$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Järva-Jaani kinomuuseum on lõputu filmisaladuste varasalv, mis lubab unistada, et alati on veel midagi sellist, millest sa kuulnud ei ole ning mis alles ootab avastamist.
„Foiniiklaste skeem“ on kui retsepti järgi kokku pandud Wes Andersoni film, aga ka näpuga komponentidel järge pidades on maitse lõpuks ikkagi paigast ära. Põhjusi selleks on mitu.
Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“
Miguel Llansó tõestab „Igavese suvega“, et rämpsfilm võib olla uhkelt halb, kuid see ei pea tingimata tähendama vähest ambitsiooni, hoopis vastupidi.
Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“
Lühianimakassett „Animaffia“ pole mingi best of, vaid pooleteise tunniga maalitakse üles meie animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides.
Idee sellest, et ka rikkad nutavad, ammendab end kiirelt, aga ehk tuleb mõelda „Marcello miost“ hoopis kui Marcello Mastroianni portreefilmist?
Omaette teosena on filmile „Sülita mulle näkku“ keeruline praegu alla kirjutada, kuid Vainokivi käekirja ja stiili austajatele on sel kindlasti oma väärtus olemas.
Liina Triškina-Vanhatalo: „Filmide ja seriaalide kaudu teame väga hästi, milline on elu Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, ka kaugemates riikides, aga milline näeks kinolinal välja meie enda elu?“
Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
Martti Helde: „Filmi „Vara küps“ eesmärk oli osapoolte argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku, luua neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.“
Liis Nimik: „Ma tahan ainult dokfilmi teha ja dokis avastada lavastamise ja juhuse omavahelist suhet. Pole mõtet filmi teha, kui sa tead algusest peale, mida sa teed.“
Filmiga „Vaba raha“ ei üritata hüpata üle oma varju ega häbeneta igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata.
Ühe minuti filmidega luuakse kirevat Eesti filmi- ja kultuuriloolist mosaiiki. Need on kui pisikesed sähvatused meie kaasajast.
Kui eelarvamustest lahti lasta, pole uus Indiana Jonesi sarja film nii tolmune midagi. „Saatuse seier“ on lõbus ja igati eeskujulik suvine kassahitt.
„Viimane vahipost“ on näide sellest, et pretensioonitu meelelahutus ei pea alati tähendama oma kunstilistest teesidest ja põhimõtetest loobumist.
„Puuraiduri lugu“ on nagu destillaat kogu Põhjamaade filmikunstist: karged teemad valatakse üle napaka huumoriga ning seda kõike hoiab käimas väga täpne arusaam oma identiteedist.
„Lõplik lõige“ on kultusliku zombifilmi häbenematu uusversioon, aga õhku jääb küsimus, milleks seda siiski tarvis oli.
Vendade Dufferite ulme- ja õudussari on maha murdnud kõik müürid, kogunud sadu miljoneid vaatajaid ja saanud tänavust suve määratlevaks meelelahutuseks.
Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.
„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.
Neli suurt Ameerika õudusfilmi pakuvad fännidele täpselt seda, mida nad soovivad, ehk ei midagi uut.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.