
Kahest erakordsest avanumbrist hoolimata kujunes ERSO 8. mai õhtu kulminatsiooniks kontserdi teine pool, kus tuli ettekandele Philip Glassi käänulise saamislooga klaverikontsert „Mishima“.

Aprill oli kontsertidest ning sealjuures uuest ja/või eesti muusikast küllastatud. Millist muusikat saab ka edaspidi kuulda, teab vaid tulevik.

Vaskpillide universaalne kõla justkui tasandab eri ajastute omapära, ent sugugi mitte halvas mõttes, vaid toob hoopis esile uusi detaile ja kõlanüansse.

Cyrillus Kreegi muusika on vägagi sobilik džässiseadeteks, mistõttu on Jaak Sooäär jätnud need peamiselt kolme- kuni viiehäälsed koorilaulud harmoonia mõttes täiesti muutmata.
Üheks veebruarikuu kontserdielu tipphetkeks võib pidada Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja õhtut Beethoveni viie tšellosonaadiga.
Detsembrit võiks nimetada ka koorikuuks: ükski endast lugupidav koor ei jäta vist andmata jõulukontserti.

Festivali „Tallinn feat. Reval“ seekordseid kontserte kuulates jäi keerlema mõte, kuivõrd palju võimalusi pakub varajane muusika interpreetidele: olla vahendaja, tõlkija.

Eesti muusika nädalal sai kuulda nii Veljo Tormise ja Arvo Pärdi kui ka Heino Elleri harvem ette kantavaid teoseid – ja tipptasemel esituses.

Konverentsil, mille keskmeks Pärdi mõttemaastikud, toodi esile mitmeid uusi uurimissuundi, eeskätt semiootika vallas, kuid värske pilguga vaadati ka varasemaid käsitlusi.
Sel aastal jäi septembrikuust mõru maik ja seda hoolimata arvukatest suurepärastest kontsertidest, mida varsti ei pruugigi enam nii arvukalt ega samal tasemel olla – põhjuseks muusikute palk.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.