Kui mulle tehti ettepanek kirjutada Loomingu Raamatukogu mullusest aastakäigust, meenus taas võrdpilt prantslaste veiniriiulite ja eestlaste LRi kirevate selgadega ehitud raamaturiiulite vahel1. Ühine pole neile mitte ainult aastakäikude rikkus ning väärikas vananemine, vaid ka kirjeldamis- ja hindamismeetodid: teoste silmatorkavamad, lihtsamini määratavad omadused ehk nende geograafiline päritolu, pakend (kaanekujundus või pudelisilt) ja žanriline kuuluvus (luule või proosa, valge või punane). Kõige olulisem on aga aastakäigu maitse. Alustamegi siis möödunud aasta saagi dekanteerimist kirjandusteose lõhna- ja maitsenootide helistikust – keelest.
Keelte paabel
Möödunud aasta Loomingu Raamatukogu iseloomustab tohutu keeleline rikkus. Kokku ilmus 19 teost, mille seas oli algupärandite kõrval tõlkeid 13 keelest: saksa, prantsuse, kreeka, ladina, inglise, serbia, vene, ukraina, ungari, portugali, läti, tšehhi ja rumeenia keelest. Keelerikkus ei peegeldu aga ainult tõlgitavate keelte rohkuses, vaid ka teoste sisemises polüfoonias. Keelekasutus on osa karakteriloomest ning slängi, dialektide, arhaismide ja neologismide kaudu on tegelased mitte ainult kuuldavaks, vaid ka nähtavaks tehtud.
Keel võib olla rindejoon. Kõige reljeefsemalt tõuseb see esile Andri Krasnjaštšõhhi teoses „Jumal on. +/-“2, kus autor, venekeelne Ukraina kirjanik ja õppejõud, mõtestab praegu käimas sõja tingimustes ümber oma suhet emakeelega. Ning, sealsamas on keelekasutus ka vastupanuakt: iga kirjapandud killuga võidab Krasnjaštšõhh vene kirjasõna tagasi neilt, kes on selle muutnud propaganda ja valede keeleks.
Oma ja võõrast markeerib keelekasutus ka portugalikeelse Aafrika kirjaniku Ondjaki teoses „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“3. Romaani tegevus toimub 1980ndatel Angola pealinnas Luandas, kuhu Nõukogude sõdurid on asunud püstitama suurejoonelist mausoleumi riigi esimesele juhile. Tegu on ilmselt aastakäigu kõige lõbusama ja helgema teosega, mille sündmustik on kui Aafrika versioon „Tom Sawyerist“. Peategelaseks on üleannetu laps, kohaliku tädi Polly osas VanaemaÜheksa ning sõbraliku, koomilise ja vigases kõnepruugis suhtleva mustanahalise Jimi asemel on sovett Tereškov. Portugali ja hispaania keele kõrval leidub siin ka Aafrika põliskeeltest pärit väljendeid, millele lisandub sovettide vene-portugali segakeel ja vanaemade seebikatest üles korjatud fraasid. Nii tõmbab siingi keel nähtamatuid piire tegelaste päritolu, põlvkondliku kuuluvuse ja sotsiaalse staatuse vahele.
Inglise keel, pidžin ja Lääne-Aafrika väikekeeled kõlavad polüfooniliselt ka Ghana päritolu autori Nii Ayikwei Parkesi romaanis „Sinise linnu saladus“4. Siingi on keel kuuluvuse väljendaja, jagades kõnelejad maa- ja linnainimesteks, noorteks ja vanadeks, rikasteks ja vaesteks. Ghana külas lahtirulluva politseiuurimise taustal aga selgub, et kõikvõimalikest piiridest ja klassifikatsioonidest lõhestatud maailmas on endiselt nähtusi, mille mõistmiseks tuttavast raamistikust ei piisa. Raamide vahetamine võib aga muuta pilti ennast.
Keel ei ole ainult kirjaniku tööriist, ta võib olla ka tegelane. Ühes aastakäigu poeetilisemas raamatus „Rimbaud, poeg“5 jutustab Pierre Michon poeedist, kelle elu oli pühendatud keele teenimisele ja alistamisele. Prantsuse keel, teose kangekaelne antagonist, saab lugejale nähtavaks negatiivse ruumi kaudu. Teose keskseks kujundiks on kaev, ühtaegu tühimik ja allikas. Sellest mustast tühjusest tõuseb Rimbaud’ luule, „mis on väike ja suletud nagu rusikas, kokku surutud rusikas tähenduse ümber, loomingu ümber, mis on sündinud südantlõhestavast elust nagu maha lõigatud inimrusikas“6. Michoni teost on kerge lugeda, kui lasta end sõnadevoolul kaasa viia, ning raske, kui püüda seda poeetilist liturgiat Rimbaud’ eluloolistesse andmetesse tõlkida. Seepärast jätku lugeja soojendus tegemata ning sukeldugu julgelt, enne saatesõna, järelmärkusi või Vikipeediat, pea ees Michoni kirjanduslikku kaevu.
Eripärase keelekasutuse poolest tõuseb lugemismuljete seast esile veel n-ö seisundikirjandus. Max Blecheri „Juhtumusi vahetus ebatõeluses“7 on kirjutatud justkui dissotsiatsioonikogemuse seest: maailma aistingud, sündmused ja sisekõne ei moodusta ühte loogilist tervikut. Blecheri barokne keelekasutus kõlab kaunilt kokku teost läbiva illusoorsuse tunnetusega, mis jälitab minategelast läbi peegelduste, viirastuste ja varjude. Ühe võimaluse tegelikkust uutmoodi kokku panna leiab Blecher sünesteesiast. Nii hõljub maailmas „tarbetuse hõng“, laevadel on „muutlikud ja vesised varjud otsekui kurbused“ ning vaikus naerab tema sees vaguralt.8 Blecheri kirjanduslik mina seisab sisemiste ja väliste ruumide tõmbetuules, teadmata, kas ta silmitseb ennast või maailma.
Keeleliselt ühe suurima lugemiselamuse pakkus aga (üllatuslikult) Félix Guattari „Kolm ökoloogiat“9. Guattari lausekonstruktsioonid ning kunstlikult loodud mõisted panevad teksti „logisema ja puhisema nagu vana aurumasina“10 ning tekitavad lugejas tunde, „nagu oleks mul pea asemel toores lõdiseva rebuga muna (ilma kooreta)“11. Lükkasin aukartusest Guattari esseega tutvumist edasi minagi, kuid lõpuks selleni jõudnud, osutus teos üheks möödunud aasta allajoonitumaks ning suurimat lugemiselamust pakkunud raamatuks. Temaatikalt ja filosoofiliselt võttestikult tõi see meelde mõne aasta eest Eesti Kunstiakadeemia kirjastuses välja antud Bruno Latouri teose „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas“12. Mõlemad autorid uurivad globaliseerumise ja majanduskasvule orienteeritud ühiskonnakorralduse mõju inimesele, looduskeskkonnale ja poliitikale. Kui Latour laenab metafoore geoloogiast, siis Guattari ökoloogiast. Lugemisel tekkiv pidev pidurdustunne on aga ühtlasi hea alandlikkuse harjutus – tekst sunnib lugejat enda seltsis viibima.
Mineviku topoloogia
Minevik ladestub asjades, tubades, maastikes. Omanikud ja elanik võivad ju vahetuda, kuid minevik on neis alles ja valmis uutele asukatele turja kargama.
Mineviku materialiseeringu erinevaid vorme uurivad lähiplaanis nii Jáchym Topol, Inga Gaile kui ka Péter Nádas. Topoli „Saatana värkstuba“13 on üks LRi kõnealuse aastakäigu trööstitumaid teoseid. Ehkki seal leidub ohtralt satiiri ja groteskseid liialdusi, on teose üldtonaalsus tume ning naljad kibedad. Teose keskmes on Ida-Euroopa sõjahaudade ning hukkamispaikadega seonduv poleemika – mida, kuidas ja kelle jaoks talletada? Kuidas mineviku valu representeerida? Kas üha kaubastuvas maailmas võib tähelepanu ja tulu nimel traumaatilise mineviku suveniirideks ja teemaparkideks stantsida?
„Saatana värkstoa“ esimeses pooles muudab peategelane Tšehhi kindluslinna Terezini katakombid ja piinakambrid edukalt poolkommuunilikuks vabaõhumuuseumiks. Teose teises pooles kandub aga tegevus autoritaarsesse Valgevenesse, kus valmistutakse samalaadse projektiga minema veelgi kaugemale: „Tead, kus hukkus sõja ajal kõige rohkem inimesi? Siin! Tead, kus mõrvati kommunismi ajal kõige rohkem inimesi? Siin! Ja kus ikka veel kaovad inimesed? Siin! Kas see maa on midagi unikaalset või mitte? On! Globaliseerunud maailm on juba paika pandud, kurat võtaks! Tai – seks, Itaalia – meri ja maalid, Holland – puukingad ja juustud, noh, ja Valgevene – horrortrip, miks mitte! [—] Ehitame siia Valgevenesse õuduste Jurassic Parki, totalitarismi vabaõhumuuseumi. Pääseme maailmakaardile oma kondikottide, vere ja mädapaunadega. Äge, mis?“14. Selline on projekti „Saatana värkstuba“ pitching äsja olude sunnil Valgevenesse saabunud spetsialistile.
Romaani sündmustiku tegevuskohad ja ajalugu on üldjoontes dokumentaalne, toimumisajaks täpsustamata düstoopiline tulevik, küsimused kõlavad aga igati vastu ka oleviku maailmas. Ning mitte ainult seetõttu, et Ukrainas käib sõda ja see on teravdanud tähelepanu Nõukogude mäletusmärkide ja sümboolika suhtes, vaid ka näiteks Patarei merekindlusesse kavandatava spaahotelli või Pagari tänava luksuskorteritega seoses15. Minevik ei lase end niisama lihtsalt kodust välja tõsta. Péter Nádasi „Piibli“16 uusrikastest sotsialistlik eliit võib küll endisaegsete kodanlaste uhkesse villasse kolida, kuid tunneb igal hetkel arhitektuurivõõristust. Harjumatult suured ruumid neelavad nende mööbli endasse, aed metsistub, värav käib raskelt ja külm hiilib ligi.
Kõige kindlamini pesitseb aga mineviku raskus inimeste hinges. Inga Gaile romaani „Ilusad“17 üks peategelasi Violeta viitab natside surmalaagris korduvalt minevikule kui kohale, kuhu ta – laagri õuduste keskel mõistuse säilitamiseks – mõtteiski tagasi minna ei tohi. Kõigile materiaalsetele ja geograafilistele avaldustele vaatamata osutab mineviku topoloogia kompassinõel ikka ja jälle vaid inimese sisemusse.
Kirjandus kui tahavaatepeegel
Enamikus LRi 2024. aasta teoseis paigutub sündmustik kuhugi minevikku, kuigi need on sealjuures äärmiselt päevakajalised. Kirjandus on lääts, aga erinevalt fotograafiast määrab tema fookuskauguse aeg. Nina all kipuvad objektid ähmastuma, ajadistants lubab aga oleviku teemasid paremini fookustada.
Heinrich Eisenschmidti„Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“18, meenutused pea kahe sajandi tagusest õpetajaelust, on küll pisut vanamoodsas keeles, kuid pedagoogitöö probleemistik on muutunud vahepeal vähe. Kaadrivoolavus, ülekoormus ja väike palk kummitavad õpetajaametit tänapäevalgi, vastukaaluks vaid missioonitunne ning kiindumus kolleegidesse ja õpilastesse.
Selgeid paralleele tänapäevaga pakub ka Philip Rothi „Nemesis“19, mille aineks on lastehalvatuse puhang 1944. aastal Ameerikas. Kriisiolukorra teravikuks on kiiresti kasvav pandeemia, kuid ka ebatavaliselt palava suve kõrvetav kuumus ning sündmustiku foonil möllava sõja ärevus ei ole tänapäeva lugejale paraku tundmatud. Üheks hoiatavamaks elemendiks teoses on eelarvamuste kiire levik ühiskonnas. Põhjuste ja süüdlaste otsimine on teadagi inimlik ning demoniseerima kiputakse ennekõike neid, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil. „Nemesises“ on need itaallased, hiina söögikoha pidajad ja „küla hull“, lapsemeelne Horace. Roth tuletab meelde, et alati on jõude, mis ei asu üksikisiku vastutusalas. Seda mõistmata litsub raske ajalookoorem inimese lihtsalt puruks.
Kummatigi on selle koorma eest peaaegu alati kaitstud lapsed, kes elavad justkui ajalooingli tiiva all, täielikus olevikus. Lapseperspektiivi on keeruliste aegade kujutamisel kasutanud mitmed eelmise aastakäigu autorid. Péter Nádasi „Piibli“ minajutustaja on 1950ndate Ungari tärkava kommunistliku eliidi võsuke, kes omandab esimesi kogemusi surma ja iha vallas. 1980ndate marksistlikus Luandas jookseb ringi kamp lapsi, kellest saavad samahästi kui vastupanuvõitlejad Ondjaki muhedas jutustuses „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“. XX sajandi esimese poole segaseid kümnendeid Serbia pealinnas Belgradis kujutab lapsest minajutustaja kaudu aga Bora Ćosić ühes aastakäigu vaimukamas teoses „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“20. Eri ajastud ja kultuuriruumid seob nähtamatu niidina üheks lapsepilgu mängulisus, tähelepanelikkus elu pisiasjade suhtes ning täiskasvanute maailma absurdsuse tunnetus. Elu on kõik see, mis toimub ajaloosündmuste vahel ja nende kiuste.
Kõige vanemad ilmunud tekstid LRi vaatlusaluses aastakäigus on Sophoklese „Antigone“21 ja Reiner Brockmanni luule kogu „Seal tähevõlvi all“22. Viimases tõuseb taas esile keele poliitilisus, kuivõrd tegu oli esimese eestikeelse luuletajaga: „Minu read on eesti keeli, teistel muu las köita meeli“23. Brockmanni luule on ajahambale hästi vastu pidanud, ajastuvaimule omane kristlik sümboolika põimub kohati üllatava eksplitsiitsuse, isegi erootikaga. Wimbergi korjatud luulekimbu seob aga ilusaks tervikuks Brockmanni sügavalt humanistlik ja elujaatav vaim.
Sophoklese „Antigone“ käib minu silmis ühte sammu Philip Rothi „Nemesisega“. Ajalooline ja müütiline paratamatus on neis sarnase kaaluga ning sõelale jääb tõdemus, et mõttejäikus ja paindumatus on kindel tee hukule. Ärgu lasku lugeja end antiiktragöödia vormist ja omaaegsest võttestikust eksitada, haardelt ja probleemistikult on „Antigone“ näol tegu ehk aastakäigu kõige enam tänapäeva kõnetava teosega.
Säilenõtkus
Nõtkus avaldub mateeria, säilenõtkus vaimu vastupanus välisjõu survele. Ühiskonna tasandil on selliseks jõukeskmeks riik. Demokraatlikus ideaalis on üksikisiku ja riigi jõujooned samasuunalised, autoritaarse ühiskonna või diktatuuri korral enamasti vastasjõulised. Üksikisiku vastupanu poliitilisele võimule on sündmuste käivitajaks paljudes teostes. Repressiivse riigimasina kriitika leiab juba Sophoklese „Antigonest“: „See riik, kus juht on üks, ei saagi olla riik!“24. Inga Gaile, Andri Krasnjaštšõhhi ja Jáchym Topoli teosed näitavad aga, kuidas niisugused ebardlikud riigid maailmas ikka ja jälle pead tõstavad ning inimesi oma külmade hammasrataste vahel puruks jahvatavad. Samavõrd kui sõjast, ebavõrdsusest ühiskonnas või traumaatilistest kogemustest räägivad LRi 2024. aasta raamatukesed ka selle kõigega hakkama saamisest.
Alice Zeniteri teoses „Kes neid jõuaks lahuta“25 astub riik lugejate ette küll vähem kuratlikus vormis kui eelmainitud autoritel, kuid nähtamatu vaenlasega on vahest raskemgi võidelda. Zeniter kirjutab eluterve iroonia ning veenva üksikasjalikkusega süstematiseeritud rassismist Prantsusmaa seadustes ja bürokraatias. Jabur immigratsioonisüsteem nõuab samavõrd jaburaid vastukäike ning minajutustaja nõustub oma parima sõbraga fiktiivsesse abiellu astuma, et kaitsta teda võimaliku väljasaatmise eest. Ja taas on nähtamatuks rindejooneks, takistuseks bürokraatlikus tõkkejooksus keeleoskus: „sa võid küll vait olla kui tahad, ega nad ei kuula sind nagunii kunagi nagu inimolendit, nad varitsevad, et äkki sa kogemata unustad mõne umbmäärase artikli või ajad sõna soo segamini või ütled ü asemel u, aga sinu lausete tähendus neid ei koti“26. Zeniteril on näiteks Gaile ja Topoliga võrreldes veel üks oluline tugevus – positiivne programm. Ta näitab, et ühiskonnas, kus haigutavad klassi-, rassi- ja soolised lõhed, on seda tähtsam ehitada sildu isiklikul tasandil. Zeniteri kirjandusliku minategelase sillajalam on tema sõpruskond ja emme-issi ning sellelt tugevalt aluselt on ta alati valmis lahingusse sööstma.
Isegi Krasnjaštšõhhi kildude seas oli neid, mis peegeldasid päikest – need, mis rääkisid tema tütre Nadja tegemistest ja kasvamisest, tema mängudest. Bora Ćosići teose kastell-linnust meenutava Belgradi korteri seinte vahel elab „üks väga tervete liikmetega perekond, hoolimata mõningatest puudujääkidest, nagu näiteks raha, toit ja ülikonnad“27. Kui aga kriis ongi perekondliku loomuga? Carolina Pihelgas ja Doris Lessing sukelduvad neil hetkedel veelgi sügavamale, inimese sisemuses peituvate ressursside järele ning leiavad sealt imetabast jõudu ja teadmisi. Pihelgas on varem LRis kaasa teinud tõlkijana, kuid nüüd ilmus aastakäigu avaraamatuna tema enda teos „Lõikejoon“28. Lessingu eestindustele tõi LRis lisa romaan „Suvi enne pimedust“29. Mõlema teose fookuses on üksildase inimese eneseotsingud ning küsimus, mille võtavad lähedased meist lahkudes kaasa ning mis omakorda neist uuel eluetapil meisse alles jääb.
Carolina Pihelga „Lõikejoonega“ on mitmeti lähedane Mart Kanguri luulekogu „Pöörduks“30, kus samuti püütakse piiritleda teisest inimesest jäänud tühjust. Mõlemale autorile on omane ka inimese füüsilise keha poorsuse tunnetus, ümbritseva (loodus)keskkonna ja siseelu märkamatu segunemine. Tühjuses ja vaikuses settib inimese tõeline pale: „kui illusioonid hajuvad / jääb inimene järele / ma tahan teda näha / temaga olla / ise ei oska / üksi ei saa“31.
Pihelga ja Kanguri teostega samasse ritta paigutan ka Friedrich Nietzsche esseeraamatu „Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“32. Seegi on „lahkuminekuraamat“. Temperamendid on muidugi erinevad. Kui eelmainitute ridade kohal hõljub melanhooliahõng, siis Nietzsche tulihingelisus minevikuga arvete klaarimisel mõjub suisa koleeriliselt. Soovitan tema tekste lugeda igal kultuurikriitikast huvitujal. „Wagneri juhtumi“ kirglikkus rabab jalust: „Wagner ei anna meile piisavalt hamba alla. – Tema recitativo – vähe liha, hoopis rohkem konti ja väga palju leent [—]. Mis puutub Wagneri „juhtmotiivi“, siis puudub mul selle kohta igasugune kulinaarne arusaam. Kui mind sunnitaks, siis laseksin ta ehk kuulutada ideaalseks hambaorgiks, võimaluseks, millega toidujäänustest vabaneda“33. Raamatu teine essee „Nietzsche contra Wagner“ on aga struktuurilt ja argumentatsioonilt üles ehitatud nagu detektiivilugu. Autor esitab meile asitõendid, jäljed iseenda kirjanduslikust minevikust, mida kuriteo (Wagneri austamise) varjamiseks on pisut võltsitud, pisut ümber kirjutatud ja täiendatud. Roima sündmuspaik on ühe inimese hing, kus filosoof astub üles nii kurjategija kui ka ohvri rollis.
Miks rääkida aga Nietzschest nii pikalt just säilenõtkusega seoses? Sest tema „toimetulekustrateegia“ on pöörata näriv haigus kunstiliseks kujundiks.Eriti päevakajalisena mõjuvad praegusel ajuvammiajastul Nietzsche kultuuripatoloogilised käsitlused! Lisaks näeb ta vaimsetes ja füüsilistes kannatustes ka isikliku kirgastumise vahendit: „Ma kahtlen, kas säärane valu „teeb paremaks“: aga ma tean, et ta teeb meid sügavamaks …“34. Jah, paradoksaalsel kombel on just Nietzsche minu silmis LRi möödunud aastakäigu üks elujaatavamaid autoreid. Tema pessimismi alt kumab sügav ligimesearmastuse maardla.
Pehme mäss
LRi 2024. aasta teoste ülevaadet sobib ehk lõpetama tsitaat Inga Gaile „Ilusatest“. Siin kirjeldatakse ühe katkise hingega inimese külaskäiku kunstimuuseumi: „Must auk .. oli tunni aja jooksul täitunud viljaka mullaga. Ja avausest sai peenar, pimedusest pinnas, ja minu süda, mis iga uue kunstiteose ees mõnikord lausa valulikult pakatas, tõi ilmale tugevaid rohelisi võrseid, mis puhkesid õide violetsete, kollaste ja valgete krookustena“35.
Samamoodi rikastav kogemus on väärtkirjanduse lugemine. Iga teos, iga lehekülg ja tund, mille veedame kirjanduse seltsis, täidab inimese sisemise tühjuse viljaka mullaga. Ajastul, mil inimese keha, aega ja tähelepanu lakkamatult kaubastatakse, annab lugemine võimaluse produktiivsuse toiduahelast välja astuda. Kahekesiolek kirjandusteosega on aja tagasivõitmine iseendale. See on kõige ilusam pehme mäss, millega ühineda.
1 Ave Taavet, Eestlased võivad Loomingu Raamatukogust rääkida samavõrd isukalt kui prantslased veiniriiulist. – Eesti Ekspress 31. III 2021.
2 Andri Krasnjaštšõhh, Jumal on. +/-. Vene ja ukraina keelest tlk Veronika Einberg. – Loomingu Raamatukogu (LR) 2024, nr 16-17.
3 Ondjaki, VanaemaÜheksa ja soveti saladus. Portugali keelest tlk Leenu Nigu. – LR 2024, nr 26–28.
4 Nii Ayikwei Parkes, Sinise linnu saladus. Inglise keelest tlk Heili Sepp. – LR 2024, nr 9–11.
5 Pierre Michon, Rimbaud, poeg. Prantsuse keelest tlk Leena Tomasberg. – LR 2024, nr 32.
6 Samas, lk 52.
7 Max Blecher, Juhtumusi vahetus ebatõeluses. Rumeenia keelest tlk Riina Jesmin. – LR 2024, nr 38-39.
8 Samas, lk 8, 28 ja 64.
9 Félix Guattari, Kolm ökoloogiat. Prantsuse keelest tlk Ott Puumeister. – LR 2024, nr 6.
10 Samas, lk 38, tõlkija järelsõnast.
11 Gregor Mändma, Guattari ökosoofia ehk Lõpp prantsuse aegadele. – Värske Rõhk 2024, nr 92, lk 114.
12 Bruno Latour, Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas. Tlk Mart Kangur. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2021.
13 Jáchym Topol, Saatana värkstuba. Tšehhi keelest tlk Küllike Tohver. – LR 2024, nr 36-37.
14 Samas, lk 93.
15 Andras Kralla, Janno Riispapp, Sõõrumaa plaanib Patarei kindlusse spaahotelli, mida opereerib nimekas välisfirma. – Äripäev 19. IX 2024. https://www.ehitusuudised.ee/uudised/2024/09/19/soorumaa-plaanib-patarei-kindlusse-spaahotelli-mida-opereerib-nimekas-valisfirma; Pagari tänava „õuduste maja“ luksuskorter maksab ligi 1,4 miljonit. – Eesti Päevaleht 9. VII 2013.
16 Péter Nádas, Piibel. Ungari keelest tlk Mihkel Rünkla. – LR 2024, nr 40.
17 Inga Gaile, Ilusad. Läti keelest tlk Merle Vare. – LR 2024, nr 29–31.
18 Heinrich Eisenschmidt, Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus. Saksa keelest tlk Ene Kuus. – LR 2024, nr 3.
19 Philip Roth, Nemesis. Inglise keelest tlk Liisa Ady Oks. – LR 2024, nr 33–35.
20 Bora Ćosić, Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni. Serbia keelest tlk Madis Vainomaa. – LR 2024, nr 14-15.
21 Sophokles, Antigone. Vanakreeka keelest tlk Anne Lill. – LR 2024, nr 12-13.
22 Reiner Brockmann, Seal tähevõlvi all. Saksa, ladina ja kreeka keelest tõlkinud ning vanast eesti kirjakeelest transpoetiseerinud Wimberg. – LR 2024, nr 18.
23 Samas, lk 24.
24 Sophokles, Antigone, lk 30.
25 Alice Zeniter, Kes neid jõuaks lahuta. Prantsuse keelest tlk Maria Esko. – LR 2024, nr 19–21.
26 Samas, lk 22.
27 Bora Ćosić, Minu perekonna .., lk 45.
28 Carolina Pihelgas, Lõikejoon. – LR 2024, nr 1-2.
29 Doris Lessing, Suvi enne pimedust. Inglise keelest tlk Krista Kaer. – LR 2024, nr 22–25.
30 Mart Kangur, Pöörduks. – LR 2024, nr 7-8.
31 Samas, lk 18.
32 Friedrich Nietzsche, Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner. Saksa keelest tlk Jaan Undusk. – LR 2024, nr 4-5.
33 Samas, lk 25
34 Friedrich Nietzsche, Nietzsche contra Wagner, lk 62.
35 Inga Gaile, Ilusad, lk 78.
