Eesti kinodesse jõuab 11. septembril Eesti-Leedu ühistöö, Ivan Pavljutškovi debüütmängufilm „Morten“. Reeli Rein­ausi auhinnatud raamatul „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ (2020) põhinev film räägib koolis tõrjutud Mortenist (Tõru Kannimäe), kelle ellu ilmuvad salapärane rabatüdruk Emilie (Emili Rohumaa) ja tänavakunstiga tegelev Miia (Helena Maria Reisner). „Morteni“ maailmaesilinastus toimus juulis mainekal Karlovy Vary filmifestivalil ja seejärel võitis see Itaalias Giffoni laste- ja noortefilmide festivalil kolm auhinda.

Nooruspõlves meeldisid 1988. aastal sündinud Pavljutškovile katastroofi­filmid, näiteks „Titanic“¹, kuid seoses „Morteniga“ toob ta esile noortest rääkivad filmid. „2003. aastal sain esimese tõeliselt tugeva filmikogemuse nii esteetilises kui ka tähenduslikus mõttes Andrei Zvjagintsevi filmiga „Tagasi­tulek“². See mõjus eelkõige vaoshoituse, visuaalse jõu ja pingelise atmosfääri tõttu,“ ütleb ta.

Samal aastal sattus ta vaatama Gus Van Santi „Elevanti“³. See oli midagi täiesti teistsugust ja askeetlikku. Muljet avaldasid pikad kaadrid ja omapärane helidisain. Heli ei olnud lihtsalt realistlik taust, vaid muutus tegelase sisemaailmaks. „Van Sant ei karda vaikust ega tühjust. Ta laseb täiesti tavalistel keskkonnahelidel hakata kandma muusikalist tähendust. Seal on huvitav piir helidisaini ja muusika vahel – ühel hetkel ei saa enam aru, kas kuulad koolihelisid, tegelase sisemaailma või mingit abs­traktset muusikat. Tema „Paranoid Park“ (2007) on hoopis teistsugune noortefilmi näide. See kapseldab poeetilisel moel noore inimese sisemaailma – tema segaduse, süütunde, üksinduse ja võõrandumise. Mulle meeldib selle filmi juures just see, et kõike ei seletata ära.“

Pavljutškov mainib ka briti naisrežissööre, kes on jätkanud poeetilise realismi traditsiooni: Lynne Ramsay ja Andrea Arnold.

Milline oli „Morteni“ tee kinolinale?

Ma tahtsin tegelikult noortefilmi teha juba siis, kui lõpetasin 2014. aastal Balti Filmi- ja Meediakooli. Millegipärast võttis elu aga teised pöörded ja tol hetkel ei leidnud ma õiget materjali – lugu, mis oleks mind päriselt kõnetanud ja mille puhul oleksin tundnud, et just seda filmi tahan teha. Lugesin vahepeal päris mitu noorteromaani, kuid miski ei tekitanud õiget äratundmistunnet. Aastaid hiljem soovitati mulle Reeli raamatut. Lugedes hakkas pilt silme ees jooksma. Leidsin tegelastes palju ühist endaga ja tundsin kohe, et selles loos on midagi väga kinematograafilist.

Ja siis juhtus üks tore kokkusattumus. Paar kuud hiljem võttis minuga ühendust produtsent Anneli Ahven. Kui hakkasime ideedest ja võimalikest lugudest rääkima, saime üsna kiiresti aru, et mõlemal on suur soov teha midagi noortele – nende lood jõuavad ekraanile ju endiselt üsna harva. Siis pakkusin talle „Mortenit“ lugeda. Sealt edasi hakkas kõik väga kiiresti liikuma. Nagu oleks lugu lihtsalt õiget hetke oodanud, et meie juurde jõuda. Oli isegi üllatav, kui kiiresti see teekond kinolinale jõudis. Ideest kuni valmis filmini kulus umbes neli aastat. Filmitegemise mõttes on see üpris lühike aeg – eriti kui mõelda, kui palju väikseid ja suuri asju peab selle aja jooksul paika loksuma, enne kui lugu saab lõpuks ekraanil hingama hakata.

Mida muutsite raamatuga võrreldes?

Morteni ja Emilie loo jätsime üldjoontes samaks. Ka ema, onu ja Miia tegelaskujud olid juba raamatus olemas. Samas hakkas stsenaariumi kirjutamise käigus lugu tasapisi oma elu elama. Klassikaaslaste ja kooli osa tuli filmis palju rohkem juurde. Meile oli oluline näidata Morteni maailma mitte ainult kodu ja raba, vaid ka tema suhete kaudu teiste noortega. Koolis peab iga päev kuidagi teiste keskel olema, aga samal ajal varjama seda, mis tema päriselus toimub. Just seal muutub tema üksindus võib-olla kõige nähtavamaks.

Kõige rohkem muutsime Urmase tegelast. Raamatus on ta vägivaldne onu, kes kasutab Morteni vastu jõudu. Stsenaariumi kirjutamise ajal saime aru, et me ei taha seda teemat sellisel kujul avada. Me ei tahtnud teha lugu otsesest vägivallast ega keskenduda sellele, mida Urmas Mortenile teeb. Seetõttu nihkuski fookus järjest rohkem Morteni sisemaailmale ja tema sõpradele. Me tahtsime vaadata, kuidas üks noor inimene püüab kuidagi ellu jääda ja endale kohta leida. Tõime palju rohkem sisse ka Miia tegelaskuju ja tema suhet Morteniga, sest Miia esindab tema jaoks hoopis teistsugust maailma. Nii jääb Morten otsekui kahe maailma vahele – ühelt poolt raba ja Emilie, teisalt linn ja Miia. Ja mida rohkem Morteni sisse vaatasime, seda vähem tundus mulle oluline rääkida ühest konkreetsest probleemist. Palju tähtsamaks muutus küsimus, kuidas noor inimene, kes tunneb end maailmas võõrana, võiks tasapisi leida tee iseenda ja teiste inimesteni.

Mida „Morteniga“ öelda soovite?

Ma oleks väga ettevaatlik igasuguste otseste sõnumite ja õpetustega. Pigem tahaksin rääkida tunnetest – sellest, mis jääb inimesesse pärast filmi, mitte sellest, mida ta peaks filmist „õppima“. Oleks suurepärane, kui noor vaataja tuleks pärast kinosaalist välja kas või väikese kergusega. Tundega, et ükskõik kui raske või üksildane tal praegu ka ei ole, leidub alati inimesi, kes temast hoolivad ja on valmis teda raskel hetkel ära kuulama. Nad ei pruugi alati osata aidata. Vahel on nad isegi ise segaduses, omaenda hirmude ja küsimuste keskel. Ja isegi siis, kui tundub, et mõistvaid inimesi pole, ei ole sa päriselt üksi. Sa ise oled olemas. On muusika, mida saab kuulata öösel kõrvaklappidest. On raamatud ja filmid, millesse saab korraks peitu minna ja kus võib ootamatult ära tunda midagi iseendast. On hobid, väikesed harjumused ja asjad, mis aitavad päevadel kulgeda. Ja veel üks väike mõte: minevik ei defineeri kedagi lõplikult. See, mis kellegagi on juhtunud, ei pea otsustama seda, kes temast saab. Ma ise oleksin oma nooruspõlves tahtnud kuulda või tunda midagi sellist: ei pea praegu kõike teadma ega kõigest aru saama. Võib olla segaduses. Võib olla katki. Võib alles otsida. Aga see ei tähenda, et nii jääbki. Kuskil on koht ja inimesed, kes oskavad ära kuulata. Ja kuni neid veel ei ole, võib vähemalt jääda iseenda kõrvale.

Peaosaliste Tõru Kannimäe ja Helena Maria Reisneri valimine tundub lihtne, nad on tuntud. Kui lihtne tegelikult oli?

Tegelikult valisime Tõru ja Helena salvestatud stseenide järgi, mille olime neile eelnevalt ette andnud. „Fränk“⁴ ei olnud selleks hetkeks veel valmis ja ma ei olnud seda näinud, aga üsna kiiresti sai selgeks, et Tõru sobitub Morteni kujuga peaaegu täiuslikult. Temas olid olemas kõik need omadused, mida ma Mortenis nägin: introvertsus, õrnus, karisma, intelligentsus. Ta mõjus korraga noore ja kuidagi juba väga palju näinud inimesena – vana hing. Tema kohalolus oli vaikus, mis ei vajanud täitmist. Mulle tundus, et kaamera lihtsalt vaatab teda ja midagi hakkab juhtuma.

Helena puhul oli vastupidi. Tema proovilindistust vaadates ei tundnud ma teda peaaegu üldse ära, kuigi olin omal ajal näinud „Seltsimees last“⁵. Klipist tuli vastu täiesti teistsugune energia – vahetu, elus ja nakatav. Kohe tekkis tunne, et selles on midagi Miia jaoks väga õiget. Kui Morten on pigem sissepoole pööratud, vaikne ja endasse sulgunud, siis Miia on tema vastand – ta toob ruumi õhku ja liikumist.

Loomulikult tuli noortele väga palju kasuks ka varasem filmikogemus. Minu jaoks oli see debütandina suur kingitus. Nad said aru kaamera kohalolust ja filmivõtte rütmist. Samas oli sellel ka teine pool. Neil oli juba välja kujunenud mingi ettekujutus sellest, mis on „õige“ filminäitlemine, ja vahel tundus, et see teadmine hakkas neid hoopis piirama. Nad teadsid, kuidas midagi teha, aga mul oli vahel vaja, et nad laseksid endal lihtsalt olla, eksida, otsida ja teha ootamatuid valikuid. Lõpuks muidugi leidsime minu meelest ühise keele. Nad aitasid mind väga palju ka dialoogidega, mis nende suus lihtsalt ei kõlanud päriselt. Nad tõid tegelastesse midagi, mida mina kõrvalt kirjutades või lavastades ei oleks osanud leiutada.

Samamoodi tundub lihtne Ants Tammiku valimine operaatoriks, sest ta oskab loodust filmida.

Ma teadsin, et Ants oskab loodust väga ilusasti filmida, aga ainult ilusast pildist mängufilmi jaoks ei piisa. Mind võlus tema puhul hoopis miski sügavam – tema enda lugu ja suhe loodusega. Ants oli, nagu Morten isegi, inimene, kes ei tundnud end nooruspõlves pidudel päriselt omas elemendis. Ta põgenes pigem Rapla lähistel asuvasse Rabivere rappa. Ja selles on ilusat kokkusattumust, sest just see raba inspireeris Reelit hiljem „Morteni“ raamatut kirjutama.

Kui hakkasime koos rabades käima, võttekohti otsima ja filmi ette valmistama, sain aru, et Antsul on eriline silm. Ta ei vaata loodust lihtsalt kui midagi ilusat, mida kaadrisse püüda. Ta tunnetab seda. Ta näeb ja kuuleb loodust palju sügavamalt kui lihtsalt loodus­videograaf. Ta oskab tabada kohavaimu ja kohamaagiat. Mitte ainult pinna ilu, vaid seda, mis on selle ilu all ja sees. Raba ei ole talle lihtsalt maastik, see võib olla meeleolu, mälu, hirm, üksindus või hoopis mingi seletamatu rahu. Koht ise hakkab justkui tegelaseks muutuma. Me panime üsna varakult paika, et raba ei ole lihtsalt ilus taust, vaid Morteni sisemaailma peegeldus. Loodus pidi olema seotud sellega, mida tegelased läbi elavad – nende vaikuste, hirmude, läheduse ja võõrandumisega. Nüüd festivalidel käies ja filmi koos publikuga vaadates tunnen, et Morteni visuaalne maailm võlub inimesi. Paljud tajuvad ja hindavad seda just nii, nagu me lootsime –mitte lihtsalt ilusa pildina, vaid millegi tundelise ja veidi müstilisena. Midagi, mis jääb pärast filmi lõppu veel mõneks ajaks vaatajaga kaasa.

Kuidas filmisite looduses? Roheline ju neelab valgust.

Rabataimestik on väga mitmekesine. Sealt leiab tohutult erinevaid rohelise varjundeid – samblast ja rohust kuni puude ja tumedamate veesilmadeni. Linnas on rohelisega hoopis keerulisem: seal võib olla üllatavalt raske leida erinevaid toone ja kihte. Rabas tuli värv ja mitmekesisus justkui iseenesest. Tehniliselt oli rabas filmimine aga paras väljakutse, sest olime algusest peale otsustanud, et tahame kaameraga palju liikuda. Me ei soovinud jääda tegelasi kaugelt vaatlema, vaid tahtsime nende kõrval rabasse sisse minna – liikuda koos nendega, olla nende hingamise ja sammude lähedal. Kohe alguses otsustasime ka, et tegelased ei hakka mööda laudteid kõndima. Nad liiguvad otse üle sambla, justkui oleks raba nende jaoks päriselt elus ruum, mitte lihtsalt tähistatud rada.

See otsus oli visuaalselt oluline, aga tegi võttepäevad muidugi palju keerulisemaks. Juulis oli raba tänu vihmadele erakordselt märg. Selleks et kaamera ja tehnika üldse liikuma saada, pidime endale ise rajad ja ajutised laudteed tekitama. Lisaks mängisid meie vastu ilm ja valgus. Enamikul päevadel saime teha maksimaalselt kaks stseeni. Kõik oli aeglasem kui tavalisel võtteplatsil ja nõudis tohutut kannatlikkust. Aga võib-olla just see aeglus sobiski sellele filmile. Raba ei lase end tagant utsitada. Ta sunnib sind tempot maha võtma, kuulama ja vaatama. Ja lõpuks tundus, et vaev oli seda väärt. Kui näen ekraanil tegelasi seal samblal liikumas, ümbritsetuna sellest lõputust rohelisest ja märjast vaikusest, siis saan aru, miks me tahtsime filmida just nii.

Rääkige Leedu osalusest.

Kaastootmine Leeduga sündis kuidagi väga ootamatult, aga samal ajal kulges kõik hämmastavalt orgaaniliselt. Anneli tundis produtsenti Živilė Gallegot juba ammusest ajast – Živilė on muu hulgas Sundance’i režiiauhinna võitnud filmi „Sangaile suvi“⁶ produtsent. Alguses olin ma üsna skeptiline, kas kaastootmine Leeduga sel kujul üldse toimima hakkab. Me pidime kogu järeltootmise tegema Leedus, kaasama filmi neli loomingulist isikut, ning samal ajal tegema koos filmi, mis räägib eesti keeles ja on väga tugevalt seotud Eesti ruumi ja kultuuriga. See tundus päris suur välja­kutse. Aga niipea, kui omavahel tuttavaks saime ja leedulased „Morteni“ materjali süvenesid, sai üsna kiiresti selgeks, et „Morten“ pole lihtsalt järjekordne rida nende filmograafias. Kõigil tekkis looga mingi isiklik ja eriline side. Just „Morteni“ järeltootmise kaudu sain esimest korda päriselt aru, mida tähendab mõte, et film sünnib kolm korda – stsenaariumi kirjutamise ajal, võtteplatsil ja montaažis. „Morteniga“ juhtus see täpselt nii. Iga etapp muutis eelmist ja andis loole uue kuju.

Montaažiperiood koos Ričardas Matačiusega oli võib-olla kogu protsessi kõige keerulisem osa ja võttis ka kõige rohkem aega. Materjali oli palju ja alguses oli raske leida filmi õiget pulssi –seda sisemist rütmi, mille järgi lugu hakkaks hingama. Struktuur muutus peaaegu kuni viimase montaaživersioonini. Me pidime kogu aeg otsima tasakaalu eri tegelaste ja nende liinide vahel, sest ükski neist ei tohtinud hakata teisi varjutama. Lõpuks usun, et saime kokku üsna omanäolise filmi, mis ei anna kõike kohe kätte, vaid avab Morteni lugu samm-sammult. Film justkui laseb vaatajal endale lähemale tulla, aga jätab alati midagi ka varju ja seetõttu saab ta vaatajat aeg-ajalt ka üllatada.

Helirežissöör Jonas Jocysega proovisime samamoodi leida sellele filmile omaenda kõla. Kuna kogu lugu on räägitud Morteni perspektiivist, tahtsime edasi anda mitte ainult seda, mida Morten näeb, vaid ka seda, kuidas ta maailma kuuleb ja tajub. Kuidas muutub tema suhe ümbritsevaga siis, kui muutuvad tema enda sisemised seisundid ja teda ümbritsevad inimesed.

Kõige suurem väljakutse helikujunduses oli raba. Raba on visuaalselt väga tugev, aga selle helimaailm pidi filmis saama sama sügav. Ei saanud lihtsalt kasutada „looduse hääli“ . Pidime leidma midagi, mis annaks edasi seda kummalist, peaaegu maagilist ruumi, kus Morten saab olla üksi, aga kus ta ei ole kunagi päriselt tühjuses.

Kui jõudsime koos helilooja Titas Petrikisega filmi muusikalise kontseptsioonini, hakkasid paljud asjad paika loksuma. Saime aru, et me ei taha teha ranget vahet muusika ja helidisaini vahel. Need võivad sulanduda üheks tervikuks, nii et vaataja ei peagi alati aru saama, kus lõpeb heli ja algab muusika. Kõik võib töötada ühe mikrokosmosena. Titasega otsisime muusikas ühendavat motiivi, mis liiguks eri keskkondade ja maailmade vahel. Me ei tahtnud, et muusika oleks lihtsalt emotsioonide illustratsioon – et kui tegelane on kurb, siis tuleb kurb muusika. Pigem tahtsime, et muusika räägiks poeetilisel moel millestki suuremast. Midagi sügavamat ja ajatut, mida ei saa päriselt sõnadesse panna, aga mida võib ära tunda tundena.

Kui palju režissööri assistent ära teeb?

Ma ei ole kunagi olnud režissööri assistent võtteplatsil, aga olen alati imetlenud neid inimesi ja mõelnud, kuidas nad leiavad võtme nii erinevate režissööridega töötamiseks. „Morteni“ võtetel oli Kadri Kask minu tõeline pääste­ingel, eriti hetkedel, kui tuli teha raskeid valikuid ja endal oli juhe täiesti koos. Ta andis mulle aega mõelda ja toetas mind. Noortele oli ta natuke nagu lahe ema, kellega on piisavalt tšill hängida, aga kes oskab vajadusel ka korda hoida, piire seada ja selle eest hoolitseda, et päevaplaan päriselt toimiks. Ta on südamega asja juures olev inimene. Huvitav kokkusattumus on see, et Kadri oli „Seltsimees lapse“ võtetel II režissööri assistent ja oli põhimõtteliselt Helena hoidja. Nii et „Morteni“ võtteplatsil toimus omamoodi taaskohtumine. Kuna mul endal oli kogu aeg tohutult palju tegemist, ei olnud mul võimalik noortega igal hetkel tegeleda. Kadri hoidis neil silma peal, kuulas neid, aitas kui vaja, ja lihtsalt oli olemas. Ta lõi nende ümber turvalise ruumi, kus nad said olla nemad ise.

Mis olid kindlad soovid enne võtete algust? Oli mingi kaameraplaan, millest nooremana unistasite?

Meil oli Antsuga algusest peale soov planeerida võtted nii, et jääks rohkem aega improviseerimiseks ja otsimiseks. Näiteks rabas tahtsime väikese tiimiga lihtsalt olla – võtta aega, vaadata ringi ja otsida maagilisi detaile, mis võiksid kaadrisse sündida. Lõpuks selgus aga, et stsenaarium on üpris pikk ja selle kõige jaoks ei jätkunud lihtsalt aega. Unistustest rääkides on mul millegipärast eriline armusuhe veega. Minu lühifilmis „Ivanipäev“ (2014) oli järv oluline võttepaik ja nüüd jõudsid „Morteni“ kaadrisse rabalaukad. Järgmises filmis on vist kord jõe käes. Olen juba ammu tahtnud teha veealuseid kaadreid. Samuti on mul olnud unistus töötada eriefektidega võimalikult minimalistlikul ja poeetilisel moel. „Mortenis“ filmisime näiteks lendavad linnud eraldi looduses ning hiljem pidime nad päris filmikaadritesse integreerima. See oli väga lahe ja mänguline kogemus.