Lastele ja noortele mõeldud filmidel kipub väikeriikide kinolevis minema paremini kui täiskasvanuile mõeldud filmidel, olgu need siis hermeetilised väärtfilmid, vaatemängukatsetused või isegi populaarsed komöödiad. On päris põrutavaid näiteid, mis toetavad teooriat, et noorele vaatajaskonnale mõeldud filmide järjepidev tootmine võib tekitada viljaka aluspinnase elujõulisele filmimaastikule, kodusest publikuharimisest kuni rahvusvahelise tunnustuseni, kuna ka noortefilmidel on oma festivalivõrgustik.

Näiteks on Horvaatia publik, kes on olnud kodumaise toodangu suhtes skeptiliselt meelestatud juba üheksakümnendatest peale, kui ilma tegid patriootlikud propagandafilmid, valmis varmalt vaatama noortefilme, mis oli ainuke kodumaises kassas tulus filmitüüp veel kuni hiljutise ajani. Tavaliselt on need olnud populaarsete lasteraamatute või kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvate teoste ekraniseeringud. Mõni neist on isegi linastunud Eesti publikule, nagu näiteks „Paulina P. päevik“¹ PÖFFil. Teised, nagu „Mu vanaisa on tulnukas“², said rahvusvahelist tähelepanu ning töötasid pere- ja žanrifilmide publiku vahelise sillana umbes samamoodi nagu Rasmus Merivoo „Kratt“ (2020). Sloveenias on skauditeemaline peresõbralik komöödia „Me läheme oma teed“ ning selle järg³ kõigi aegade vaadatuimate kodumaiste filmide hulgas. Ja kuigi „Las ta olla korvpallur“⁴ ei küündinud skaudi­filmide vaatajaarvuni ning selle järg⁵ esines oodatust nõrgemalt, jätkas Sloveenia Filmikeskus selliste projektide toetamist. Hiljutisema näitena leidis noorematele lastele mõeldud jõulufilm „Tuttmüts“⁶ koroonajärgsel ajal oma rahvusvahelise publiku ja „Mänguväljakut ära ei anna“⁷ reisis peaaegu kaks aastat mööda festivale.

Eesti filmilgi on oma laste-, noorte- ja suurekssaamisfilmide ajalugu. Nimetagem mõnda: „Hüvasti, NSVL“⁸ on Ingerimaa, Soome ja Eesti vahel liikuv kibemagus draamakomöödia, kus meile näidatakse Nõukogude Liidu viimaseid aastaid ühe poisi ja tema veidra perekonna kaudu. Koroonaajal välja toodud film ei saanud kokku ihaldatud vaatajaarvu, aga esines kaua ja viljakalt festivalidel. Eelmise aasta „Fränk“⁹ aga leidis publiku justkui kõige kiuste, kui seda tüüpi ja stiili filmid kõne alla võtta. „Fränk“ on toonilt süngem ja käsitleb ebameeldivaid teemasid, nagu koduvägivald, jõuguelu ja kiusamine, ning selle maalitud pilt polnud ka teab mis kenakene. Sellest hoolimata saatis filmi publikumenu eriti koolilaste, õpetajate ja lapsevanemate hulgas, sest pakkus olulisi eetilisi õpikohti usutaval moel. Kumbki nimetatud filmidest pole eriti helge, ja seda võib pidada Eesti filmikunsti eripäraks, võib-olla isegi eestlaslikuks viisiks probleemidega toime tulla.

Ivan Pavljutškovi täispika mängufilmi debüüt „Morten“ pole ka just helge, aga ilmselgelt helgem kui „Fränk“, millega seda kindlasti võrdlema hakatakse. Pilli filmiga võrreldes sai „Morten“ ka teatud edumaa esilinastusega Karlovy Vary filmifestivalil, kuigi linastus seal esmapilgul loogikavastases ilma võistlusprogrammita sektsioonis „Special Screenings“, kus näidatakse tavaliselt väiksema rahvusvahelise potentsiaaliga Tšehhi dokke ja mängufilme. „Morten“ oli seal autsaider, aga järgmine peatus laste- ja noortefilmidele keskendunud Giffoni festivalil oli põhjendatum. Kõige kõvema sõna ütleb aga kodumaine publik septembris.

Nimitegelane, keda mängib Tõru Kannimäe täiesti erinevas rollis tema karakterist „Fränkis“, on õrn ja kinnine teismeline, kes elab maal vaest elu ning reisib iga päev linna kooli. Koolis ei kuulu ta poppide poiste hulka ning satub sageli pilkamise ja isegi kiusu ohvriks, eriti noore päti Henri (Konrad Kose) käes.

Ka kodus pole asjad paremad. Morten pole kunagi oma isa tundnud ja ema Ulvi (Külli Teetamm) töötab Helsingis. Tal on seal uus suhe, poiss peab aga jääma oma purjus onuga (Andres Mähar) ning tema ja kasina maja eest hoolt kandma. Tema ainukesed normaalsushetked jäävad kodu ja kooli vahele, kui ta saab ümberkaudses metsas ja rabas ringi jalutada ning analoogkaameraga pilte teha. Ühel retkel kohtab ta veidi vanemat müstilist tüdrukut Emiliet (Emili Rohumaa) ja kaks üksiuitajat saavad sõbraks. Nende sõprus aitab Mortenil argipäeva üle elada. Aga ehk on Emilie vaid ta kujutluspilt või keegi muust maailmast?

Reeli Reinausi käsikiri (ta enda raamatu põhjal) toetub reale klišeedele ja suurekskasvamise tüüpilistele probleemidele, nagu hüljatus, aktsepteerimisvajadus ja tavalised pahandused, mis on tuttavad lugematutest sama žanri filmidest. Siin on aga pisut ka tüüpilist Ida-Euroopa viletsuse vaibi Eesti kastmes (ema töötab välismaal, kodus on purjus ja töötu onu oma jõmmidega), mis sobiks parem mõnesse üheksakümnendate elust rääkivasse filmi. Süžeegi on üsna etteaimatav, sealhulgas nii väljapressimise ja kiusamise eskaleerumine (kuni Morten enda eest välja astub) kui ka Emiliega seotud mõistatus, mis laheneb vaataja jaoks märksa varem kui Morteni jaoks. Veidi päästab päeva stsenaristi ilmselge heausklikkus (käsikirja süda on õige koha peal), mis ei muutu kangelt ontlikuks või õpetlikuks, ja dialoogitekst, mis kulgeb loomulikult ega kõla paberilt maha loetuna.

Pavljutškovi ees oli keeruline ülesanne panna „Morteni“ rahuldavatest komponentidest kokku film, mis tavalisest kõrgemale tõuseb. Tal on hea näitlejataju ja ka näitlejad ise annavad endast parima haaravate ja üsna meeldejäävate esitustega. Tõru Kannimäel on kõik tulevase staari omadused, Helena Maria Reisner sunnib kaadris ennast vaatama ja uustulnuk Emili Rohumaa ei lange ülemängimise lõksu. Ülejäänud noortel on lihtsamad ülesanded, millega on raskem alt minna, nagu ka täiskasvanutel, kuid fookus pole niikuinii nende peal.

Režissöör immutab terve filmi teatud melanhoolse õhustikuga, mis võiks mõnes teises filmis võltsina mõjuda. Näiteks on sinisest, hallist, mudapruunist ja rohelisest koosnev värvipalett ühe Eesti sügisel toimuva filmi välistseenide puhul ootuspärane, nagu ka kontrast soojemates toonides, peaaegu lämmatava kodumaja sünguse ja sõprade kodude heleda külmuse vahel, aga need valikud töötavad tänu Ants Tammiku operaatoritööle. Titas Petrikise klaveri ja süntesaatoriga filmimuusika algab tasahilju, kuid muutub pingelisemaks, kui on vaja viidata ähvardavale pingele tegelaste vahel. Põhiline, et režissöör suudab kõike kontrolli all ja paika häälestatuna hoida, nii et puhas emotsioon jääb alles ning liigne sentimentaalsus ja paatos ei võta üle.

Kas „Mortenist“ saab hitt kodumaise, eriti noorema publiku jaoks? Kas see läheb reisima festivalidele üle maailma? Raske öelda, aga hea kampaania puhul on mõlemaks võimalus. See on kindlasti hea film ja korralik lisandus Eesti filmilukku.

Tõlkinud Tristan Priimägi