Silver Õun

„Nosferatu“ filmikeel võib jääda vastikult steriilseks eksperimendi otsijale, kuid tema hoog on sama suur ja peatumatu kui õuduste toa kriuksuval kaarikul.

„Armastus, valed, veri“ pole ainult järjekordne võimestav uustöötlus neo noir’i žanris – režissööril on ka omajagu nihilistlikku kõrvalpilku vaadata, kuidas tema kaks kangelannat kuristiku poole kihutavad.

„Tulnuka II“ tegijate lennukate ideedega on siht seatud otse tähtede poole, et Valdis maa peale tagasi tuua. Tahetakse palju, ilmarahvas ootab, aga tiivad ei pea vastu.

„Tõotatud maa“ leiab aset Põhjasõja-järgsel rahuperioodil, mil Taani kuningas Frederik V soovis kultiveerida suuri nõmmesid Jüüti poolsaarel.

Rahu, millega „Eelmistes eludes“ suhtutakse identiteedi muutumisse, mitte kadumisse, teeb silmad ette paljudele lääne rahvuslastele, kes suhtuvad kultuuride segunemisse kui identiteeti tapvasse nähtusse.

Mida aasta edasi, seda romantilisemad on Aki Kaurismäki tegelased ja ka nendega aset leidvad sündmused.

„Tume paradiis“ pakkus ootamatult võimaluse lahata filmielamust komplekssema nurga alt. Nimelt, kui ühest ja samast filmist saadakse kahel vaatamisel täiesti erinev elamus.

Sisuküpsus, mis lähendab täiskasvanulikku ja lapselikku, eristab Pixarit paljudest teistest filmitootjatest, kes lastele animafilme teevad.

„MRT“ on Cristian Mungiu viimasest neljast filmist ainus, mis Cannes’i filmifestivalil loorbereid ei lõiganud. See on struktuurilt ka üks tema keerulisemaid.

„Keeris“ on palju rahulikum ja südamlikum film, kui osati oodata. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Gaspar Noé loome taustal.

Robert Eggersi prints Amlethi legendi uues käsitluses näeb rohkelt higist nõretavat vägivalda ja meisterlikku vormi, kuid jääb segaseks, mida režissöör on filmiga öelda tahtnud.

Diana elust rääkivas „Spenceris“ püütakse melodramaatilist stsenaariumi kompenseerida kaameraga ujumise ja sügavamõttelise tagatoas kannatamisega, mis ei vii aga mitte kuhugi.

Paul Thomas Andersoni retrospektiivil võib näha kuut Ameerika autorifilmi meistriteost.

Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ annab hea ülevaate Rein Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv.

Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm „Öölapsed“ tõdeb, et öös on asju: neoonpunast ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.

Mängufilmis „Isa“ asetatakse vaataja dementse, närtsiva mõistuse pettekujutlustes selgust ja tõde otsiva mehe perspektiivi.

Kirill Mihhanovski näitab oma debüütfilmis tugevat oskust lavastada näitlejaid, aga stsenaarium vältab liiga pikalt ühes tempos.

Martti Helde: „Kui eesti publik hakkab eesti filmi armastama, mõistavad ka eesti filmitegijad, et nad ei pea olema keegi teine, vaid saavad teha just selliseid filme, nagu nad tahavad.“

Jaan Tootsen: „Filmitegemine on omaette vaimne harjutus. Aeg-ajalt tekib tunne, nagu vaataksin oma elu ka nagu filmi.“