Väikese filmikultuuri jaoks on iga õnnestumine korraga nii meeletu triumf kui ka oht jääda kasvanud ootuste vangi. Kas saame rääkida juba Eesti filmist enne ja pärast „Fränki“¹? Võib-olla on see liialdus, sama hästi võime noortefilmide spektrit määratlevate teetähistena vaadata „Klassi“ 2007. aastal või „Nullpunkti“ 2014. aastal.² Mõnes mõttes nad ongi, aga kas pärast neid on juhtunud mingi kataklüsmiline nihe siinsel maastikul? Pigem mitte.

Ivan Pavljutškovi täispikk debüüt „Morten“ asetub seega osalt vastu tahtmist konteksti, mis loob ballastina mõjuvaid ja väljaspool filmi seisvaid tähendusi. Laome siis kaardid korraga lauale: lavastajatoolil istub sarnaselt Tõnis Pillile tugevate lühifilmidega silma paistnud autor, kesksest rollist leiame taas noore talendi Tõru Kannimäe ja stsenaariumi katalüsaatoriks on müstiline tegelane, kes mõjub eksinud peategelasele kui majakas pimedas öös. Rääkimata muidugi tavapärasest, mis üleskasvamise loo juurde käib, olgu need mõnuained ja võimuvõitlus või muud sorti pättused. See kõik ei peaks olema oluline, aga väärib vähemalt markeerimist.

Õnneks julgetakse „Mortenis“ olla isepäine ja raamidest üle astuda või siis vähemalt neile mitte suuremat tähelepanu pöörata. Alguspunktki on juba erinev: koos produtsent Anneli Ahvenaga otsustati, et mugandatakse Reeli Rein­ausi 2020. aastal ilmunud õrna õudusnoodi ning tugeva maagilise realismi varjundiga romaan „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“. Vaikne pärimusetuul puhus ka üle Pilli linaloo, nüüd aga laotakse vundamendiks selgelt müstiline ja pisut kurjakuulutav aines, kuhu peale hakatakse looma noorte elu siin ja praegu.

Tuttavlikkus ei tähenda tingimata halba

Ekraanile kohandamise käigus on Reeli Reinaus oma teose viimse kui mutrini lahti võtnud ja stsenaristina selle uuesti täiesti teise nurga alt kokku pannud. Otsus on ka igati mõistetav, sest romaani üks ühele kinolinale toomine andnuks tulemuseks … kleepuvimala ja ebausutava terviku. Kaante vahel võime ju toimuvat vaadelda unenäolise nurga alt, kus pahad on oi kui pahad ja head on enneolematult head: onu annab nimitegelasele alalõpmata peksa ning ülejäänud inimesed Morteni ümber mõjuvad seejuures pisikeste inglitena, kes on valmis teda ennastunustavalt aitama ja toetama. Nunnu, aga filmis oleks selliste kontrastide väljamängimine ilmselt üle jõu käinud.

Pavljutškovi film on palju tavalisem ja normaalsem. Seda ei tasu võtta tingimata solvanguna: kui vaatan rapperit, siis ootangi, et müstiline mõrvar ajaks metsas kirvega arutuid noori taga, samamoodi pakub rahuldust, kui noortefilm julgeb häbenemata tüüpvalikute teed minna. Romaanist on jäänud seega lihtsalt skelett, lihaks luudel on vana hea klassika: esimene armastus, koolikiusamine, lagunenud perekond.

Kas peaks siis enne vaatamist üldse raamatut lugema? Head vastust sellele küsimusele ei olegi, sest kuigi ekraanilugu on rohkem kahe jalaga maa peale toodud ja osa naivismist minema pühitud, on romaani kesksed elemendid õmmeldud stsenaariumi külge kohusetundest, sisemist loogikat arvesse võtmata. Näiteks Emili Rohumaa kehastatud Emilie, kes Reinausi romaanis vääris kohta pealkirjas, on filmirabas igas mõttes eksinud. Pärast esmavaatamist hakkasin isegi mõtlema, kas mõne tegelase arengukõveras oleks midagi muutunud, kui ta oleks täielikult välja jäetud. Kokku oleks tulnud mõnevõrra teistsugune film, aga lõpptulemus oleks ilmselt samaks jäänud.

Küll aga aitab lugemine seada paika mõttelise ajajoone, sest „Mortenit“ võib vaadata ka kui sama loo edasiarendust, kus Reeli Reinaus on ise teinud justkui vigade parandust, tõmmanud üht-teist maha ja lisanud seda, mille peale ta ehk aastaid tagasi romaani kirjutades ei tulnud. Üks märkimisväärne muudatus väärib aga küll tähelepanu: Andres Mähar kehastab Morteni alkohoolikust onu erakordselt veenvalt. Oli ainuõige otsus rookida välja raamatukarakteri arutu vägivald, mis tõmmanuks liialt tähelepanu ja kiskunuks terviku lihtsalt kreeni.

Kui juba näitlejatest rääkida, siis ka peaosatäitja Tõru Kannimäe mängib nüansirohkelt, õigemini tabab ta kõigest 16aastasena registreid, milleni ei küündi ka paljud kogenumad näitlejad. Tal polegi vaja suuri poognaid võtta, sest tema lõikav pilk ja kõhedalt emotsioonitu ilme annavad edasi kogu selle allasurutud valu, mis Morteni hinges keeb. Ehk on ta oma rollis isegi liiga tugev? Noortefilmi tugisambaks on üldjuhul ansamblimäng, nii et kui üks osatäitja on teistest peajagu üle, ei hakka nende omavaheline dünaamika lõpuni tööle.

Ma ei tee seejuures etteheiteid ülejäänud noortele, mitmed neist ei saanudki oma võimeid lõpuni näidata, kuna olid lihtsalt väikeste hammasratastena loo teenistuses. Kannimäe on aga lühikese ajaga tõestanud end kui üks olulisemaid uusi tulijaid Eesti filmis. Teda saame õnneks lähiajal nägema veel korduvalt, nii Rain Rannu „Taksoäpis“ kui ka Martti Helde „Hõbevalges“.

Vaataja käest võib ka lahti lasta

Ühele küsimusele annab „Morten“ kindlasti vastuse: Ivan Pavljutškov, kelle 2014. aasta lühifilm „Ivanipäev“ väärib igati ülevaatamist ja suuremat tähelepanu, on lootustandev lavastaja, kellel on head kätt ja silma ning kes ei karda ka suuremalt unistada. Vahepealsed aastad, kui ta keskendus rohkem teletööle, ei ole aga niisama liiva jooksnud, vastupidi, ta on oma režissööripintsli tasapisi täpsemaks silunud ning värske täispikk debüüt lubab vaid aimata seda, milleks ta tegelikult on võimeline.

Noortefilmi reeglistlik annab Pavljutškovile võimaluse turvalises keskkonnas katsetada ja mängida. Ta tajub selgelt, et film on visuaalne formaat, kus dialoog võib, aga ei pea kandma, parimatel hetkedel suudabki ta kõneleda täpse koloriidi ja õhus oleva nähtamatu pinge abil, mis ei vaja üleliigseid sõnu.

Seda arvestades on kahju, et ta pole julgenud vaataja käest veel rohkem lahti lasta, vaid tahab meid ikkagi turvaliselt näpu otsas ühest võtmemomendist teise viia, justkui uskumata, et jõuaksime sinna tegelikult ka ise kohale. Lugu on üles ehitatud klotsikestest – probleem, lahendus, probleem, lahendus, probleem, lahendus –, mis paneb küll sisemise metronoomina paika ekraanil toimuva tempo, kuid valitud vorm lõhub ära orgaanilise rütmi ega lase ka tegelastel ekraanil päriselt elama hakata.

Õnneks on Pavljutškov võtnud salarelvana appi operaator Ants Tammiku, kes tõestab juba mitmendat korda, millist lisaväärtust pakub tema taust loodusfilminduses: kui Visit Estonia näitab meile raba, siis mõjub see nagu postkaart, Tammiku raba „Mortenis“ on aga pigem nõiduslik ürgmaastik Veljo Tormise koorilauludest. Sügavus, mida ta suudab leida ka kõige argisemates keskkondades, aitab unustada filmi liigset struktureeritust ning joonistab välja müstilisema tasandi, mis liigse kaalutletuse juures muidu kaduma kipub.

Tervikuna lubab „Morten“ uskuda, et Eesti filmi visiitkaart võib vabalt edaspidigi olla noortefilm, kuid see ei pea tähendama tingimata ainult üht võimalikku lahendust.