EFTAdega parimaks Eesti sarjaks tituleeritud „Minu kallis ema“ tõesti seda ongi. Küllaltki õnnestunud stsenaariumis on lähtutud tõsielulistest sündmustest ega ole ära unustatud ka kunstilist kõrvalpilku. Kui vaadata mööda mõningasest kiirustamisest või üksikutest vähem põhjendatud liinidest, torkavad seriaalis silma tugevad näitlejatööd ning psühholoogiliselt täpne režii. Tänu sellele saab „Minu kallist emast“ ka austusavaldus päris kannatanutele.

Tõsieluline taust

Kõige tavalisemas krimisarjas ehitatakse lugu üles kurjategija paljastamisele. Detektiiv käib ringi pea käte vahel ning koos temaga otsib ka vaataja mõttes vastust episoodist episoodi korduvale küsimusele „Kes küll seda tegi?“. Seriaal „Minu kallis ema“ on teistsugune. Juba esimeses osas esitatakse süüdlas(t)e kohta tõendid, mida ümber lükkama ei hakata. Stsenaristi suunamisel tegeleb vaataja nüüd hoopis küsimusega „miks?“, millele vastamine on alati kes-küsimusest psühholoogiliselt nüansseeritum. Seetõttu mõjuvad ka seriaali rõhuasetused tavalise kriminulli omast tähtsamatena. Osates kaasa tunda süüdistatavale, suunatakse vaataja ebakindlale pinnale, kus õigussüsteemile loota ei saa ning kus mängitakse mõttega, et on olemas ka põhjendatud kuritegusid.

Julgus kahelda riiklike süsteemide pädevuses kajab vastu juba Külli-Riin Tigassoni artiklist „Tüdruk Sõpruse puiesteelt“¹, kus kirjeldatud juhtum on sarja inspireerinud. Artikkel on kõnekas täiendus 2022. ja 2023. aastal peetud kohtuprotsessile, kus tütart süüdistati oma ema tapmises. Kui teistes juhtumiga seotud artiklites kajastab meedia valdavalt süüdistatavate rahamuret, narkomaaniat või vägivaldset käitumist,² siis Tigasson on läinud uuriva ajakirjanduse meetoditega tagasi päris algusesse, süüdistatava lapsepõlve. Ajakirjanik loob õõvastava aimduse verinoorest tüdrukust, kellest ema on teinud narkomaani ja prostituudi ning keda riik koos politsei või lastekaitsega õigel hetkel aidata pole osanud. Kuigi Tigasson ei ütle, et ema mõrvamine võib olla „õigustatud“, viitab ta oma artikli lõpus kriminoloog Kathleen M. Heidele: kõige suurema tõenäosusega on oma ema või isa valmis tapma laps, keda on väärkoheldud.

Pole ime, et sellistele sündmustele toetuv „Minu kallis ema“ on ränk vaatamine. Positiivsena mõjub kogu ettevõtmise juures eelkõige see, et tegijate kaastunne kannatuste suhtes on siiras. Võimalik, et Tigassoni artikkel on nad samamoodi ahastama pannud: kuidas saab olla, et sellised asjad toimuvad siin, vabas Eestis? Kuigi on toetutud tõsielu sündmustele, pole seriaali eesmärk panna täppi kõigi faktidega. Pigem joonistub loos välja uutmoodi tunnetuslik tõde, mis annab võimaluse tegelasi paremini mõista ning päriselt toimunule psühholoogilist väge juurde anda. Selle käigus luuakse üks võimalik versioon, mis selgitab, kuidas võivad õõvastavad teod leida loogilise põhjenduse.

Politsei patuoinana

Üks detail, mis mõjub seriaalis teiste tugevate kõrval liialdusena, on süü veeretamine eelkõige politseinike oma­algatuslikele susserdamistele. Põhjused, miks ei jõua mõnikord kohus ega meedia ausa õigusemõistmiseni, on päriselus mitmekihilisemad ja ka huvitavamad. Kuna seriaalis suunab mitmeid protsesse aga „kuri“ niiditõmbajast politseinik (Tanel Saar), on muidu eluliselt realistlikud liinid kohati igavavõitu. Palju huvitavam on jälgida näiteks seda, kuidas Saara Piusi kehastatud ajakirjanik taarub vastandlike tõdede vahel, vastutus ajakirjaniku ehk neljanda võimu kandjana kindlalt silme ees. Eksimine on inimlik: pole vaja kellegi otsest mõjutust, et valida vale „tõde“.

Võimalik, et „kurja“ politseiniku liiniga kritiseeritakse omavahel tihedalt seotud institutsioonide süsteemi, mille ees on kodanik kafkalikult kaitsetu: piisab ühestainsast pahatahtlikust elemendist, et kogu maailm sinu vastu pöörduks.

Idee on hea, ent kriitikat politsei pihta saab seriaalist niigi. Selle töömeetodeid näidatakse kohati niivõrd korruptiivsena, et tekib lausa kahtlus, kas pole filmitegijatele mitte teada mõni ülestunnistus, millest avalikult räägitud ei olegi. Kuna „Minu kalli ema“ mitmed tegelased on narkootikumidest sõltuvuses ning teised teevad jälle nendega äri, haakub sarjaga ka igivana küsimus, miks on iga alaealine nolk võimeline leidma üles diileri, kuid politsei on kogu kaubitsemise vastu jõuetu. Kui sellele küsimusele sarja süžeest vastust otsida, võib ekstreemsemal juhul jääda isegi mulje, et stsenaristi hinnangul ei tahagi politsei kedagi kätte saada, ning kui tahabki, siis võib süüdimõistmise asemel kasulikumaks osutuda hoopis mõningane kokkumäng kurjategijatega.

Teisest küljest on jällegi võimalik, et filmimeeskond pole oma politsei­kriitilisust lihtsalt läbi mõelnud ning sellega on loodetud lisada loosse hollywoodlikku põnevust. Võttes arvesse, et sündmused seriaalis toetuvad reaalsele elule, mõjuvad politsei ebaeetilised töömeetodid aga palju tähenduslikumana, kui mõne muu üleni fiktiivse iseloomuga stsenaariumi puhul. Tundub, et iseäranis „kurja“ politseiniku mõju vähendamisega poleks stsenaarium suurt midagi kaotanud, vastupidi. Selle kaudu joonistunuks veelgi teravamalt välja ka teiste võimalike aitajate (meediast alates ja naabritega lõpetades) suutmatus või tahtmatus kannataja päriselt ära päästa.

Kunst vs. elu

Kuigi „Minu kallis ema“ on õigus­organite suhtes kriitiline, pole nähtud alternatiivina ka omakohut. Selle glorifitseerimist on välditud kindlakäeliselt: peategelase Alina (Doris Tilk) elukaaslane Reigo (Jaanus Mehikas), kellest võinuks vastasel juhul saada omakohtu kangelane, näitab end kohtusaalis eriti ebameeldivast küljest. Sinnamaani on ta seriaalis olnud üks vähestest tegelastest, kes näib Alinale päriselt head soovivat. Mõjub lausa ootamatuna, et ta ei ole valmis politseile oma tegu tunnistama, soovides sellega vältida ilmselt üksinda vangiminekut.

Kunstilises mõttes on sarja praegune lõpplahendus õnnestunud. Märgilises lõpustseenis näeme Alinat kongis joonis­tamas: tüdruk, kes on ilma jäetud kogu maailma armastusest, paistab olevat õnnelikum kui senimaani „vabana“. Tõeline vangla on Alinale olnud elu väljaspool kinnipidamisasutust, mistõttu mõjub viimase episoodi lõpp mitmeplaanilisemana, kui seda oleks võimaldanud Reigo kangelaseks maalimine.

Teisest küljest tekib aga taas nihestatus päriselu sündmustega, kus prototüüpsetest süüdistatavatest määrati mõrva eest vanglakaristus ainult mehele. Kas päriselt tunnistas mees siis mõrva üles, võttis süü omaks ning selgitas õigusorganitele oma teo tegelikku loogikat? Kuigi stsenaariumina kõik toimib, tekib siin eetiline mõttekoht. Mida võib näiteks tunda seriaali vaadates mees, kes on õigluse nimel riskinud vabadusekaotusega? Pole teada, kas selline mees ka päriselt olemas on – kogu info ambivalentsust arvesse võttes on stsenarist(id) leidnud võrdlemisi kavalad lahendused, kaugendanud ennast vajalikul hetkel päriselu sündmustest lihtsate järelduste tegemiseks.

Õnnestumised

Seevastu ootamatused näiteks aja­kirjaniku liinis mõjuvad kohati lausa nii õnnestununa, et „kurja“ politseiniku klišeelikkus ununeb iseenesest ning selle asemele kerkib küsimus: „Kus on parima telestsenaariumi EFTA?“ Tõepoolest, kui filmide puhul hinnatakse teiste hulgas ka näiteks stsenaristi, operaatorit või heliloojat, siis telekategoorias kandideerimine jätab mainitud kunstnikud võimalikest preemiatest ilma.

On igati ootuspärane, et parima naisnäitleja preemiaga hinnati peategelast Alinat kehastanud Doris Tilka. Mitte iga näitleja ei suuda ühe seriaali jooksul veenda vaatajat, et on korraga parandamatu narkosõltlane ja siiras kannataja. Iseäranis nauditav on vaadata igasuguse piinlikkuseta stseene teismelise Alinaga, sest Tilk ei muutu kordagi ülekompenseerivalt infantiilseks, nagu mõnikord vanusevahega näitlejate puhul võib juhtuda. Seejuures teeb vahetuse eri vanuses Alinade mängimisel märgatavaks ka Gristina Pahmanni grimmikunst. Mitmetes stseenides võib paista, et sama tegelase versioone on võetud mängima mitu näitlejat.

Indrek Ojari kehastatud hea politseinik Mart Arman ägab kõige enam Tigassoni artiklist tuttava õiglustunde all, mis söövitab sisemust nii väljakannatamatult, et ollakse valmis riskima karjääriga politseijaoskonnas. Tänu sellele, et vaataja näeb Alinaga toimunut suuresti Mardi silmadega, tekib stsenaariumisse juurde oluline vahetasand, mis ühendab omavahel õigussüsteemi näilisuse mälestusliku tõelisusega.

Kuna Mardi tegelaskuju on fiktiivne ja erinevalt paljudest teistest tal teadaolevat prototüüpi ei ole, mõjub kogu tema olemus justkui katsena öelda: „Kui mina seal olnud oleksin, oleksin ma sind aidanud.“ Indrek Ojari on pidanud sellele moraalse hääle kehastamise survele hästi vastu, mängides vajadusel pigem rohkem sisse kui välja. Seda enam et levinud müüdi järgi on head tegelast keerulisem mängida kui halba, on saavutus EFTA parima meesosatäitja tunnustust igal juhul väärt.

Siiski ei tahaks öelda, et Elina Reinoldile kaela langenud roll Ojari omast kuidagi lihtsam oleks olnud. Kuna kõrval­osatäitjate preemiaid EFTA-galal välja ei jagata, siis ta seda ka ei saanud, ent see on ilmselt ka ainus põhjus. Reinoldi mängitud Renata põrgupunased huuled koos asotsiaalsete käitumismaneeridega loovad korraliku karakteri – teda on kõige paremas mõttes vastik vaadata. Näitleja ei kohku ära ka viimase piirini rõlgete repliikide ees, ta sarjab ja sajatab, ent oskab end vajadusel ka meeldivaks lipitseda, kui manipuleeriv iseloom seda parasjagu ette näeb.

Filmi võtmestseenides on režissöör osanud oma näitlejaid juhendada psühholoogiliste peensusteni. Sedasama ei saa siiski öelda vähem tähtsate kaadrite kohta. Tundub, et nii mitmeski stseenis saavad kokku kaks Eesti filmile kõige iseloomulikumat valupunkti: vähe aega ja ebaloomuliku kõlaga sõnad. Piisaks ainult ühe parandamisest, et näitlejaid säästa. Võimalik, et ainult mõni võttepäev rohkem oleks andnud juurde piisavalt aega, et vajalikku lisatähelepanu oleksid saanud ka teised stseenid.

Lõpetuseks

Kui hakatakse väntama krimisarja päriselu sündmustest, on oht, et janunedes aina närvekõditavama meelelahutuse järele, rakendatakse selle vankri ette oma tegelikku vastutust tajumata ka päriselt kannatanud inimesed. Nii ränga stsenaariumi, nagu see on „Minu kalli ema“ puhul, saab luua ainult pieteeditundega ja lootuses, et vaatajad märkavad sarja mõjul edaspidi abivajajat enda kõrval. Samamoodi, nagu iga osa algab anonüümse lasteabi telefoninumbri kuvamisega, tahan ka mina lõpetuseks meenutada, et see on 116111.