huvitavat nüüdismuusikateost, mis kõlasid kõrvuti petlikult lihtsate Mozarti teostega.

On äärmiselt värskendav, et aeg-ajalt juhatavad Eesti koore välismaa koorijuhid, eriti kui nad toovad meie publiku ette siinmail vähe kuuldud muusikat.

Detsembrikuu kontsertidel sai kuulda kas täitsa uut või siinmail harva kõlavat muusikat, sekka vaid üksikud tuntud jõululaulud.

Oli uhke tunne küll ja mingi jõnkski käis südame alt läbi, kui öeldi, et õhtu on pühendatud Musiknation Estland’ile ehk siis eestlastele kui muusikarahvale.

Kui selle kontserdi iseloomustamiseks peaks kasutama ühte sõna (lisaks muusikaliselt kõrgele tasemele), siis on see „rõõmsameelsus“.

Peale Arvo Pärdi muusika kõlas septembrikuistel kontsertidel rohkesti ka teiste eesti heliloojate loomingut ning kavades oli märkimisväärselt palju uudisteoseid.

Peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva.

Tõnu Kaljuste juhitud kolm Birgitta festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse.

Vox Clamantisel on kindlasti oma osa selles, et Kreegi looming maailmas tunnustust on leidnud. Kui vaid Kreek, kelle muusikat tema eluajal kuigi palju ei tuntud, kõiki neid esitusi kuuleks!

Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas maikuus eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus.