„Kui ma poleks suvevaheajal võtnud seda mõttetut nõudepesija tööd, poleks minust saanud kokka. Kui minust poleks saanud kokka, poleks minust kunagi saanud ega võinud saada peakokka. Ja kui minust poleks saanud peakokka, poleks mul kunagi olnud võimalust kõike nii suurejooneliselt persse keerata.“ See tsitaat on pärit USA tippkoka, kirjaniku ja saatejuhi Anthony Bourdaini mälestusteraamatust „Keskmiselt küps“¹, mis võtab kokku tema tee ennast täis noorukist maailmakuulsaks kokaks. Mängufilmis „Tony“ on lahatud selle Bourdaini tsitaadi esimest poolt, kuid filmi ei tohiks võtta Anthony Bourdaini autobiograafiana. Tegemist on siiski fiktsiooniga, mis on inspireeritud tema noorusaastatest. Need aastad on „Tony“ stsenaariumis volditud kokku üheks 1975. aasta suveks, mil 19aastane Anthony Bourdain ehk Tony (Dominic Sessa) avastab kokakunsti ja iseenda.

Tony on tüütu, nartsissistlik ja ennast täis noormees. Kui ta otsustab ühel suvel seada sammud Massachu­settsi osariigi mereäärsesse kuurortlinna Provincetowni, saavad tema liigne enesekindlus ja arrogantsus talle kiiresti saatuslikuks. Oma tegude tagajärjel leiab ta end paljaks röövituna restoranis, jäädes eine eest võlgu. Võla tasumiseks võtab restorani omanik Ciro (Antonio Banderas) ta nõudepesijana tööle. Räpases restoraniköögis nõusid pestes satub ta uute tutvuste, raskuste ja senitundmatu elustiili keerisesse. Sellest suvest saab alguse teekond, mis määrab kogu Tony edasise elu suuna.

Tony arrogantsus on filmi esimeses pooles tõesti märkimisväärne, mistõttu peab aeg-ajalt hambad kokku suruma, et tema ülbet iseloomu välja kannatada. Kui ta hakkab loo arenedes oma arengukaart positiivsemaks painutama, saab ka vaataja lõpuks lõdvestuda. Film ei anna vihjeid, miks Tony selline on, vaid teda on kujutatud lihtsalt loomult vihase noormehena. Anthony Bourdain käis aastate pärast vaatamas filmis kujutatud Provincetowni maja, kus ta oli veetnud oma suved, ja imestas: „Teate, ma olin vihane noormees. Ma ei mäletagi enam, mille peale ma vihane olin – eriti seda kõike siin vaadates. Mille kuradi peale ma nii vihane olin?“

Eeltoodud tsitaat võtab hästi kokku autobiograafiate ühe peamise probleemi: luua sulaselge narratiiviga film päris inimesest, kes pole end maailmale täielikult avanud, on katsumus. Eriti keeruline on see Bourdaini puhul, keda tunti pigem kinnise inimesena.

Siinkohal tulevad appi Bourdaini memuaarid, kus ta on kirjeldanud eredalt oma kogemusi restoraniköögis ja millele filmi kirjutades peamiselt toetuti. Filmi ühed huvitavamad stseenid leiavadki aset restoranis, kus ta oli nõudepesija. Šokeerivad kaadrid kokkadest, kelle olematud hügieenistandardid toovad kananaha ihule, omavahelised suhted on ebatavaliselt vägivaldsed ning valgete kokarüüde rinnataskus istuvad pulbrid, mida toite valmistades hea meelega tarvitati. Bourdain on oma memuaarides kirjeldanud Provincetowni restoranis The Flagship töötanud kokkasid kui piraate. Kokk Sal (Leo Woodall), üks mässumeelsemaid tegelasi filmis, on nende sümbolkuju. Metsik ja ükskõikse ellusuhtumisega Sal tutvustab Tonyle elu nn laeva pardal, olles talle ühtaegu inspiratsiooniallikas ja halb eeskuju, tutvustades talle nii koka elu lõbusid kui ka narkootikume, mida Tony hakkab hea meelega tarvitama. Tony suurimaks mõjutajaks kujuneb restorani omanik ja peakokk Ciro. Karm, kuid omamoodi ka hooliv Ciro võtab Tony oma tiiva alla ja pakub talle nõudepesija töö eest ka öömaja. Lisaks Tony karistamisele ja korralekutsumisele kujuneb Cirost ka tema mentor – just teda jälgides avastab Tony kokakunsti võlu.

Tony enda soovid ja eesmärgid muutuvad filmi jooksul pidevalt, peegeldades hästi segadust tema sees. Alguses püüab ta saada kirjanikuks, üsna pea nihkub tema tähelepanu aga Nancy (Emilia Jones) südame võitmisele, seejuures avastab ta enda jaoks hoopis kokakunsti ja sealhulgas eneseotsingu. Nagu suurekssaamise lugude puhul ikka, on muutuvate sihtide ja kaootiliste sündmuste taustal esmatähtis siiski peategelase sisemine areng. Filmi alguses on Tony ennast täis ja ülbe ning need isikuomadused hakkavad tema eesmärkidele vastu töötama. Edasiliikumiseks peab Tony õppima alandlikkust, tunnistama oma kogenematust ja loobuma illusioonist, et teab ja oskab kõike kõigist paremini.

Filmi lõpp on imeilusalt algusega kokku sõlmitud. Kui filmi alguses püüab üleliia enesekindel Tony saada kirjanikustipendiumi ning palub komisjonil kutsuda end Tonyks, siis viimases stseenis istub ta hoopis Culinary Insti­tute of America vastuvõtukomisjoni ees ja tutvustab end kui Anthony, lastes lõpuks lahti teismelisena omaks võetud hüüdnimest.

2023. aasta filmi „BlackBerry“ järel uputati režissöör Matt Johnson üle mitmesuguste eluloofilmipakkumistega, nende seas ka Anthony Bourdaini lugu. Johnson ja stsenarist Matthew Miller on kujutanud Bourdaini võimalikult neutraalselt, mistõttu ei pea vaataja kinno minnes lugu tingimata üldse Bourdainiga siduma. Filmi saab võtta ka lihtsalt loona ennast avastavast noorukist, ent Bourdaini elulugu ja saatust tundes võiks see olla kahtlemata kõnekam.

„Tony“ on praktilisel tasandil korda läinud film. Silm puhkab oskuslikul kaameratööl, millega antakse koos montaažiga hästi edasi loo kiire tempo ja kaootilisus. Dominic Sessa etteaste teismelise Bourdainina on õnnestunud. Paneb siiski muigama, kui meenub tema roll filmis „Mahajäänud“², kus ta kehastab samasuguse iseloomu ja arengukaarega noormeest. Antonio Banderase Ciro on siiras ja liigutav. Ka 1970. aastate USA moe ja disaini on kunstiosakond veenvalt edasi andnud, kuigi mõnes stseenis ehk liigagi innukalt. Näiteks näevad kõik noored ühel majapeol välja nagu stereotüüpsed hipid. Seda on aga raske pahaks panna, sest liialduses peitub oma võlu.

Filmitegijatele pole midagi suurt ette heita, kuid „Tonyl“ on üks puudujääk. Filmis on võetud vaatluse alla inimene, kelle elu oli täis kaost, sõltuvusi, eba­õnnestumisi ja enesehävitust, kuid tehtud seda kummalisel kombel äärmiselt turvaliselt. Kõik on hästi lavastatud ja teostatud, ent miski ei löö vaatajat päriselt rivist välja. Südamerütm ei kiirene, pinge ei kasva kõrgustesse ning pärast õnnelikku lõppu, kus peategelane saab suures osas kätte kõik, mis tahtis, ei jää lugu väga pikalt kummitama. „Tony“ on hea film, kuid Bourdain oli märksa ohtlikum ja ettearvamatum, kui on temast inspireeritud linateos.

Esimeses lõigus toodud Bourdaini tsitaat jätkub aga nii: „Kui ma oleks teadnud, mis tunne on päriselt kõik persse keerata, poleks see tüütu ja pööraselt edukas mälestusteraamat, mille ma kirjutasin, olnud pooltki nii huvitav.“ Ehk oleksid filmitegijad pidanud rohkem riskima? Võib-olla oleks „Tony“ saanud meeldejäävam, kui selle teostamisel oleks juletud natuke ka rappa minna.