
Vilniuse lühifilmide festival 21. – 27. jaanuarini.

Béla Tarri filmides pole sõnal ega dialoogil suurt kohta ega ausalt öeldes ka mõtet. See ei tähenda, et ta tegelastel ei võiks olla sügavaid mõttekäike.

Grigori Kromanovi ja Mati Põldre koostöös sündis 1969. aastal tunnipikkune dokumentaalfilm „Meie Artur“, mis erines kõigist seni Eestis tehtud dokumentaalfilmidest.

Portreedokumentaalis „Karp“ on arhitekt Raine Karbile isiksusena väga lähedale saadud, ta on aus töönarkomaania ja isikliku elu arvelt lõivu maksmise teemadel, mis kõnetab kindlasti ka praegusi projekteerijaid.

End uhkusega üheks maailma poliitilisemaks filmifestivaliks pidanud „Berlinale“ on nüüd langenud iseenda taktika ohvriks, sest avalikkus ei soovi arutelu, vaid skandaali.

Óliver Laxe: „Ma olen visuaalkujundite looja. Usun, et visuaalid on ühed maagilised ja kummalised asjad, mille kaudu inimese siseelu väga sügavalt kõnetada.“


„Meie Erika“ on üks parajalt hea eesti film. Mitte suurepärane, puudusteta ega kuldmedalivääriline, aga hea sellegipoolest.

Paolo Sorrentino „Halastus“ on kogu põlvkonna poeetiline metafoor. See käib Itaalia, aga võib-olla ka kogu Euroopa kohta.

Lembit Peterson: „Mulle tundub, et „Hukkunud Alpinisti hotell“ on huvitav ja intrigeeriv film ning paneb suurte küsimuste üle mõtlema.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.