21. tegutsemisaastaks pole küll vaja ilmselt kedagi veenda selles, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival on leidnud oma publiku ja broneerinud endale ilmselt ka püsiva koha aasta festivalikalendris. Järjepidev pettumine Eestimaa külmas kevades tõi kaasa festivali kuupäevade järkjärgulise nihutamise suve poole, kuni nüüd on volbri peale pidama jäädud. Temaatiliselt igati sobiv ja lausa kummaline, et volbrit HÕFFi raames ei tähistata. Kuidas oleks ühe nõiasabatiga, kus rahvas saaks oma traumad tulle visata ja festivalilt kohe uued hankida?

Festivali mõnepäevane programm on kultuurikeskuse kolme saali vahel põrgates leidnud oma mugava rütmi ja paljude üllatustega kava on hoolikalt läbi mõeldud. Ajapikku on festivali ampluaa märgatavalt laienenud, lühendis HÕFF on „õudusfilmide festival“ asendatud „õudus- ja fantaasiafilmide festivaliga“. Ellujäämiskursuse ABC: suuremate rahvahulkade ligi meelitamiseks tuleb pakkuda massidele kergemini seeditavaid tooteid. Sellega kaasneb aga tendents (või radikaalsemate arvates lausa probleem): kui õudusfilmide festivali esmane ülesanne peaks olema pakkuda oma külastajatele võimalust astuda oma hirmudega silmitsi, siis keskmine massivaataja otsib oma ellu rohkem huumorit kui õudust – pigem välist ühismeediapeegeldust kui sisemist hirmupeegeldust – ja seetõttu on oht saada „osaks normaalsusest“, mitte pakkuda sellele alternatiivi. Kirjanik Peep Ehasalu, kes juhatas Soome Instituudi töötajana sisse soome avafilmi „Öölaps“,¹ tõi festivali nimetuse lühendile veel ühe tõlgenduse – Haapsalu õnnelike fännide festival. Äkki tõesti tuleme nüüd festivalile otsima ennekõike õnne-, mitte hirmutunnet?

Ma ei arva, et keldrisaalis saaks igavesti jätkata jaapani obskuurse piinaporno seanssidega, et nende mõju all siis suvituskuurordist jälkused kodulinna kaasa võtta (valdav enamik HÕFFi publikust on alati tulnud mujalt, oleks täitsa huvitav teada haapsallaste osakaalu saalis), aga ometi oli selles midagi ilusat, kui elanikud süüdistasid festivali satanismis ning Haapsalu pastorid tegid linnale ühispöördumise festivalilt toetus ära võtta ja muusikakoolile üle anda. Selle võitluse on HÕFF pikas plaanis võitnud (vähemalt kuni konservatiivse tiiva võimuletulekuni, kes võib sedasama kella lüües püüda oma valijabaasi konsolideerida) ja tänapäeva turismimajanduse loogikat järgides peaks olema ilmselge, et mujalt – ennekõike pealinnast – nädalavahetust Haapsallu veetma tulnud aktiivil käib väikeettevõtjate rõõmuks pangakaardi päästik väga kergelt. Kellelgi ei tule enam mõttesse õudusfilmide festivali ohtlikuks pidada. Paradoks, kas pole.

Aga aeg ka ise pilk peeglisse heita. Kes mulle sealt vastu vaatab? Järjest vanemaks saav inimene, kes on mures, kas ta enam viitsib kuulata uut muusikat, käia pidudel, vaadata öösiti küsitava väärtusega filme või mõelda ebastandardseid mõtteid. Kui enam ei viitsi, siis see on oht, ja neid ohumärke kultuuri­tarbimise harjumustes tuleb jälgida samamoodi nagu tervist, ega sügavamate probleemide esimesi sümptomeid näha ole.

Nii et festivali etableerumisega seotud hirmud on äkki hoopis projektsioon hirmudest, mis on mul seoses ise­endaga. Kui kaua keegi jaksab olla rebel, ja kaua seda üldse peaks jaksama olla üks inimene või üks festival?

* * *

Toome siia juurde veel ühe faktori: HÕFFil pole küll mingit põhjust kurta, et publik koos festivaliga vanemaks jääb, sest noort rahvast jätkus omajagu ning päevaste lasteprogrammide ja üritustega kultiveeritakse ka järelkasvu. Tervitatav. On ju üsna vaieldamatu statistika, et noorem põlvkond on järjest enam kimpus vaimsete probleemidega ja neurodiversiteet, ängistus, erinevad täheühenditest koosnevad psühholoogilised häired on järjest levinumad teemad. Mul puudub eriharidus siin vajalike seoste loomiseks – aga milline on hirmu suhe neisse häiretesse? Minu arvates kuulub elamisõpetusse ka oskus oma hirme näha ja ära tunda, neile otsa vaadata ja nendega toime tulla. HÕFFi-taoline festival võiks seda funktsiooni ju hästi täita, kui just ei ehitata segajat hirmusignaali ja selle vastuvõtja vahele, signaali leevendavat huumorikilpi, mis ei luba hirmu ennast piisavalt menetleda. Kinolevis õudusfilme vaadates torkab silma, kuidas vähemgi õudsetel hetkedel põgenetakse itsitamise taha varju, mis pole ju midagi muud kui kaitsereaktsioon. Õudusfilmid on nagu katsepolügoon, mis lubab meil elus ängistusega paremini toime tulla. Kui me aga ainult teeskleme kontakti oma hirmudega, siis vajalikku õppetundi ei järgne. Nii et siit tekibki küsimus, kas HÕFF peaks püüdma oma noorema põlvkonna vaatajaid süvitsi hirmutada, s.t pakkuda neile midagi sellist, mida nad näha ei taha, või tulla neile vastu ja juhatada nad läbi põgenemistoa, mille seinad on pehmed ja väljapääsu kohal helendab vastav silt?

Ärge mõistke mind valesti: olen HÕFFil alati käinud ja jään käima ka edaspidi, sest kui tahta vaadata filme ja läheneda sellele ülesandele n-ö kvantitatiivselt, on selleks kõik võimalused loodud: ergonoomiline ajakava, linastused ühe maja piires, söögi- ja joogipausideks odav kohvik takkapihta. Olen festivali austaja ja näinud seal igal aastal kirgastavaid teoseid. Näiteks tänavu üle pika aja „Väikest õuduste poodi“² vaadates mõistsin, kuivõrd on Roger Cormanist olnud mõjutatud John Waters: mõlemad on harjunud toimetama minieelarvetega, mille raames esitatakse transgressiivseid teemasid rohkem satiiri ja ülivaimuka dialoogiga; rõhku ei panda ekraanil toimuva usutavusele, vaid grotesksele võimendusele ning mõlemad on oma lavastajatöödes tabanud justkui sama elupaika eneseiroonia, kerge iiveldustunde ja klatšihimu ristumiskohas. Cormani ja Watersi planeedi kalleim vara, popkultuuri välja oksendatud sädelus mõjub samavõrd sõltuvust tekitavalt kui Arrakise vürts.

Eestis on peamiselt vaid üks festival, mis sellistel seostel tekkida lubab, ja see on HÕFF. See on kindlasti fantaasiate festival, küll aga oleksin väga huvitatud sellest, kui vestlusringis võetaks ette ka katse hirmu olemusest aru saada. Väriseksin esireas.