Hea filmi teeb heaks võimalus seda mitut moodi tõlgendada ja „Jäätorni“ puhul saab seda teha külma närviga. Oi, ma ei tea, kui palju neid halbu temperatuuri ja lumeolude teemalisi nalju siia arvustusse sisse kirjutada tahaks, aga püüan end tagasi hoida. Mis ütleb tegelikult palju selle kohta, kui lihtne loom on inimene (vähemalt mina), missugustel skaaladel mõistus sügaval alateadvuses liigub ning mis tõmbab ideelõnga käima ja loob soodsad olud mõtlemiseks ja kirjutamiseks. (Koobas) külm-soe, (kõht) tühi-täis, (inimene) hea-halb.

„Jäätorni“ üks meeldivamaid aspekte on selle aeglane, võiks isegi öelda, et olematu tempo. Film mitte ei jookse, astu ega loiva, vaid voolab. Umbes sama rahulikult nagu talvise jõe jää alla vangistatud unine vesi. See mõjub nüüdisaja meeletu meediatõmblemise foonil ülimalt värskendavalt, soodustades keskendumist ja detailide nautimist. Mõni kriitik on vaoshoitud liikumist stseenilt stseenile režissöörile ette heitnud, kuid leian, et otsus panna aeg kohati lausa geoloogiliselt venima on end igati ära tasunud ja lisab „Jäätornile“ maagiat.

Muidugi ei jaksaks neid vaat et staatilisi kaadreid kehva operaatoritöö puhul keegi vaadata, kuid teistkordselt Hadžihalilovićiga koostööd tegev Jonathan Ricquebourg ehitab lume, vee ja tänavalampide aneemilise valgusega maalides filigraanselt üles Alpide mägesid, väikelinna, selles asuvat võtteplatsi ja ka võtteplatsi südamikku ehk Lumekuninganna (Marion Cotillard) maailma ning pakub sini-valget, sillerdavat külma ilu kogu raha eest.

Muinasjuttudest tuttav kihiline tegevuskohtade ja toimuva ülesehitus on igati kohane. On ju Hadžihalilovići ja tema kaasstsenaristi Geoff Coxi kirjutatud loo aluseks Hans Christian Anderseni „Lumekuninganna“, mis lõpeb vähem depressiivselt kui tema teine tuntud muinasjutt „Merineitsi“. Mõlemas on esiplaanil naised ja mõlemas on kehaõuduse elemente. Kuid Hadžihalilović ei lähe lihtsamat teed ja ehmatamise ning veristamise asemel asub ta manipuleerima hoopis peenema mateeriaga.

Ei tee sooja, vaid lähevad täiskäigul

Loo keskmes on kõrgel mägedes asuvast orbudekodust põgenenud Jeanne (Clara Pacini), kes murrab pelgupaika otsides sisse väikelinnas asuvasse filmistuudiosse ning näeb seal Lumekuningannat ehk jäise oleku ja halva kuulsusega filmistaari Cristina van der Bergi, kellest saab tema jaoks nii puuduva ema kehastus, iidol kui ihaobjekt. Vaikselt lahti rulluvate sündmuste käigus saab Jeanne’ist statist, van der Bergi soosingu osaliseks saades võtab ta seejärel üle kõrvalosatäitja rolli. Kuningannagi jaoks on Jeanne midagi enamat kui lihtsalt tüdruk tänavalt, ta näeb põgenikus enda nooremat avatari, Jeanne on tema jaoks kõike andestava soojuse ja armastuse allikaks, ning kes teab, äkki vajab kuninganna igavesti kuulsuse torni jäämiseks aeg-ajalt noori kuumaverelisi ohvreid.

Nii Pacini kui Cotillard teevad üle mõistuse head tööd ning nendevaheline veider, taltsutatud ekraanikeemia meenutab Naomi Wattsi ja Laura Harringi amorfset, defineerimata suhet „Mulholland Drive’is“¹. Mõlemat filmi võib tõlgendada nartsissismi uurimusena: kõige rohkem armastame ennast ja siis järgmisena neid, kes peegeldavad meid kõige kaunimalt. Mõlemad filmid räägivad filmitegemisest, sellest mis juhtub siis, kui kaamera läheb käima, reaalsus astub sammu tagasi ning unistused saavad üleloomuliku jõu. Sellise, mis paneb jooma varese verd, astuma üle kuristiku serva surnuid ellu äratama.

Krüogeeniline armastus

Igavene noorus ja lõputu taassünd on teemad, millega Hadžihalilović on tegelenud ka oma varasemates teostes. Lapsed ja noored, „valmimata“ inimesed, paistavad talle rohkem huvi pakkuvat kui täiskasvanud. Lumekuninganna / van der Bergi laadne karakter on Hadžihalilovići eelmistele filmidele toetudes ilmselt keegi, kes on ujunud välja „Evolutsiooni“² merest, võitnud igavese elu, saanud lahti kohustusest ikka ja jälle traumat kogedes pidevalt taassündida, aga sellega koos kaotanud ka igavese nooruse ja on nüüd sunnitud süütust, puhast meelt ja avali südant igavesti taga igatsema. Kuningannale on hingav, tukslev, surev maailm jäänud teisele poole peegelklaasi. Ta võib seda igatseda, püüda elavatele omast käitumist matkida, kuid jääb oma hirmsa võidu tõttu alatiseks, igaveseks mängust välja. Inimeste sekka teda enam ei oodata, ainus emotsioon, mida ta ümbritsevates esile kutsub, on aukartus. Seega otsib ta ikka ja jälle midagi enamat, ning kui selle leiab, püüab võtta armastuse allikast kõike, mida võtta annab, mis siis, et allikas muutub tühjaks jäädes samasuguseks nagu ta ise – imekauniks varjuks teisel pool peeglit, fotoks koltunud ajalehes.

Armastus on see, mida otsib Jeanne, kuid otsib seda vales kohast, nartsissistist täiskasvanu endassesulgunud pilgust. Oma mineviku tõttu ei oskagi ta muud moodi, Jeanne’ile ongi armastus see, mille poole peab läbi tuisu püüdlema ja millel on sellepärast tõeline väärtus, jääb alati kättesaamatuks, kaugesse torni salatuppa kinni. Nartsissistist ema jääb rahule vaid siis, kui loobutakse täielikult oma isiksusest, allutakse perfektselt, muututakse tema tahtejõu pikenduseks, tema saadikuks laias maailmas, mis temast pärast esimese vaimustuse möödumist on hakanud mööda vaatama.

Teekonna käigus vahetab Jeanne korduvalt identiteeti, püüdes Lumekuningannale meele järele olla, teda võluda, tema armastust võita. Nende suhe jääb aga sõnastamata, nürisündinuna krüogeenilisse unne soikuma. Jeanne on nagu somnambuul, kes käib poolunes-poolilmsi lõpmatuid ringe, otsides sisse­pääsu kuninganna lossi.

Ja veel üks muinasjutt, kõige õudsem

Imelised on stseenid, kus Jeanne jääb võtteplatsi tehisjärve peal lõksu. Jääkihi alt piiluvad teda varasemad Lume­kuninganna ohvrid, või on see Jeanne ise, on need tema peegeldused tulevikust? Kas me mitte kõik ei ole praegu kinni võlupeeglikeses, mis eksis siia ära ühest teisest muinasjutust? Vaatame aina peeglikest ja küsime, kes on kõige kaunim kogu maa peal, ja saame teada, et muidugi meie, pärast seda kui oleme täitnud peeglikese kokku kirjutatud soovituste nimistu. Sest peeglike oskab näidata, et kusagil kaugel-kaugel seitsme maa ja mere taga on keegi veel kaunim ja ilusam, kelle moodi me olla võiks, kui me ainult natuke rohkem pingutaksime, annaksime peeglikesele tema võlusoovituste eest tasuks oma aega, ainsat väärtuslikku valuutat, mis kehtib igas muinasjutus ja mida ka meile, tavaeluolenditele jagatud on. Ühismeediast läbiimbunud peegelpinnaline nutiseade on nartsissismi ajastu tippsaavutus, võimendades meie kõigi iha olla armastatud ja aktsepteeritud, tasalülitades meie oskust tõelisi ühendusi luua ja soojust jagada.

Räägitakse, et kõige ilusam surm on külmasurm. Alguses on küll raske, aga siis hakkab hea, külmakraadid ei kiusa enam, lumi muutub vaenlasest sõbraks. Õnneks on käes kevad ja talvine masendus taandub. Palun ära mine metsa külmavana otsima. Ilusa ja südametu Lumekuningannaga võiksid aga kinosaalis küll tutvust teha.