Tänavu Eesti filmi- ja teleauhindadel viie võiduga koju läinud „Minu kallis ema“ on üks viimaste aastate suuremaid kodumaise sarja edulugusid: see jõudis muuhulgas esimese Eesti sarjana ka „Berlinale“ seriaaliturule. Režissöör Doris Kartau sõnul valmis sari aga üsna piiratud tingimustes 25 võttepäevaga ning kõik õnnestus üles võtta vaid tänu põhjalikule prooviperioodile.

„Minu kallis ema“ on kodumaal nähtav ja EFTAd pälvinud, ka rahvus­vaheliselt on seda tunnustatud – mingis mõttes on ring peal. Kui pikk protsess on see sinu jaoks olnud?

Me alustasime filmimist tegelikult kaks aastat tagasi ehk 2024. aasta kevadel. Stsenaariumi esimese versiooni sain juba varem, 2023. aasta oktoobris, nii et vahepealse aja jooksul sain teha sellega eeltööd.

Eesti telesarjade kohta on see tegelikult päris pikk aeg. Üldjuhul minnakse ikkagi võttesse üsna kiirelt, parimal juhul mõnekuuse eeltööga, aga meil lihtsalt vedas, et selleks jäi rohkem aega. Selle projekti puhul oli lisaaega ka väga vaja, et süveneda kõigisse materjalidesse: kohtumaterjalid, töö terapeutide, sõltuvusnõustajate ja teistega, näiteks oli meil suureks abiks ka varjunime HAPKOMAH all kirjutav sõltlane, kes avas tausta päris palju.

Sinuni jõudis „Minu kallis ema“ seega hetkel, kui stsenaarium oli valmis ehk mingi osa arendustööst oli juba tehtud?

Just.

HAPKOMAHi juhendamisel arendasite seda stsenaariumi veel ise edasi?

Jah, sel hetkel, kui stsenaarium minuni jõudis, oli põhiloo struktuur üles ehitatud, aga lisasime sinna päris mitmeid kilde, täpsustasime detaile. Kuna võtsin lugu nii tõsiselt, tahtsin selle võimalikult tõetruult välja tuua. Läksime isegi selliste peensusteni, et tegime kindlaks, kui suured on fentanüülidoosid, kui inimene on juba kaks aastat sõltlane olnud.

Koostöös stsenaristi Raoul Suviga mõtlesime pärast näitlejate kinnitamist veel ka kõigile tegelastele välja taustaloo. Need jõudsid osalt ka stsenaariumisse, aga jäid sisse pigem mõne fraasina. Näiteks Elina Reinoldi tegelase ajalugu sai pikk, et tal oleks näitlejana rolli parem mängida.

Millest sai sulle võtmeküsimus, mille kaudu hakata lugu lahti muukima?

Esimene kord, kui produtsent Jevgeni Supin mulle selle projektiga seoses helistas, lühidalt seda tutvustas ja ma sünopsise läbi lugesin, oli mu esimene vastus tegelikult „ei“. Ma olin ise tol hetkel kaheaastase tütrega päris palju kodus olnud ja ema-tütre suhte kujutamine sellisel viisil ehmatas mind.

Mul hakkas mingi kummalise koha pealt valutama ja sain aru, et just see valu on ilmselt koht, mille pealt on mul kõige parem ja õigem seda lavastada. Olin tol ajal lugenud ka päris palju väikelaste psühholoogiast ja igal pool on palju juttu, et see, kuidas ema oma last kohtleb, annab lapsele kogu eluks teadmise, kuidas teda võib kohelda ka kogu maailm.

Ehk just ise emaks saanuna tundsingi lõpuks, et sellest rakursist saan seda lugu lavastada.

„Minu kallis ema“ on krimisarja struktuuriga, aga sekka on ka muid elemente. Oli sul rahvusvahelisi eeskujusid ka?

See lugu räägib paljuski narkomaaniast, seega oli Darren Aronofsky „Reekviem unistusele“¹ kindlasti üks suur eeskuju. Seksuaalvägivalla kujutamise osas Gaspar Noé „Ümberpööramatu“². Samal ajal vaatasin läbi ka Skandinaavia nordic noir’i krimisarju ja sain aru, et päris kõike me ikkagi nii kasutama ei hakka, nagu nemad on teinud. Uurisin neid siiski paralleelselt, et saada aru, kuidas krimistruktuur töötab, et pinge oleks pidevalt õhus.

Selle töö puhul oli veel eriti keerukas, et pole lineaarset lugu, vaid hüpatakse pidevalt tagasi mälupiltidesse ning stsenaariumi tasandil oli oluline aru saada, kelle mälupilt see on. Näiteks Alina lugu on esitatud mitme tegelase vaates, kirjeldusena, mis temaga eri eluetappidel juhtus.

Üks suuremaid otsuseid, mille koos operaator Madis Reimundiga vaagida võtsin, oli selgeks teha, kelle perspektiivist me seda lugu jutustame. Suur küsimus oli ka see, kes on sarja peategelane. Mina nägin alati Alinat peategelasena, sest see on tema lugu ja tal on mingis mõttes kõige rohkem kaotada, aga võib ka mõelda, et peategelane on Indrek Ojari kehastatud Mart Arman, sest see on justkui tema juhitud narratiiv.

Filmisime sarjale tegelikult kaks lõppu: üks on Mart Armani lõpp ja teine on Alina lõpp. Viimases montaažis jäi peale Alina versioon.

Aga milline on Mardi lõpp?

Mardi lõpustseenis korjab ta taksojuhina peale järgmise prostituudi koos kupeldajaga ja märkab, et kõik kordub. Tekib küsimus, kas ta käitub uuesti samamoodi kui Alina puhul.

Selle lõpu pealt oleks saanud kohe teise hooaja teha.

Oleks saanud jah, Mart Armani seiklused. (Naerab.)

Kui vaatame „Minu kallist ema“ krimisarjana, siis on see vähemalt Eesti paljudest samalaadsetest sarjadest palju süngem ja vägivaldsem. Kui peenelt te vägivalda doseerisite? Kas oli hetki, kus tundus, et läheb paljuks?

Tegime seda ikkagi üsna teadlikult, sest mina ei õigusta vägivalla kasutamist lihtsalt vägivalla pärast. Mulle on oluline enda tarvis lahti kirjutada ja mõtestada, miks ja kui palju vägivalda näidata.

Tahtsin loo ohvri perspektiivist võimalikult ausalt ekraanile tuua ja näidata, kuidas ja miks ei suuda ohver häbitunde tõttu endast rohkem lugu pidada, kuidas ta kannatab ega oska abi otsida. Selles kontekstis ongi minu hinnangul vägivalla näitamine õigustatud.

Kuuendas osas on meil üks kõige raskemaid seksuaalvägivalda puudutavaid stseene ja veel alaealise lapsega, aga teadsin juba ette, et seda stseeni me sisse ei jäta. Vägivalda oli tolleks hetkeks juba piisavalt kujutatud, nii et selle näitamata jätmine ja võib-olla ainult helina kuulmine annab sama efekti.

Mille sa selle seriaali tegemisest ennekõike kaasa võtad? Äkki selle, et enam ei tahaks kunagi midagi sellist teha?

Või just vastupidi, et nüüd on mul just raskete teemadega hea kaasa minna? (Naerab.)

Ma sain seda tööd tehes päris mitmelt poolt soovitusi või nõuandeid, mida kaasa võtta. Režissöör Inari Niemi, kellega praegu Soomes tema assistendina üht seriaali teen, ütles väga ilusasti, et isegi üdini negatiivsete tegelaste puhul pead leidma viisi, kuidas suhtuda neisse ilma hinnangut andmata ja armastusega.

Väga süngete teemade puhul meeldib mulle ka Elen Lotmani mõte teadmiste valgusest. Ehk kui arvad, et sinu voodi all on hirmsad kollid, siis on vaja võtta kätte teadmiste valguse taskulamp, näidata sinna voodi alla valgust ja saada aru, et need on tegelikult kõigest tolmurullid. Mida rohkem hirmsaid teemasid – vägivald, prostitutsioon, narkomaania – uurida, seda vähem need hirmutavad.