Näitus „Tintinnabuli – maailm noodipaberil“ Arvo Pärdi juubeliaasta puhul alates 1. II Arvo Pärdi keskuses. Kuraator ja teksti autor Maarja Tyler, kaaskuraatorid ja toimetajad Kristina Kõrver ja Kai Kutman, kujundajad Kärt Maran, Marje Eelma ja Martin Eelma (disainibüroo Tuumik), tehnilise lahenduse loojad Platvorm ja RGB, tõlkija Marrit Andrejeva.

Ajal, mil paljud muuseumid on otsustanud olla teadusasutuste asemel meelelahutuskeskused, mõjuvad Arvo Pärdi keskus ja seal avatud uus püsinäitus „Tintinnabuli – maailm noodipaberil“ kui sahmakas värsket õhku läppunud toas.

Dies irae

Alustan kohe vihaselt. Kui vaatan ringi liiga paljudes siinsetes mainekates muuseumides (kunstimuuseumid vahest välja arvata), leian end justkui mingist simulatsioonist: peidetud kõlaritest kostab keskkonnahelisid ja muusikat ammu unustatud aegadest, ümberringi kõrguvad piltide ja kirjadega seinad, tõenäoliselt laiutab mõneski nurgas tahvelarvuti, millest nii mõnigi inimene kõnnib ilmselt haigutades mööda, ja halvimal juhul saan ma mängida mingit (arvuti)mängu, kus võin avastada suhteid enda ja tolle unustatud aja või teema vahel. Kogu muuseumi eesmärk on pakkuda mingit elust veel suuremat „päris“ elamust, aga informatsiooni näituse teema kohta jagub sama palju kui keskmises Imelises Teaduses. Eeldan, et muuseumist leian teadmisi, mida saab mulle pakkuda ainult see asutus, ja kui see info mõnel juhul ka olemas on, jääb see tihti kogu ruumis laiutava inter­aktiivsuse varju. Või kas kuskil on tõesti mingi võlusõna peale avanev peidetud tolmunud raamatutega tuba, millest muuseumikülastaja ei tea? Põhimõtteliselt ükstapuha, kas kulutan raha muuseumis või O’Learys spordibaaris – ainsa vahega, et viimases saab vähemalt õlut juua.

Ajal, mil paljud muuseumid on otsustanud olla teadusasutuse asemel meelelahutuskeskused, mõjuvad Arvo Pärdi keskus ja seal avatud uus püsinäitus „Tintinnabuli – maailm noodipaberil“ kui sõõm värsket õhku läppunud toas. Mõistan. Pärdi keskus on arhiiv, mitte muuseum. Aga miks pean nii tihti tundma, et muuseum alahindab publikut? Pärt Uusberg vastas kunagi kriitikale, et laulupidude kavad on lihtlauljale liiga rasked, et sama hästi võiks teha laulupidusid, kus kõlavad ainult ühehäälsed ja kahehäälsed laulud. Saame üle sellest kiirtoidu ajastust!*

Laterna magica

Ma ei ütle, et muuseum ei võiks proovida külastajat üllatada. Üks selline maagiline tuba on olemas. Leidsin selle Arvo Pärdi keskusest. Äkki peaks keskuse ümber ristima hoopis Laulasmaa saladuste kambriks? Või millekski muuks „elamust pakkuvaks“, sest sealsed töötajad näivad hästi mõistvat üht elu põhitõde, et tõeline elamus tuleb süvitsi­minekust. Kui vaadata tagasi keskuse avamisaega 2018. aastal, võib tõdeda, et seal toimunud ja ka edaspidi toimuvad üritused annavad tunnistust vaid töötajate sügavast pühendumisest. Ka enne kui uuele näitusele läksin, hoiti mind natuke uste taga kinni, samal ajal kui meeskond kontrollis, kas näituse tehniline lahendus ikka toimib. Jäin mõtlema, et kõik head filmid sünnivad ikka öö enne esilinastust. Pärdi enda teose „Tabula rasa“ peaproov jättis helilooja veel sügavatesse kahtlustesse ja teos sündis alles esiettekandel publiku silme ees. Seda suurem oli minu üllatus, et kui lõpuks astusin näitusele „Tintinnabuli – maailm noodipaberil“, ei leidnud ma eest suurt tahvleid ja pilte täis tuba, vaid minimalistlikult tagasihoidliku lauakese, kus seisis vaid üks hall raamatukene. Kui raamatu lahti lõin, valgustusid aga selle pooltühjad lehed ülalt laest tuleva projektorivalgusega, mis hakkas asjalikult jagama juhtnööre, kuidas raamatut kasutada.

„Ma tõotan pühalikult, et olen pahanduste peal väljas“

Varasem nali saladuste kambri kohta ei tulnud tühja koha pealt. Pärdi keskuses aega veetes tekib mul tunne, et tegemist on justkui Harry Potteri raamatust tuttava Sigatüüka kooliga. See tähendab, et keskus on omaette organism, kus mõned asjad sünnivad maagilisel kujul temast enesest, alustades keskuse arhitektuurist kuni raamatukogu ja kabelini. Mul on ennem tunne, et see näitus on kerkinud keskuse põrandast vihmajärgse seenena, kui et see on kellegi teadliku töö vili.

Raamatus „Harry Potter ja Azkabani vang“ satub Harry kätte pealtnäha tühi paberiräbal, mis osutub lossi kõiki salaurkaid kätte juhatavaks kelmi­kaardiks. Kaart suhtleb lugejaga ja avaneb sõnade peale „Ma tõotan pühalikult, et olen pahanduste peal väljas“. „Tintinnabuli – maailm noodipaberil“ on kui kelmikaart Arvo Pärdi helimaailma. Sajaleheküljeline raamat-projektsioon viib lugeja läbi Pärdi avangardistliku perioodi kuni keerulisemate tintinnabuli-stiilis kirjutatud teosteni – pahandustest pühadusteni. Peaajalikult keskendutakse Pärdi helikeele muutustele, mis on paberile prinditud partituuride ja raamatupinnal mängivate video­esseelike lahendustega hästi illustreeritud: trükimusta täis dodekafooniline „Nekroloog“ kõrvuti kahehäälse teosega „Für Alina“. Raamatusse süvenenud silmade ees mängitakse lahti Pärdi helikeele kontrastid, mida saadavad mõtted helilooja filosoofilistest otsingutest. See on selge teekond. Iseäranis huvitav osa on Pärdi „Credo“-järgsele perioodile keskenduv Ekke Västriku loodud helirännak, kus „Credo’s“ kuuldud helikaosest saab tühjus, milles hakkavad kõlama katked Pärdi päevikutest, gregooriuse laulust ja õigeusu koorilauludest – kõigest, mis ilmestavad helilooja vahepealseid otsinguid. Kui kompositsioonitehnikatest lähemalt räägitakse, seletatakse ühtlasi muusikateooria põhitõed võrdlemisi üksipulgi lahti. Ka muusikakaugel inimesel on võimalik aru saada, mida tähendab kolmkõla ja mis roll on sel tintinnabuli-kompositsioonitehnikas. Milline on partituuris meloodia- ja milline tintinnabuli-hääl ning mida tähendab 1 + 1 = 1. Inimesele, kes on Pärdi helikeelt vähegi uurinud, ei ole need teadmised küll uued, aga selleks et pärast näitust veel sügavamale sukelduda, on kohe kõrval keskuse raamatukogu ja kõik partituurid. Võluraamat laua peal on aga selline kogemus, mida mujalt ei leia.

Mõni pahasem muuseumijuht võiks artiklit lugedes ilmselt vastu väita, et kõik, mida kirjeldan, ongi interaktiivsus. Näituse peakuraator Maarja Tyler tunnistab, et sellist tehnoloogiat ei ole Eestis veel mujal rakendatud. Jah, tõesti, see raamat on läbinisti interaktiivne, aga temasse süvenemine nõuab teatud aega ja askeetlikkust. Maarja Tyler ning kaaskuraatorid-toimetajad Kai Kutman ja Kristina Kõrver ei ole läinud kergema vastupanu teed, et külastajale kiir­toiduna mälutav menüü kokku panna. See tagasihoidlik raamat nõuab aega ja annab ka rohkem – on interaktiivne ilma pealiskaudsuse tulevärgita. Oleks selliseid keskusi vaid rohkem!

Minu ainus kriitiline tähelepanek seisneb selles, et minimalistlik projektor-raamat võib jääda inimesele, kes näitusest ei tea, märkamatuks, ka ei pruugi raamatu projektorpind selle lugeja esimesele puudutusele reageeridagi. Selle lugemiseks on vaja teada teatud nõkse ja salasõnu. Loodan, et keskuse majajuhid oskavad külastajatele need sõnad edasi anda!

* Pärt Uusberg: elame kiirtoidu ajastul, kus elamus tahetakse lihtsalt kätte saada. – ERRi kultuuriportaal 15. VII 2023.