Eesti-hollandi päritolu filmitegija Helga Merits jätkab „Seabrook Farms’i paradoksiga“ oma teoseid punase niidina läbivat jutustust põgenike saatusest Teise maailmasõja keerises ning suurte katkestuste mõjust inimeludele. Filmi nimitegelaseks on sõjajärgne USA suurfarm, mille keskkonda meenutavad sõja, tagakiusamise, rassismi ja väljasaatmise eest põgenenud tööliste lapsed. Emotsioonide tonaalsuselt on tegu väga tasakaalus teosega, kus lood sõjast, põgenikelaagritest ja inimsusevastastest kogemustest vahelduvad näidetega kogukonna solidaarsusest ning raugematust võitlusest parema tuleviku nimel. Ehkki filmis kujutatud sündmuste fooniks on Teine maailmasõda, resoneerivad toonased katsumused vägagi tugevalt tänapäeva maailmaga.
Seabrook Farms oli New Jersey põllumajanduslik ettevõte, mis jõudis õitsenguni Teise maailmasõja aastatel. Hiilgeajal oli Seabrook USAs suurim külmutatud köögivilja tootja. Olles ka sõjaväe suurvarustaja, kuid vaeveldes sarnaselt teiste ettevõtetega sõjaaegses tööjõupuuduses, sai Seabrook Farms loa palgata töölisi põgenike ja sunniviisil ümberasustatute seast. Agrotööstuskoondise ümber moodustus isemoodi linnak, kus farmi õitseajal majutati tuhandeid võõrtöölisi. Ettevõtte omanikuks oli Charles F. Seabrook, hüüdnimedega Spinatikuningas ja Põllumajanduse Henry Ford. Sellega on rõhutatud Seabrooki innovaatilist lähenemist ettevõtte tootlikkuse suurendamisele alates automatiseeritud niisutussüsteemidest ja mõjusamate väetiste kasutamisest kuni uudse külmutustehnoloogia ja tõhusa liinitöö juurutamiseni.
Seabrook Farms oli kapitalismi musternäide. Ettevõtte edukuse aluseks oli selle ekspluateeriv loomus ning pidev kasv. 1940ndate lõpus ja 1950ndatel oli Seabrook koduks tuhandetele töölistele. Arvukaima osa neist moodustasid 2000 Ameerika jaapanlast – vaid murdosa neist, kes Roosevelti korraldusel pärast Pearl Harbouri rünnakut oma kodud pidid maha jätma ja saadeti interneerimislaagrisse. Teised arvukamad kogukonnad olid Jim Crow seaduste ja tagakiusamise eest põhja poole põgenenud afroameeriklased ning Euroopa sõjapõgenikud – sealhulgas umbes 900 eestlast ja 200 lätlast. Niisiis on Seabrook Farms’i lugu otseselt osa ka eestlaste ajaloost. Merits on filmi tarbeks intervjueerinud 50 inimest, kes olid lapsepõlve veetnud sealses töölislinnakus.
Filmi helgem pool tulenebki sellest, et intervjueeritavad räägivad lapse perspektiivist, samal ajal kui olmeraskused olid suuresti vanemate kanda. Lisaks puudus Seabrooki lastel võrdlus teistsuguse elukeskkonnaga. Kui vanemad pidid maha jätma oma senise staatuse, kodu, sugulased, keelekeskkonna ja töö, siis põgenikelaagris sündinute mõõtkava oli teine. „Me ei saanud arugi, et me olime võõrtööliste laagris, et me olime vaesed,“ nendib üks intervjueeritav. Kõik laagri asukad olid justkui ühel pulgal ning põgenikelaagris sündinutele oligi sealne olme normaalsus. Ehkki elutingimustelt ei pruukinud esimesed aastad Seabrookis põgenikelaagrist palju erineda – barakitaolised majad, ühised sanitaarruumid, privaatsuse puudumine – andis kindel sissetulek selle asukatele vähemalt mingi stabiilsuse ning ennekõike lootust, et on võimalik end taas üles töötada ja inimväärset elu elada.
Suurfarmi omanik Charles F. Seabrook oli karikatuursevõitu kapitalist. Vaadetelt rassistlik ning tööliste õigustest vähe huvitatud, kasutas ta veel 1930ndatel streikide maha surumiseks Ku Klux Klani abi ning oli saanud ametlikke süüdistusi farmis toimunud omakohtu eest. Ometi oli ettevõtte töötajaskonna hüppelise kasvu juures temagi huvides, et New Jersey ümbruskond võõrtöölised enam-vähem sõbralikult vastu võtaks. Selleks maksis ta neile palka läikivates hõbedollarites, et Seabrook Farms’i panus kohalikku majandusse igas tehingus nähtav oleks. Ka tööliste huvitegevus – koorid, muusikud ja lauljad – oli suuresti Seabrooki edevuse teenistuses. Esinemised tõid vaheldust tööliste halli argipäeva ja nad esinesid sageli omaniku pidudel ja vastuvõttudel. Oma soosikuid võis Seabrook võrdlemisi heldelt toetada ning uue iseseisva elu alustamisel aidata.
Seabrook Farms’i paradoks, millele filmi pealkiri viitab, seisnebki vastuolus ettevõtte ekspluateeriva loomuse ja selle tahtmatu kõrvalsaaduse – uute võimaluste – loomise vahel. Töölisasula tiheasustus, minimaalne elamispind ja privaatsuse puudumine andsid paratamatult tõuke tugeva kogukonna tekkeks. Vaesuse pinnalt võrsus ühtekuuluvustunne ning paljude teenuste puudumine sundis toetuma naabritele ja sõpradele. Palk oli väike, kuid vähemalt stabiilne, naised teenisid veelgi vähem kui mehed. Töötati 12tunnistes vahetustes mõnenädalase rotatsiooniga, mis ei võimaldanud kehal uue rütmiga harjuda. Surnuks töötamisest päästis töö hooajalisus – kuudepikkune talvevaheaeg, mis võimaldas koosviibimisi ja tagasihoidlikke pidustusi. Töötamine Seabrook Farms’is oli töölistele võimalus, mis tuli ära kasutada, sest see päästis neid hullemast.
Eraldi alapeatükk filmis ongi pühendatud vaikusele, mis paljusid ümberasunuid minevikust lahutas. Vanemate maha vaikitud lood tulid ilmsiks aeglaselt ja lapiti nagu kooruv värv. Üks Seabrooki lastest kuulis Teise maailmasõja aegsetest jaapanlaste laagritest alles keskkooli ajalootunnis. Kui ta laagrites toime pandud inimõiguste rikkumistest ja ebaõiglusest vanematele jutustas, küsides, kas nad on sellest midagi kuulnud, vastas ema lõpuks: „Mis mõttes kuulnud?! Me elasime seal kolm ja pool aastat.“
Kui minevik oli uks, mida vaid harva paotati, siis seda teravamalt tunnetasid lapsed vastutust tuleviku ees. Soov vähemalt oma lastele paremad võimalused luua oli vanemate põlvkonnale eesmärk, mille poole püüeldi. Mitmed intervjueeritavad kinnitasid, et tundsid vanemate tohutut töökoormust nähes kohustust koolis ainult häid hindeid saada. Teist võimalust õieti ei olnudki. Hea keeleoskus oli vajalik ka Seabrookist välja murdmiseks. Lisaks said tublimad õpilased teismeeas Seabrookis kergemaid põllutöid teha ja raha teenida.
Helga Merits on teinud väärtuslikku tööd ühe unikaalse, kuid teisalt universaalse arengulooga kogukonna jäädvustamisel. Näha on, et viimasel hetkel, sest suurem osa omaaegsest Seabrooki hoonestust on kadunud. Farmi jäljed on kadumas, kuid režiim ja maailmavaade, mis selle sünnitas, elab edasi. Filmi viimased mõttekatked ongi olevikust ja tulevikust. „Mul on valus vaadata, mis Ukraina lastega toimub, sest ma ise olen selle läbi elanud,“ lausub üks. „Kui inimesed tänapäeva USAs suudaksid mõista, mis siin Lõuna-Jerseys aset leidis, siis oleks see rahvas omadega palju paremas kohas,“ mõtiskleb teine.
„Seabrook Farms’i paradoks“ tuletab meelde, et kapitalismi toimimise aluseks on alati nõrgem, ekspluateeritav tööjõud. Kuid see nõrkus on suhteline – need, kes tulevad teise riiki ja on valmis uuesti alustama, on sageli kõige sitkem, julgem ja motiveeritum osa elanikkonnast. Kui kapitalismi kütuseks on ahnus, siis ekspluateeritute elujõu allikaks on nende lapsed ja lootus paremale tulevikule. Ning just seepärast on süsteem olemuselt hapram kui inimesed.
