Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem. Toimetanud Toomas Haug ja Katrin Raid. Fotode autor Teele R Luts. Kujundanud Merle Moorlat. Kultuurileht, 2025. 288 lk.

Möödunud aasta aprillis lähenes kümnele Tartuga seotud eesti kirjanikule kummaline kuju. See oli Loomingu toimetaja, kes tegi ettepaneku kirjutada uus versioon Friedebert Tuglase novellile „Poeet ja idioot“. Põhjust niisuguseks projektiks andis saja aasta möödumine teose esmailmumisest ning selle märgiline koht eesti kultuuriloos. Novellis tegutsev kirjanikukuju Felix Ormusson väljus kiiresti raamatu lehekülgedelt, olles vahel Tuglase alter ego, vahel moodsa eesti kirjaniku arhetüüp, laiemas plaanis aga esteetilise mängu võrdkuju.

Mänguline on ka Tuglase novelli žanriline pool: see ei paigutu päriselt ei ulme, õuduse ega esseistika raamidesse. Ehkki novellilikult puänteeritud, moodustab lõviosa loost hoopis „kummalise kuju“, unustatud koolivenna Kobrase palavikuline monoloog satanismist kui eestlaste loomulikust religioonist. Selle taustal aga voogab Ormussoni kahtlemine iseenda tervemõistuslikkuses ning kõikumine tüdimuse ja vaimustuse vahel.

Lähteteksti temaatilist ja žanrilist mitmekesisust peegeldavad ka vastsed novellid: pea iga autor on Tuglaselt leidnud mõne motiivi või idee, mida oma teosesse põimida. Tegu ei ole variatsioonidega, selleks on enamiku lugude süžee ja tegelaskond alusmaterjaliga liiga lõdvalt seotud. Peanoogutusena Tuglasele anti igale autorile ette kohustuslik alguslõik, mis aga enamasti esimesel võimalusel „neutraliseeriti“¹. Loomingu toimetuse pakutud tekstijupp on fookusest välja keeratud: ekslikult saadetud e-kiri arvutiekraanil, prügikastist leitud juhuslik leheke jne. Sealsamas visati kirjanikele välja kaks suurt sööta, mainides Tartu kultuuripealinna staatust ja kujuteldavat Vene raketti Raekoja platsil, enamik autoreid aga õnge ei läinud. Eriilmelisi tekste on keeruline võrrelda nii omavahel kui ka Tuglase novelliga, kuid kaks märksõna kerkivad kogumikus siiski selgelt esile: „mäng“ ja „Tartu“.

Ühed tugevamad lood on minu silmis Lilli Luugi ja Katrin Ruusi novell. Luuk ja Ruus on küll loobunud Tuglase ja mitmele kogumiku kaasautorilegi iseloomulikust fantastikast, kuid just tänu realismi piires püsivale mängule on nad andnud oma peategelastele suurema emotsionaalse sügavuse, olgugi tegu lühijuttudega. Mõlemal autoril on realistlikult ja empaatiliselt välja joonistatud vabakutselise loovisiku kuju, kes vaevleb Felix Ormussoni kombel elu ja kunsti ühildamatuse küüsis.

Lilli Luugi novellist „Poetess ja idioot“ aimub ka ormussonilikku vaadet Tartule, linna piiratuse tunnetust. Küüni tänava ööelu meenutab küll hooti Lissaboni või Madridi, aga mitte kunagi Berliini ega Pariisi (lk 27). Valikute piiratus suunab siin inimese üha sissekäidud rajale, isegi kui see on osutunud tupikteeks. Looming ja elu näivad teineteist välistavat: lähedased mehed ei mõista ega hinda poetessi teoseid, kunst ei maksa pangalaenu, Ukrainas käiv sõda on aga kaasa toonud totaalse mõõtkava muutuse arusaamas, mida üldse tähendab kannatus ning „piisav“ olemine. Seejuures adub luuletaja, et tema kannatused ja elu toituvad teineteisest, ning valib tuimuse asemel alati valu.

Katrin Ruusi kahekõnes kirjutatud novell „Poeedid ja idioodid“ on kogumiku kõige helgem lugu ning tasakaalustab hästi terviku emotsionaalset paletti. Ehkki oma kõhklused ja vastuolud jooksevad läbi siitki, on paarikese kahekõne muusikast, armastusest ja loomingust nii leebe ja kodune, et tekitab lugejaski koosviibimise tunde. Mitme teise loo fantastika ning ruumilise haarde kõrval mõjub Ruusi novell ehk tagasihoidlikult, kuid mõjub just selles aegruumilises piiratuses kontsentreeritult ja eneseküllaselt nagu õhtune lambisõõr diivani ümber.

Kõige tuglaslikumad, originaaliga kõige tihedamas dialoogis lood kogumikus on Laura Loolaiu ja Meelis Friedenthali novell. Loolaiu ulmekirjanduslikus novellis „Poeet ja neurik“ on kirjanduslinnast Tartust saanud kirjanduslik linn – tekstikorpus, millest väljaspool asuva, reaalse maailma saatus on ebaselge. Ormusson saavutab selles simulaakrumis eneseteadvuse ja liitub omamoodi kirjandusliku vastupanuliikumisega, kelle missiooniks on teisedki fiktiivse Tartu elanikud teadvusele tuua. Loolaid realiseerib Ormussoni potentsiaali kirjanduse ja elu hämaralas asuva tüpaažina, andes talle oma tekstis n-ö agentsuse muuta Tuglase originaalversiooni.

„Poeet ja idioot“ on oluline teos ka eesti ulmekirjanduses. Varase fantastika näitena tuletab novell meelde, et meiegi žanrikirjandusel on sügavad juured ning tegu pole ainult nišitootega, vaid seda on viljelenud ka mitmed kirjandusklassikud. Ulmekirjanduse potentsiaali omailmade loojana on esile tõstnud Laura Loolaidki, teatades „äratatud“ Ormussonile, et ehkki ta pole omasuguste seas ainus, on seni „äratusele altid olnud ainult žanriulme tekstide tegelased. [—] Hästi, krimi ka. Aga muu kirjanduslik kaader ei taha iseteadvusest ja oma maailma loomisest midagi kuulda“ (lk 84-85). Fantaasiarikkusele vaatamata mõjub kujutluspilt pärast maailmalõppu virtuaalreaalsuses omasoodu toimetavatest automaatikutest ka päevakajaliselt, meenutades toimimise poolest surnud interneti teooriat.

Meelis Friedenthali „Jumal ja kurat“ mõjub justkui Laura Loolaiu novelli eelloona. Siin on Ormusson ja Kobras laskunud te(hn)oloogilisse arutellu tehisintellekti tuleku üle. Novellis on sõnastatud uue tehnoloogia tulekuga seotud hirme ja ootusi, milles, olgu siis positiivses või negatiivses mõttes, nähakse maailma muutvat potentsiaali. Praegu, mil tehisaru olemus uue nähtusena alles avaldub, on nende spekulatsioonide paralleel teoloogiliste aruteludega tugev ning kannab novelli hästi. Ormussoni kunsti ja elu dilemma on siin aga nihutatud kunstliku ja elusa vastandusele. Üsna tuglas­likult tõuseb siingi esile kannatamine kui elususe tunnetuse alus: „See oleks ju kohutavalt isekas ja ülbe lükata tagasi kõigi haiguste ravi, ainult selle pärast, et sa kardad, et sinu valu, sinu puudulik inimlikkus (midagi täiesti ebamäärast ja defineerimatut) läheb kaduma“ (lk 140).

Mõne loo sõnum paneb kukalt kratsima. Näiteks mängib Mihkel Mutt novellis „Kvääride muusika ehk Poioot ja ideoteet“ „sündsuse ja homofoobia piiril“². Siingi esitab Kobras Ormussonile Eesti suureks tegemise plaani, kuid seda seksuaalvähemuste kaasamise ning rahvuse ja soojätkamise lahususe kaudu. Loos kõlavad mitmed jämedakoelised eelarvamused, nagu „homod on vabad paljunemisest ja pärimisest“, nad on „kergesti šantažeeritavad ja selle tõttu oma riiki ja rahvast ajaloos mõnigi kord reetnud“ või „geid on suurepärased pedagoogid“ (lk 66-67). Kui mäng muutub ründavaks, siis kaob sellest mängulisus. Naljatlevale toonile vaatamata mõjub niisugune vähemuste valimine pilkeobjektiks kirjandusliku kiusuna.

Vastakaid tundeid tekitas minus ka Valdur Mikita väga mitte-mikitalik novell „Idioot-poeet. Novell anti­psühhiaatriast“, mis on kirjutatud minategelase O. psühhootilise sisekõnena. Tartu linnamaastik on siin unenäoline, mateeria ebakindel, O. käitumist juhivad sundmõtted ja impulsid. Tuglase poeet ja idioot esinevad siin ühes isikus. Hullusest on saanud peategelase identiteet, mis ei nõua ravi või diagnostikat, vaid vabadust. Mikita uurib hulluse loovat potentsiaali, seades praeguse maailma ideaali homo normalis kõrvale homo insanis’e (lk 102). Novelli lõpetab autoripositsioonilt kirjutatud järelsõna „Psühhiaatria kolmteist käsku“.

Kerge on nõustuda kriitikaga, et tänapäeva psüühiliste haiguste ravi paneb vastutuse indiviidile, eirates, et enamasti on vaimsete probleemide põhjus sotsiaalne (lk 106). Mikita mõtted ühtivad suuresti Mark Fisheri käsitlusega vaimsete haiguste depolitiseerimisest, mis on kasumlik kapitalismile, vabastades süsteemi vastutusest ning hoides ülal üha kasvavat ravimitööstust³. Samal ajal tundub Mikita vaade vaimsetele probleemidele liialt romantiseeriv ning nüüdisaegse psühhiaatria olemust tugevalt lihtsustav. Ka jääb seos Tuglase originaaltekstiga nimekaimust tegelasele ja sündmuskohale vaatamata nõrgaks. Võib-olla on novelli suurim väärtus hoopis seni eelkõige rahvusromantilise esseistina tuntud autori tumedama ja metsiku külje tutvustamine lugejale.

Hullusest on saanud vastupanu vorm ka Maimu Bergi novellis, kus Ormusson jälitab Teise maailmasõja järgses Tartus hallis riides naist, kes aeg-ajalt tänaval seisatab ning kõrvulukustavalt, kuid arusaamatult karjub. Naise häälega harjudes õnnestub Ormussonil tema kõne n-ö dešifreerida: selgub, et naine sõimab kogu hingest Nõukogude võimu ja kommunistlikku parteid. Kusjuures impulsiivselt esitatud tekst on „loogiline ja arukas, erudeeritud ja vaba igasugu ajavaimule iseloomulikest stampidest“ (lk 41). Hall naine Tartu peal on nagu püha hull, kelle marginaliseeritud staatus vabastab ta kohtumõistmise kammitsaist.

Kogumiku autoreist ainsana Tartu linnakirjaniku ametit pidanud Pawel Graf von Mazini on paradoksaalselt ainuke, kelle lugu ei leia aset Tartus. Ta on oma novelli tegevuse viinud hoopis alkeemia pealinna Prahasse, kus tšehhi krahv ja krahvinna pistavad rinda hullutava suvekuumuse, abielutüdimuse ja müstiliste sündmustega. Kõik see on üle valatud Mazini barokliku kujundikeelega: „Krahvinna jälgis toimuvat uppuva kullassepa lapsena. .. oleks võinud arvata, et ta on sattunud mõnda animafilmimuuseumi, kus transporditöölistest kääbused ekspositsiooni vahetavad ..“ (lk 50). Siinses lühivormis ei jõua Mazini aga talle omast maailmaloomet käima lükata ning rikkalikule garneeringule vaatamata jääb lugu ise üsna väheütlevaks.

Müstilisemas toonis on kirjutatud ka kogumiku avalugu, Mehis Heinsaare „Kord aastas, valgel ööl …“, kus Toomemäel kohtuvad kaks vana vaimu. Ormussoni ja Kobrase vestlus hüppab Teiselt maailmasõjalt luule mandumisele, puudutab kliimakatastroofi ja ülerahvastatust ning tumedaid tunge, mis Tartu peale pidutsema kisuvad, kuid mõjub kaalukatele küsimustele vaatamata rabeda ja laialivalguvana. Igal teemal vahetatakse paar repliiki, kuid kahe tüpaaži vahel sünergiat ei teki. Mõttevahetus hajub nagu ka vestlejate varjud hommikuvalguses.

Kogumikule annab võimsa lõpp-akordi Jaan Unduski mahukas novell „Poeet ja idioot ehk IAAK ja Pavlik“. Ormussoni prototüübiks on siin Jaak Kangilaski – hinnatud õppejõud ja kunstiajaloolane, aga ka Nõukogude sõjaväeluure agent ning Rootsi luure topeltagent. Niisiis poeet ja idioot ühes isikus. Siit jooksevad läbi kõik Tuglase novellile omased teemad: arutlused hea ja halva, intelligentsuse ja hulluse pingevälja ning kunsti ja elu kompromisside üle. Sealjuures on tegu looga, mida on kuni lõpuni välja põnev jälgida ning mis paneb proovile ka lugeja empaatia peategelase suhtes. Teema lahenduseks, vastuseks, kuidas intelligendina Nõukogude ühiskonnas ellu jääda, võib pidada Jaagu mõtisklust viimase peatüki alguses: „Poeedi austava nime teenis vaid see, kes julges võtta enda kanda idioodi armetu rolli“ (lk 211). Piir idioodi ja poeedi vahel hägustub lootusetult. Justkui Tuglaselgi, aga rajajoon ei jookse sedapuhku ainult kahe kirjandusliku tegelase, vaid ka kirjanduse ja publiku vahel. Lugejale on Jaak esmapilgul üheselt idioot – spioon, kaasajooksik. Mida rohkem me aga tema sisekõnet kuulame ja arutlustele kaasa mõtleme, seda enam hakkame mõistma tehtud valiku ambivalentsust.

Vaatamata sellele, et kaante vahele saanud lugude kaal kõigub ning ühise alustekstita mõjuks „Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem“ üsna eklektiliselt, kinnitab kogumiku žanride ja süžeede kirevus, et Tuglase sajanditagune tekstimasin töötab endiselt. Iga autor on loonud algnovelliga oma suhte ning ka originaali täielik kõrvalejätmine mõjub selle eksperimendi kontekstis seisu­kohavõtuna. Jääb vaid loota, et tulevikus täitub ka Tuglase kollektiivselt kirjutatud romaani unistus, ettepanek, mis on postskriptumina lisatud kogumiku lõppu (lk 287). Mäng jätkub.