$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Eesti-hollandi päritolu filmitegija Helga Merits jätkab „Seabrook Farms’i paradoksiga“ oma teoseid punase niidina läbivat jutustust põgenike saatusest Teise maailmasõja keerises.
Kogumik „Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem“ on küll eklektiline, kuid ühtlasi kinnitab see kirevus, et Tuglase sajanditagune tekstimasin töötab endistviisi.
2024. aasta Loomingu Raamatukogu pakub nii laagerdunud klassikat kui ka ootamatult värskeid maitsebukette.
Teose tarvis surnuist üles äratatud eesti kirjanike plejaad avaldab muljet, kuid autor ei ole suutnud ellu viia särava idee potentsiaali.
„Pöörane robot“ on peavooluanimatsiooni tagasi toonud anima algse tähenduse – hingestatuse.
Greta Gerwigi värske linateos pakub vaatajale nukumaailma roosamannat, säravat ja meelelahutuslikku eskapismi pärismaailma murede eest.
Ehkki Will Eisneri graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mõjub teos äärmiselt ajakohasena.
2000. aastate olmel on „Sikaosäkis“ oma koht, kuid mitte keskne ja võib arvata, et ajapikku tõuseb üha enam esile hoopis lapsepõlvelugu.
Anti Saar joonistab välja näiliselt argiste sõnade kultuurilise tähendusvälja ja nende teadvustamata konnotatsioonid, avardades sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.
Sander Joon: „Suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.“
Andrus Kasemaa jutustuse minategelane kavandab kindlustuspettusena oma ema maja süütamist, tema enda sisemise tule allikaks on aga häbi.
„Mälestuste“ väikesed empaatiaharjutused kutsuvad samastuma nii Hiinas masstoodetud plastikkrooni kui ka parginurgas lösutava kiviga.
Robin Nõgisto on jäänud suuresti omapäi sammujaks: ta ei küsi kuigivõrd hetkesuundumustest ega püüa praeguse ajaga dialoogi astuda, vaid vaatab pigem tagasi.
Raamatukujunduses on raske leida ühisosa. Ajastu vaim ilmutab end selgemini näitusekujundustes, veebidisainis, reklaaminduses ja tarbekunstis kui raamatukujunduses.
„Prazdniku“ hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi, kuid esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel.
Kogumikus „Ma ja ta ka“ on põimunud ainulaadsel moel märkmiku pretensioonitus ja klassika sügavamõttelisus.
„Õiglus“ võiks filmihuvilistele pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemal.
Alles sajand tagasi oli betoon unistuste ja progressi materjal, kuid nüüd oleme jõudnud sinnani, et moodne ühiskond on valanud enesele betoonist sarkofaagi.
Ilu ja informatsioon ümbritsevad meid aina tiheneva müürina. Isetekkeline tänavakunst juhib sellele müürile tähelepanu.
Naivistid vastanduvad läänelikule esteetikale, mille puhul on peamine kunstniku tehniline ja intellektuaalne võimekus. Kairo on naivist.
Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.