On inimesi, kellel pole kodus ühtki raamatut. See näitab iseloomu! Ma ei tea, kas neid lõpuni mõistan, aga austan kindlasti. Üks on seejuures väga tõenäoline: kui pole raamatuid, siis ilmselt pole ka raamaturiiulit. Elementaarne, eks ole.  

Unistus tühjast riiulist tundub küll pigem utoopia, mille poole püüab kogu elu liikuda iga kirjandushuviline. Kui juba anda sõrm ja osta koju esimene raamat, siis annad ka käe: tuleb teine, kolmas, kümnes, sajas teos, kuni ühel hetkel on riiul täis. Aga kust need raamatud järsku tulid? Miks nad tulid?  

Põhjusi on mustmiljon, aga sügavamal alateadvuse sopis käib krõks ning küünitame käe uue raamatu järele siis, kui riiulis on ruumi. Ei tohi olla tühja kohta, kõik peab olema täidetud. Iga riiulivahe tuleb proovile panna, kas ta ikka peab enne pooleks murdumist veel ühe raamatu raskusele vastu.  

Olen ka üsna kindel, et raamatute kallidusest räägivad enamasti inimesed, kelle riiulid on täis. Kui neid enam kuhugi panna pole, siis tulebki leida vabandusi ja ettekäändeid, süüdistada kõiki teisi oma bibliofoobias. Mõnda aega on nii tore rääkida, siis aga saavad raamatud meist taas võitu.  

Tuleb ehitada uus riiul! Ei saa, korterisse ei mahu enam:, kõik seinad on täis, vaba pinda rohkem pole. Mõeldud-tehtud, tuleb suuremasse korterisse kolida. Tulevad uued riiulid, uued raamatud. Needki on varsti täis, ainus variant on veel suurem korter ja nii edasi ja edasi. 

Aga oodake korraks … ehk on hoopis ka mõni selline hullumeelne ja põhimõttekindel minimalist, kes tahab lihtsalt raamaturiiulit? Noh, et on lihtsalt esteetiline vaadata üht mööblitükki, millelt on täielikult röövitud tema funktsionaalsus. Seisab alasti ja jõuetult, ilma eesmärgita nurgas, otsekui vastu tahtmist. See inimene oskab elada, kui selline päriselt olemas on.  

Senikaua, kui keegi seda inimest kohanud pole, elame rahus edasi illusioonis, et järgmisest raamaturiiulist meile piisab, rohkem pole vaja, sinna mahub lõpuks-lõpuks kõik ära. Jajah, eks närvide rahustuseks peabki endale vahel valetama.