
Ajal, mil voogedastuses käib endistviisi pidev vägikaikavedu ning kino alles otsib oma positsiooni tuleviku tarbimisahelas, on noorte sisuloojate soov end suurel ekraanil realiseerida igati lootustandev vastutuul.

Doris Kartau: „Ma ei õigusta vägivalla kasutamist lihtsalt vägivalla pärast, mulle on oluline see enda tarvis lahti kirjutada ja mõtestada.“

„Midagi tõelist“ näitab, et Eesti filmis ei pea enam rääkima publiku- ja kunstfilmist tingimata eraldi kategooriates, vaid üha enam sulavad need kokku üheks täisvereliseks tervikuks.

Triin Tramberg: „Austame emaga teineteist ning muidugi on ka erimeelsusi, kuid oleme piisavalt normaalsed inimesed, et selles osas läbi rääkida.“

Riho Västrik: „Kui turul on vähem tööd, siis ei saa me BFMis teha sellest järeldust, et ei võta nüüd üliõpilasi vastu ja ootame, kuni midagi muutub.“
Viimase aasta-paariga on tehisarust – erisugustest digirobotitest – saanud veebiruumi paratamatus, aga raamat on ilmselt esimene suurem aken, mille kaudu hakkavad nad imbuma ka pärismaailma.

Kui üha enam näeme eesti filmis moodsat Tallinna, siis Andres Puustusmaa „Ühemõõtmeline mees“ tuletab meelde, et ka pimedad kõrvaltänavad ja seal luusivad kahtlased kujud ei ole kuhugi kadunud.

„Üheskoos“ on parimas mõttes autorifilmi ja žanrifilmi segu. Ehk võiks sellise lahenduse kohta öelda „õudusdraama“?

Iga Eesti kinolevisse jõudnud põhjanaabrite film teeb rõõmu, küll aga võib küsida, kas siia tuuakse nende filminduse koorekiht või saab näha vaid peotäit juhuslikke noppeid.

Järva-Jaani kinomuuseum on lõputu filmisaladuste varasalv, mis lubab unistada, et alati on veel midagi sellist, millest sa kuulnud ei ole ning mis alles ootab avastamist.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.