Tehisintelligents loob uusi võimalusi, aga ka semantilist mäsu. Rohkem lugusid leiab endale vaataja, kuid kunstiline mitmekesisus väheneb ning filmide tootmise ja levitamise ahelad muutuvad märkimisväärselt. Audiovisuaalse valdkonna autorid kaotavad 2028. aastaks tõenäoliselt umbes 21% oma sissetulekust. Autorikaitse selle praegusel kujul on seatud kahtluse alla. Algoritmiline täiuseihalus ei mõista loovaid protsesse.

Minuga on oma arvamust AI mõjude teemal jaganud kolm inimest: visuaal­efektide stuudio FrostFX tegevjuht Marko Post, audiovisuaalse meedia innovatsiooni- ja poliitikastrateeg, audiovisuaalprodutsent ning sisu- ja tehnoloogiaettevõtja Sten-Kristian Saluveer ja Eesti Audiovisuaalautorite Liidu tegevjuht, stsenarist ja režissöör Liina Triškina-Vanhatalo.

Marko Post

Millega sa praegu tegeled?

Olen viimased 18 aastat tegutsenud filmi­tööstuses, peamiselt eriefektide tootjana, ja viinud oma töö suuresti välis­turgudele. Eelmisel aastal saime seriaali „Pingviin“¹ eest Visuaalefektide Ühingu auhinna ja ka Emmy.

Keskendud üha rohkem tehisintellektile?

Jah. Mind huvitab, kuidas seda kasutada meelelahutuse loomisel, kuidas ennustada, milline teos millisel turul töötab, milliseid kanaleid kasutada, ning olen end põhjalikult kurssi viinud ühismeedia toimimisega nii Hiinas kui ka Ameerikas. Minu hinnangul mõjutab loomemajandust praegu rohkem ühismeedia kui AI. Tähelepanu on muutunud peamiseks valuutaks ja inimesed tarbivad meelelahutust peamiselt telefonist, mis nõuab autentset, kiiret ja platvormipõhist sisu. Traditsiooniline filmiturundus on sisuliselt kokku kukkunud ning tootmise ja levitamise ahel on nihkunud.

Mis eriefektide poolelt vaadates muutub?

Eks AI tee töö kiiremaks ja mugavamaks, suured käsitöömahud kaovad. Tuleviku stuudio on väike (režissöör, produtsent, stsenarist) ja AIpõhine. Eriefektide tootmine muutub väikestele tegijatele kättesaadavamaks.

Muusika puhul on esil eetika ja autoriõiguse problemaatika. Kuidas filmindusega on, kas tehisnutti on sisestatud loata autorikaitse all AV-materjali?

Avalikult pole keegi täpselt öelnud, milliseid filme või materjale treeninguks on kasutatud, kuid on väga tõenäoline, et filmid on sees. Siin on oluline suhtumise küsimus: kui palju on lubatud kasutada inimkonna ühist loomingut uue loome tööriistana. Igasugune uus looming baseerub ikkagi vanal loomingul ja tehis­intellekti puhul näen, et see on inimese loogikaga sarnane, ainult et analüüsitud on materjali väga suurt kogust. Kui võtta kõik seadused, mis on välja mõeldud autoriõiguse kaitseks, siis mõneti on need ikkagi abstraktsioon. Koopajoonistuse puhul ei rääkinud keegi, et see on minu oma. Kogu see pool on mingil hetkel juurde tekkinud. Taanis on juba seadus, mis ütleb, et inimese nägu ja isik on tema enda omand. USAs on otsustatud, et kui AIga loodud materjalile lisandub inimese panus, siis on looja selle omanik, kuigi „käsitöö“ täpne definitsioon on veel lahtine. Inimese identiteeti ei tohi ilma loata kasutada.

Mobiiliga fotosid tehes ei pea mõtlema ava, säri, teravus-sügavusprobleemide peale. Kas samamoodi on tulevikus võimalik palgata robot-operaator, kes lahendab kõik tehnilised probleemid? Montaaži saab juba teha üsna kiirelt: võtted analüüsitakse sekundiga läbi ja vahetatakse käsu peale ära. Kas kogu ahel läheb tehisarupõhisemaks?

Jah, kindlasti. Kogu filmitootmise aluspõhjus on kellegi mõte rääkida lugu. Siiamaani on olnud tootmisel lävend. Uues tootmisolukorras suudab tehisintellekt kõike teha odavamalt. Rohkem lugusid, mis varem ei jõudnudki mingisugusele ekraanile – ma ei räägi ainult kinoekraanist – jõuab rohkemate rahulolevate vaatajateni.

Kui igaüks võib filmi teha, ujutatakse inimkond filmidega üle. USA Runway AI filmifestivalile esitati viimati 6000 filmi. Kes neid jõuab läbi vaadata? Äkki AI hakkabki ka seda tegema?

Eks AI vaata ka kindlasti läbi, nii analüüsitakse väga paljusid filme. Inimrühmad eelistavad erinevat tüüpi filme ning nišifilmid võivad olla palju kõnetavamad kui peavooluteosed. Tehnoloogia muudab tootmise küll odavamaks, kuid lõpliku väärtuse määrab ikkagi looja oma maitse ja otsustega. Digitaalse loomemajanduse ebavõrdsus on kasvanud. Nagu Spotify puhul muusikaga: enamik loojatest teenib vähe või üldse mitte, samal ajal väike tipp aga miljoneid. Tehis­intellekt on seda lõhet süvendanud. Sisu tekib tohutu kiirusega, kuid suurem osa ei jõua kunagi publikuni. Praegused suurimad võitjad on ettevõtted, kes müüvad arvutusvõimsust, mitte loojad.

Spotify ärimudelit on kritiseeritud ja mõned suured artistid on sealt ka ära tulnud. Seal juurutatakse uut süsteemi „Verified“, kus rohelise märgise saab luust ja lihast artist. Kuidas meil filmilinnakuga läheb? Kuhu ja millal see tuleb?

Hetkel on see planeeritud Põhja-Tallinna. On mõtlemise koht, milline osa võiks selles olla AI-l, kui palju oleks mõistlik seda võimekust sisse tuua.

Kas muutunud olukorras on mõtet seda betooni üldse püsti panna?

Ikka on. Kuigi tehisaru suudab juba luua hämmastavalt realistlikke kaadreid ja isegi näitlejate digitaalseid dublante, jääb filmi keskmesse veel pikaks ajaks inimene. Vajadus filmilinnaku järele ei kao, vaid muutub. Füüsilise infrastruktuuri kõrval on üha olulisem tehniline valmisolek: oskus kasutada AId õigel hetkel ja õiges kohas. Filmitegijad peavad teadma, millal toetuda masinale ja millal päris inimestele, sest praegu on piirid alles hägused ja kõik ei tööta igas olukorras. Tuleviku filmilinnak ei ole ainult stuudio ja kaamerad, vaid ka kompetentsikeskus, kus loojad valdavad uusi tööriistu sama hästi kui traditsioonilisi võtteid.

Oled tuleviku osas optimist?

Jah. Loovuse ja tehnoloogia seos tuleneb autori isiksusest ja pidevast soovist katsetada uute võimalustega. Olgu selleks siis droonid, 3D-printimine või hüdropoonika. Sama põhimõte kandub üle filmikunsti. Tehnoloogia tõttu on loome­töö odavam ja kättesaadavam, kuid tõeline väärtus sünnib sellest, kellele ja miks midagi luuakse. Tuleviku loome ei seisne masside püüdmises, vaid oma auditooriumi leidmises ja selle teenimises. Näen tehisintellekti võimalusena kohaneda vaatajakäitumise muutustega, mitte ohuna filmikunstile. Ühismeedia on juba kujundanud uue rütmi ja tähelepanu loogika, millega traditsiooniline film ei suuda alati sammu pidada. AI aitab mõista publiku harjumusi ja luua sisu, mis töötab ka piiratud ressurssidega. Tehnoloogia ei võta töökohti, vaid vabastab inimese rollidest, mis pole enam vajalikud, luues ruumi tähenduslikumale ja loovamale tööle.

Mina olen tutvunud Kling AIga. Sinul on kindlasti profi tööriistad?

2026. aasta maikuu seisuga on kaks kõige populaarsemat mudelit video tootmiseks Seedance 2.0 (Bytedance) ja Happyhorse (Alibaba), mõlemad Hiina päritolu. USA fookus on liikunud rohkem juba olemas AI-mudelite integreerimisele ettevõtlusse. Kui lähtuda mõistlikkusest ja heast tavast, on võimalik AId kasutada ilma suuri konflikte tekitamata. Praegune segadus on pigem üleminekuperioodi sümptom, mitte püsiv seisund.

Sten-Kristian Saluveer

Ole hea, kirjelda pisut oma tegemisi.

Olen inimene, kes on töötanud viimased 25 aastat audiovisuaal- ja digimeedia, tehnoloogia, poliitika ja ka mõningal määral riigikaitse valdkonnas. Viimased kaks aastat olen Kopenhaageni Rahvusvahelises Filmiülikoolis juhatanud tehis­intellekti-temaatilist magistri tasemel programmi. Olen kureerinud tehisintellektialaseid arutelusid ja poliitika kujundamist, muu hulgas Cannes’i filmifestivali filmituru (Marché du Film) innovatsiooniprogramme, ja üritanud leida head keskteed ja strateegilist suunist Euroopa loov- ja kultuuritööstusele eksponentsiaalse tehnoloogia ja TI ajastul.

Kuidas muudab sinu arvates tehisharu lähiajal filmitööstust?

Me pole valdkonna ajaloo jooksul silmitsi seisnud nii psühholoogiliselt, sotsioloogiliselt kui ka majanduspoliitiliselt sedavõrd suure kompleksmuutusega. Uute tööriistade laialdane levik kiirendab semantilist mäsu. Tehisaru on olnud mõnda aega päris tugevalt paljudes loovtööriistades sees ja üha rohkem ta sinna siseneb. Assisteeriv AI ja laiendavad lahendused on filminduses juba igapäevane asi. Värskeim osa on generatiivne tehisaru, millega luuakse või siis toodetakse metasisu (olemasolevast sisust uue sisu genereerimine). See saab väga palju tähelepanu, aga selle väärtus võib kultuurisfäärile laiemalt osutuda küllaltki pealiskaudseks ja lühiajaliseks. Metasisu kasvab hüppeliselt internetis, peamisel leviplatvormil, aga pakub vähe kvaliteeti, vähe samastumisvõimalust ja dialoogi publikuga. Suures ja pikaajalises plaanis on hetkel väga raske ennustada, kas ja kui palju hakkab praegune generatiivse AI buum laiemat kultuurivälja ringi kujundama. Olemuslikult püüdleb tehisaru algoritmilise täiuslikkuse suunas. Mõtleme näiteks ChatGPT peale, kus on ju olemas tohutud andmekogud, kuid sügavalt puudutava kultuuriloomeni veel ei küündita.

Loovisik on ju võluv just oma piirangute ja puudustega?

Jah, inimkultuuri võlu ja kütkestavus otsib kollektiivsust, rituaale, võib-olla tajuvälja muutvat ebatäiuslikku kogemust ja see on tõesti valdkond, kus tehisaru jääb praegusel hetkel ja kindlasti ka lähitulevikus suhteliselt kesiseks, just seetõttu, et tema algoritmiline eesmärk on väljastada täiuslikkust ebatäiuslikkuse asemel.

Mida on teada populaarsete Hiina videoloome-tehisarukeskkondade nagu Kling AI, Happyhorse ja Seedance kohta? Kas oled ise neid katsetanud, proovinud luua liikuvat pilti ja animatsiooni?

Ma olen tööalaselt hästi kursis, mida need platvormid teevad ja milleks on võimelised. See on samuti üldteada, et nende ja ka teiste suurte AI-platvormide võimekuse taga on tõdemus, et need on täpselt nii head, kui head on treenimiseks kasutatavad andmekogud. Selge on see, et nende lähenemine autorikaitsele on olnud küllaltki dünaamiline …

Pehmelt öeldes.

Jah. Lääne põhimõtetest erinevat autori­õiguste käsitlust võib vaadelda Hiina kultuuri- ja digiajaloo taustal ning ehk ka kollektivistliku lähenemise kaudu. AI-platvormid toimivadki niivõrd hästi ja elutruult seetõttu, et nende taga on väga suured andmekogud, mille treeningmaterjali kogutakse piiranguteta. Väga huvitav näiteks on aga see, et USAs loodud Runway AI, mida peetakse visuaalse AI üheks lipulaevaks, on juba liikumas nn maailmamudeli tehisaruplatvormi suunas. Sisestatavad audiovisuaalse valdkonna andmed on näiteks autorikaitse tõttu väga piiratud, reaalelu füüsilist andmestikku on seevastu palju rohkem, piiranguid pealtnäha vähem ja seega ka ärivõimalused suuremad.

Sellistel süsteemidel on tugevamad ohutusfunktsioonid, kuna nende juhtimisviisid on sinna juba sisestatud.

Siin võiks olla lootus või pääsetee ka kunstiinimestele, kuna mudel saab ainult väljastada tema loomiseks kasutatud algandmete kogude ja algoritmide baasil loodud sisu. Teisisõnu on väljund piiritletud sellega, kui head või erilised on need andmed, mida AI loomiseks on kasutatud. Samas, loovad protsessid sünnivad käelise tegevuse, sisekaemuse, kompetentsi, erisuse, ebatavalisuse ja kõigi imeliste väikeste ja koosmõjus toimivate seletamatute komponentide tõttu, mis ühe loovisiku loovisikuks teevad, kaasa arvatud pastišš, vaidlustamine, provokatsioon. Need on sellised väljendusvahendid, mis pole tehisarule tema perfektsuse ja piirangute tõttu veel kättesaadavad.

Kuidas on lood autorikaitsega?

Selge on see, et autorikaitse ja autorite õiglase tasustamise probleem on olemas. Alates SAG AFTRA² streigist on teadlikkus väga palju paranenud. On tekkinud ka turg ja domeen vabavaraliste tehisarumudelite kohta, mida on võimalik jooksutada omaenda arvutis, teha lokaalset tööd inimese enda andmetega. Autori kaitse on isiku või inimesega seotud asi, õigused – nii varalised kui ka mittevaralised – tekivad inimesel. Konsensus liigub selles suunas, et autori­kaitse õiguste tagamiseks on loovtööstuses või loomevaldkondades oluline pidada prompt’i- ehk viiba­päevikut, mis dokumenteerib, kas, kuidas, millal ja milliseid mudeleid on kasutatud. Teisi­sõnu – väike logi. See seob inimese loovuse AI-tehnoloogia läbi viidud tegevusega ja võimaldab autoril oma õigusi kinnitada ja ka need kasu teenima panna. Üldiselt ongi tänavused märkimisväärsed arutelud käinud just autori­õiguste ja protsesside standardiseerimise, mitte AI võimekuse üle. Näiteks ka Netflix tuli eelmise aasta augustis välja reeglitega, mis näitavad de facto, et autorikaitse valdkonnas arenevad asjad küllaltki positiivselt.

Sa tegeled ka muusikaloomega?

Poolprofessionaalist loovisikuna arvan, et tehisaru kasutamine tekitab üsna tugeva „religioosse“ konflikti loovisiku sees. Paljud on seostanud muusika tegemist eelkõige oma käeliste oskuste, kehalise väljenduse või muu sellisega, mis on väga tugevalt seotud loovisiku identiteedi ja selle väljendusega. Järsku seistakse silmitsi olukorraga, kus saab Sunosse paar käsku sisestada ja sealt kohe „tuleb“. Paljudele on selle määramatusega tegelemine kahtlemata kohutavalt keeruline. Ma arvan, et tehisaru kasutamise küsimus on eksistentsiaalne, moraalne, kunstnikuolemuse ja autori prisma muutus. Minu enda moraalne kompass on pigem selline, et mina ei saa panna välja ühtegi taiest, mis ei ole kontseptuaalselt ja võimalikult suurel määral minu enda käsitsi tehtud. AI abil paranduste tegemise vastu pole mul seevastu midagi.

Liina Triškina-Vanhatalo

Milles seisneb Eesti Audiovisuaal­autorite Liidu põhitegevus?

Meie põhitegevus on autoritasude kogumine ja jagamine, põhimõtteliselt nagu muusika autoritel Eesti Autorite Ühing. Lisaks seisame audiovisuaalautorite huvide eest ka seadusloomes ja kultuuri­poliitikas.

Räägi palun: kuidas tehisaru sinu meelest lähiajal filmitööstust muudab?

Alustan su küsimuses leiduvast sõnast „tööstus“. Ma julgen väita, et enamikule autoritele on see sõna vastukarva. Meie võiksime rääkida filmikunstist. Arvan, et tegelikult tuleb filmitööstust ja filmi­kunsti eristada, AI-ajastul võib-olla eriti. Sellepärast, et tööstusliku protsessi eesmärk on teha kõike võimalikult kiiresti ja odavalt ning tulemuseks on ideaalis võimalikult palju garanteeritult ühesugust sisu. EAALi esindajana ei saa ma tööstusest üle ega ümber, aga autorite puhul tuleks rääkida pigem filmi­kunstist.

Hästi. Kas näed tehisaru kohalolekut juba ka väärtfilmis või on see praegu n-ö pläusti eest pigem kaitstud?

Ma ei arva, et on kaitstud, aga tundub, et kunsti puhul – olgu siis muusika või filmikunst – kasutab kunstnik AId tööriistana. Igasuguseid tehnilisi vidinaid on kasutatud juba väga ammu mis tahes visioonide elluviimiseks. See piir ei ole järsk, et kui kasutada AId, siis ei olda enam kunstnik, vaid küsimus on ehk selles, kuidas seda kasutatakse. Kõige tähtsam on riskimine ja idee. Filmi puhul hõlmab see teatud looelemente, mingit tunnet, atmosfääri, visuaalset ja auditiivset stiili. Minu kõige suurem mure on, et ideid on palju. Kuidas valida need, mis materialiseeruvad? Neist hoitakse kümne küünega kinni ja nende arendamise protsess on selle suure teadmatuse juures kõige magusam asi. Ma ei näe põhjust, miks peaks kunstnik selle etapi ära andma, näiteks masinale.

Aga ühtäkki on meie ümber hulk inimesi, kellel on palju lahedaid ideid. Ja enam pole võimalik vahet teha, kellel on päris, oma idee ja kes on selle masinalt saanud.

Audiovisuaalse sisu maailmas ilmselt jah, aga tundub, et filminduses see veel nii ei ole. Seal on valideerimisprotsesse palju, kuna see on kallis kunst, mis nõuab palju raha ja tervet hulka inimesi. Protsess paljastab selle, kui projekti juur ei kasva autori enda sees.

Põhimõtteliselt on see mingisugune takistuste jada või nähtamatu lävend, millest me räägime. Seni hästi mõjunud takistused kaovad ehk ära?

Võib-olla. Meelelahutustööstuses võimaldab AI toota sisu veel kiiremini ja rohkem. Kas seda on vaja? Ei ole ju. Omanäolist filmikunsti ei ole aga sugugi liiga palju. Eesti filme on liiga vähe, kriitiline miinimumgi pole saavutatud. Probleem algab sellest, et tööstuslikke tootmiskriteeriume hakatakse rakendama ka filmikunstis. Tehke kiiremini, odavamalt ja parem oleks, kui me täpselt ette teame, milline see film tuleb – ja seda juba siis, kui stsenaariumi kirjutate. Siis me saame seda hästi pakendada ja müüa, selleks et tohutust sisumassist kuidagigi läbi murda. Juba oleme olukorras, kus turundusse tuleb vaataja tähelepanu saamiseks paigutada tootmisega sama palju finants- ja inimressurssi. See on kohutavalt kurb.

Räägime konkreetsetest filmitegemise osistest. Kuidas generatiivne AI neid mõjutab?

Kõigepealt on ju idee ja lugu ehk stsenaariumi arendamise protsess. Mul on vaja filmivaldkonnas tavalistes pikkades ja keerulistes rahastus- ja arendusprogrammides osalemise tarbeks teha taotlusi. Kui ühes kohas tahetakse 2000 tähemärki ja teises 376, siis on AIst abi info kiiresti sünteesimisel ja kokkuvõtmisel. Uue loomisel jääb see aga hätta. Olen teinud endale tehisaru agendi ja seda justkui ka koolitanud, ometi on see uus, mida AI mulle pakub, täiesti võõras: imelikult ümmargune ja kaldub pateetikasse. Seejuures tean, et inimesed kasutavad seda lahendust. Eesti Filmi Instituudi stsenaariumivoorudes on taotluste hulk kolmekordistunud. AIga kirjutatud stsenaariumid ja ideekavandid eristuvad ja siiani ei vaadata nende peale just hästi.

Sisu mõttes tehisarust vist veel tolku pole?

Loojana huvitavad mind inimese psüühika, transtsendents, elu mõte, inimsuhted – selle kõigega AI mind tõepoolest aidata ei saa ja siin mingeid kiireid otseteid ei ole. Olen küll välismaa kolleegidelt kuulnud igasugu lugusid. Eriti selliste tootmiste puhul, kus autorid teevad tellimustööd. On näiteks mingi seriaal, kus alguses kaasatakse paar stsenaristi. Nood kirjutavad valmis mingi versiooni stsenaariumist ja siis sisestavad tootjad selle AI-tööriistale, küsivad analüüsi või eduhinnangut. Edasi palutakse inimstsenaristidel järgida AI juhiseid või lastaksegi AI-l töö lõpuni viia. Siin on probleem nii autorsuse kui ka erialase töö kaotamisega. UNESCO raport, mis avaldati tänavu veebruaris, väidab, et kui nii edasi läheb, kaotavad AV-autorid 2028. aastaks oma sissetulekust ligikaudu 21%.³

Hollywoodis juba oli 2023. aastal stsenaristide streik?

Jah, see kestis 148 päeva. Seda juhtis Ameerika Stsenaristide Gild, vastaspoolel olid stuudiod ja voogedastajad, keda esindas Ameerika Filmi- ja Teletootjate Liit.⁴ Streik puhkes, sest stuudiod palkasid üha vähem inimesi, andsid vähem aega ja maksid vähem. Kuigi need olid algpõhjused, tõusis keskseks teemaks tehisintellekt. Uues kokkuleppes sätestati, et AI ei tohi kirjutada ega ümber kirjutada kirjanduslikku materjali, stsenarist võib AId kasutada vaid kokkuleppel, tootja ei tohi seda nõuda ning stsenaristi tuleb teavitada, kui lähtematerjal on AIga loodud.

Kuidas mõjutab tehisaru tööd näitlejaga?

Digiteisikute teema on USAs juba praegu probleem, kuid kui küsisin selle kohta Eesti režissööridelt, siis nemad arvasid, et meil on seni ikkagi lihtsam ja ilmselt ka odavam – inimlikkusest ja eetikast rääkimata – teha tööd ikka lihast ja luust näitlejaga. See režissööri-näitleja suhe on nii peen ja intuitiivne ja habras ja unikaalne igas hetkes. Miks tahta seda kuidagi automatiseerida? Mina küll sellest osast oma töös loobuda ei taha, mitte mingi hinna eest. See on parim osa! Leian siiski, et on sobiv näiteks mingit kaadrit koos näitlejaga paari sekundi võrra pikendada, selleks et saaks paremini monteerida. Arvan, et see hea ja kurja äratundmise oskus on filmitegijatel intuitiivselt olemas.

Kas tehisaru võib asendada operaatorit? Milline on AI mõju montaažile?

Mingites teleolukordades on kaamera­töö juba ammu automatiseeritud. Mängu- või dokfilmi puhul ei ole määravaks mitte kaamera ehk masin, mis filmib, vaid inimene, kes kaamerat hoiab ja seda teatud viisil suunab: sellega koos hingab, paneb sinna sisse oma isiku, rütmi, empaatia ja loob tegelikult sideme kaamera ees olevaga. Isegi mängu­filmide puhul, kus planeeritakse väga täpselt, juhtub – jumalale tänu – platsil igasugu ootamatusi, millest osa on tunnetatavad kui filmiime. Kõigi kohalolijate ja paiga energia sünkroniseerub sedasi, et tekib püha hetk, midagi palju enamat kui suudetakse planeerida. Masinaga seda ei juhtu. Kunsti kese on otsing, risk, ime. Ja kui see ime on lõpuks montaažilaual, siis tajub seda millegi erilisena ainult inimene. Kui montaažis jäetaks lõpliku valiku tegemine masinale, siis satuks ime ilmselt prügikasti.

Helirežii ja filmimuusika vallas teeb tehisaru suuri asju. Pildi järgi saab tellida masinalt heliefekte, mida varem pidi käsitsi otsima ja sünkroonima. „Digigeeniuse“⁵ saates räägiti eksperimendist, kus kümneminutise filmi „Päritud vaikus“⁶ autor Andres Kostiv palus, et laulukirjutaja ja tehnoloogiaeksperdina tuntud Glen Pilvre teeks sinna AI abil muusika. Intervjuus ütles muusik, et tulemus oli korraga hea ja halb ning et tal oli kohati ebaaus tunne seda teha …

Kataloogimuusika jaoks ei ole tõesti inimest vaja. Kopeerimiseks pole ka inimest vaja.

Kui aga tahta teha midagi isiklikku, siis ei saa inimesest üle ega ümber. Imiteerimisülesandega saab AI isegi paremini hakkama kui inimene. Mina ei kasuta enam monteerimisel üldse ajutist näidismuusikat, või kui, siis juba välja valitud helilooja selle konkreetse filmi tarbeks tehtud kavandeid. Ma tahan anda heliloojale võimaluse luua nullist, lähtuvalt loost ja inspireerituna pildist ning meie vestlustest.

Kuulsin, et üks telerežissöör oli teatanud, et teeb edaspidi avaliku raha eest tehtavale telesaatele kujundusmuusikat ainult AI abil, mõtlemata sellele, kui ebaeetiliselt on tehisaru treenitud. Äkki oleks aeg otsustada, et maksumaksja raha eest tehtavad lavastused, filmid ja saated ei tohiks piraatlusele tuge anda? Noored ei pääse varsti löögile. Loovisik tahab varem või hiljem oma tegevuse eest töötasu, kuigi ta on võib-olla aastaid n-ö tasuta tööd teinud. Kas tehisaru hakkab seda piskutki leiba paljudel käest kiskuma?

Kindlasti, ja siis tulevadki mängu igasugused õigusaktid. Mida peavad tundma need autorid, kelle teoste põhjal on seda kratti siiamaani sisuliselt tasuta treenitud? See on rööv päise päeva ajal. FERA⁷, mille liige on Eesti Filmirežissööride Gild, ja SAA⁸, mille liige on EAAL, on mõlemad Euroopa tasandil autorite eest seistes rõhutanud, et AI treenimisel jäävad just väiksemad Euroopa keeled ja kultuurid tagaplaanile. Sellega väheneb kunstiline mitmekesisus ja tekivad stereotüübid. Kui kultuuriloomise süsteem laguneb, hakkavad autorid loovtöö asemel AI sisu parandama, muutuvad hooldustöölisteks. Need sõnumid kattuvad suures osas tegelikult ka Euroopa Parlamendi mõni nädal tagasi avaldatud karmisõnalises resolutsioonis tooduga: praegune õigusraamistik ei taga autoritele piisavat kaitset ning on ettevõtete poole kaldu. Tuleb tagada läbipaistvus AI treenimiseks kasutatud teoste osas ning AI kasutamise tarbeks tuleb kehtestada kollektiivne litsentsimine. Euroopa Parlament kurjustab Euroopa Komisjoniga, et too on autorite kaitsmisel liiga nõrk, eelistab AI-ettevõtteid, et selle poliitika on ettevõtete poole kaldu ja et AI on oht Euroopa kultuurilisele iseseisvusele.

Tehisaru on nagu must lagi, mis on langenud meie toale ja ajale. Oskuste kadumine ja mõtlemise delegeerimine tundub mulle praegu suurima probleemina. Valguskiir on vahest tunne, et kui meid selle pläustiga⁹üle kaetakse, muutub inimlik või loovisiku pool seda väärtuslikumaks ja hinnatumaks. Võib-olla aitabki tehnoloogia kiire areng meil ennast loojana paremini tundma õppida?

Kindlasti. Ja senikaua kui publik on inimene või inimesed, siis loomulikult me tahame suhestuda teiste inimestega, neid kõnetada. Südamest südamesse. See on meie dialoogipidamise viis.