
„Foiniiklaste skeem“ on kui retsepti järgi kokku pandud Wes Andersoni film, aga ka näpuga komponentidel järge pidades on maitse lõpuks ikkagi paigast ära. Põhjusi selleks on mitu.

Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“

Miguel Llansó tõestab „Igavese suvega“, et rämpsfilm võib olla uhkelt halb, kuid see ei pea tingimata tähendama vähest ambitsiooni, hoopis vastupidi.

Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“


Lühianimakassett „Animaffia“ pole mingi best of, vaid pooleteise tunniga maalitakse üles meie animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides.

Idee sellest, et ka rikkad nutavad, ammendab end kiirelt, aga ehk tuleb mõelda „Marcello miost“ hoopis kui Marcello Mastroianni portreefilmist?

Omaette teosena on filmile „Sülita mulle näkku“ keeruline praegu alla kirjutada, kuid Vainokivi käekirja ja stiili austajatele on sel kindlasti oma väärtus olemas.

Liina Triškina-Vanhatalo: „Filmide ja seriaalide kaudu teame väga hästi, milline on elu Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, ka kaugemates riikides, aga milline näeks kinolinal välja meie enda elu?“

Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.