Märtsi algul Jaapanit külastades oli mul soov kogeda filmikunstis midagi huvitavat. Plaan oli külastada mõnda vähestest alles jäänud Tōkyō pinku-eiga kinodest, kus näidatakse siiani 1970ndatel ja 1980ndatel toodetud soft-pornofilme. Ent saades teada, et need on peamiselt kiimas vanameeste lantimiskohad, mille tagaridades kuuldub kummalisi lirtsuvaid hääli, lõin kõhklema ja plaan jäi katki.

Jõudsin omadega hoopis Shibuyas asuvasse animekinno Humax, kus pesitseb teistmoodi hirmus inimliik – teismeealised paadunud animefännitarid. Ekraanil jooksis ääretult populaarne anime „Hüpnoosimikker. Divisjonide räpilahing“¹, mis leiab aset maailmas, kus valitsevad naised, tulirelvad on seadusega keelatud ja meestejõugud lahendavad turniiridel räppimisega konflikte. Pärast iga lahingut hääletab vaataja telefoniga oma lemmikgrupi poolt ning enim hääli saanud punt pääseb turniiri järgmisesse vooru. Fännitüdrukud saalis elasid kaasa, viibutasid käte ümber mähitud kummalisi seadeldisi, mis vilkusid nende tiimi värvides, hõigates oma lemmikute nimesid, kui nood ekraanile ilmusid. Kuigi äärmisel juhul võiks kogetut nimetada ka „laiendatud kinoks“, oli tegemist pigem antropoloogiliselt huvitava nähtuse kui kinoelamusega. Isegi Ginza linnaosas asuv rahvusliku filmiarhiivi muuseum ei avaldanud erilist muljet ning üha enam kriipis teadmine, et olen oma avastusretkel läbi kukkumas.

Ent läbimurre toimus siis, kui seda kõige vähem oodata oli – diivanil lesides. Mikroskoopilise pingutuse jõul olin avastanud Jaapani ühe tähtsaima eksperimentaalfilmide autori Takashi Ito ning vaatasin telefoniekraani kitsikuses ära ühe tema tuntuima teose „Ruumikas“². Film on üles võetud tühjas võimlasaalis, kaamera paikneb selle keskel ning on igas suunas ümbritsetud stendidega, millel seisab üks kujutis. Kaamera läheneb stop-motion-tehnikas kujutisele, lõpuks sinna sisenedes, jõudes otsaga täpselt samasse võimlasse tagasi. Efekt kordub aina uuesti ja uuesti, üha intensiivistudes, jõudes lõpuks punkti, kus pean tõdema, et epileptikutele seda filmi soovitada ei julge. Nähtust vaimustatuna kõndisin kohe kohalikku arthouse-mekasse, üsna animekino lähedal asuvasse Theater Image Forumisse, mille kassast ostsin Ito DVD tema lühifilmiantoloogiaga.

„Ruumikas“ oli Ito ülikoolilõputöö, mis oli saanud otsest mõju jaapani eksperimentaalfilmi pioneeri Toshio Matsumoto teosest „Atman“ (1975), mis on filmitud mägede taustal ja kus kaamera pöörleb ümber Hannya-maskis inimese, aeg-ajalt talle näkku suumides. Matsumotost sai „Ruumika“ juhendaja ning too oli Ito plaanidest vaimustuses, tundes huvi, kas selline pilt-pildi sisse minek on üldse võimalik.³

Tühja võimla rahutu vilkumine ning escherlik struktuur panid mind mõtlema Kanada autori Michael Snow filmile „Lainepikkus“⁴, mis kätkeb endas 46minutilist pea katkematut suumi toa ühest otsast teise. Ka seal on kesksed ruumi ja aja suhe, geomeetria ning seletamatu õudustunne. Sellist liikumist nimetas avangarditeoreetik P. Adams Sitney strukturalistlikuks filmiks. Sitney tõi välja neli strukturalismile omast elementi: vilkumisefekt (kahe kaadri kiire vaheldumine), loop print­ing(filmilõigu kordused), refotograafia(pilt-pildis efekt) ja fikseeritud kaamera asend. Tõepoolest leidub nii Ito kui ka Matsumoto filmides mainitud elemente, jättes välja fikseeritud kaamera. Strukturalistlik film nagu ka muud liiki eksperimentaalfilmid ei taotle narratiivi. Strukturalism keskendub teose vormile, millest saabki selle sisu. Korduste, rütmi ja ajaga manipuleerides areneb seisund, kus kujutatud ruum kaotab oma algupärase tähenduse, muutudes peaaegu psühhe­deelseks kogemuseks – vähemalt nii võiksin paremate sõnade puudumisel kirjeldada oma seisundit seal Tōkyō diivanil lesides.

Kui „Ruumikas“ peegeldab jaapani kultuurile omast ülimat täpsust ja mõõdetust, kammitsevaid reegleid ja struktuure, siis Ito järgmine film „Kõu“⁵ on midagi hoopis kaootilisemat, justkui purjakil jaapani tudengi sügav uni mõne 7-Eleveni poe esisel asfaldil. Ito üleküllastab sedapuhku vaatajat visuaalidega, kasutades kõiki võimalikke strukturalismile omaseid nippe: terve filmi vältel vilgub ruum sinipunastes värvides, selle seintele projitseeritakse kummitusliku naise loop, samaaegselt joonistuvad hämaratesse ruumidesse pika säriajaga kaootilised valgusjutid. Kaamera on pidevas liikumises ning selle liikumissuund on ettearvamatu, kogu seda pidetut olekut võimendab kriipiv helidisain, mis oma transsi viivate kordustega meenutab protoversiooni Robert Hoodi minimal-techno palast „Minus“. Strukturalismil näib olevat lausa sisemine kalduvus kõhedusele ja võõristusele ja „Kõues“ on see otseselt tajutav. Sellesarnane tunne valdab vaadates David Lynchi filme, mistõttu võib arvata, et ka Ito on inspiratsiooni ammutanud, eriti filmis „Tsoon“⁶.

Distantseeritus, spirituaalsus, arhitektuur, dokumentaalsus on vaid mõned märksõnad paljudest, mis Ito loomingus pinnale kerkivad. Tema hilisematesse filmidesse hakkavad üha enam ilmuma inimesed, keda pole mingil viisil hägustatud, alustades tema enda pojast. Pojaga filmid on küll tavapärasest helgemad, kuid siiski montaaži abil nihestatud ning mõneti isegi julmad. Mida aeg edasi, seda enam hakkab Ito töödest strukturalism lahtuma, olles rohkem filmi orgaaniline osa kui lihtsalt tehniliselt vaimustav trikk. Pärast psühhedeelset virvarri mõjub selline muutus värskendavalt, eriti veel siis, kui Ito kogutud teosed ühe korraga ära vaadata. Vaatajat ei jäeta ainult filmi konstruktsiooni üle mõtisklema, vaid kistakse üha enam emotsionaalselt pilti sisse, nagu juhtub filmis „Vaikne päev“⁷.