
„Minu kallis ema“ paneb vaataja tegelema küsimusega „miks?“, millele vastamine on alati kes-küsimusest psühholoogiliselt nüansseeritum.

Meie filmiajakirjanduse algusajaks võib pidada 1924. aastat. Erinevalt varasematest teatrite-kinode eeskava refereerivatest väljaannetest üritati selle aasta trükistes käsitleda mitmeid filmiteemasid.

Audiovisuaalse valdkonna autorid kaotavad 2028. aastaks tõenäoliselt ligikaudu 21% oma sissetulekust. Autorikaitse selle praegusel kujul on seatud kahtluse alla.

Lucile Hadžihalilovići neljas täispikk film „Jäätorn“ viib ekslema hirmus ilusa Lumekuninganna lossi ja seda ümbritsevale võtteplatsile.

Stoffel Debuysere: „Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.“

Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur ja dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad, mis Jaapani eksperimentaalse lühifilmitegija Takashi Ito loomingus pinnale kerkivad.

„Isa ema õe venna“ kolm lugu vanemate ja laste suhetest laotuvad üksteise peale nagu kolm mitte eriti rasket tekki – veel kergemaks teevad need pulseeriv soojus ja empaatia.

HÕFF on kahtlemata leidnud oma publiku, aga uuenev festival paneb küsima, kas õudusfilmifestival peaks olema ohtlik või mitte.

Jim Jarmusch: „Filmi planeerides kujutasin seda ette kui muusikateost, millel on kolm osa, aga mitte kui kolme eri pala. Osad resoneerivad üksteisega ja väikesed teemad korduvad variatsioonidena nagu muusikaski.“

Mõkõta Lõskov: „Ukrainlasena luban endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.