Mustvalge foto kujutab kaht inimest, kes voodil vastastikku lamavad. Kiilaspäine laps ja naine, kelle üks käsi silitab lapse pead ja teine hoiab lapse kätt. Fotoallkiri ütleb, et need on Nabil ja tema meditsiiniõde. Koht on Institut Curie’s Pariisis, aasta on 1990. Sellelt fotolt paistab iselaadne sügav side.

Juhan Kuusi dokfoto keskuse uusimal näitusel „See puudutab meid kõiki“ on väljas ligikaudu 80 fotot, mille autoriks on prantsuse sotsiaalfotograaf Jean-Louis Courtinat. Ta on pildistanud oma 40 aastat, fotode tegevuspaikade seas on haiglad, kodutute varjupaik, sotsiaal­hotell, Rumeenia lastekodud …

Courtinat’ fotodes on palju ilu ja soojust, ent esteetika ei ole peamine, mis need pildid oluliseks teeb. Oluliseks teeb need fotograafi soov nende abil maailmas midagi päriselt paremaks muuta. Näituse osaks on ka 2024. aastal tehtud videointervjuu, mille üks osa jäi mind eriti kummitama. Courtinat ütleb selles, et 1990ndatel, kui ta vähihaigete laste osakonnas fotosarja tegi (sedasama, mille osaks on eespool kirjeldatud pilt), oli haiglates tööjõudu veel piisavalt. Ja et see oli aeg, kui haigla töötajatel oli aega inimlikkuseks.

Vestlustes Bertrane Évenoga¹ on Courtinat avanud oma fotograafiks kujunemise tausta. Ta alustas kunagi kasutatud Zenitiga, millel polnud valgusmõõtjat, ja pildistas 35 mm ja 28 mm objektiividega. See mõjutas ühelt poolt tehniliste oskuste kujunemist – valgusmõõtjata pildistamine õpetas näiteks kiiresti silma järgi valgust hindama –,aga samal ajal mõjutas see ka suhet portreteeritavatega. Lainurkobjektiivi kasutamine pani fotograafi häbelikkusest võitu saama, sest pildistatavale tuli liikuda üsna lähedale.

Viimase olulisus peegeldub fotodelt. Täpsemalt peegelduvad sealt isiklikud ja usaldavad suhted. Vähemasti mulle tundub, et portreteeritavaid vaadates ei saa tekkida ebamugavust, sest neil ei ole olnud ebamugav. Pildistatavates kohtades, näiteks haiglas või kodutute varju­paigas, on Courtinat nii mõnigi kord veetnud mitu aastat. Algul ei pruugi ta pikalt ühtki pilti teha. Kaamerat välja võttes saab ajahetkes osaleja asemel paratamatult selle vaatleja. Suhe muutub.

Fotode kontekstiks on erinevad sotsiaalsed valupunktid, ent näitus ei vääna vaatajast kaastunnet välja. Neis piltides on palju inimlikkust, soojust, ilu, kohati huumoritki. Vähihaigete laste osakonna jäädvustuste seast võib leida foto kahest lahutamatust verinoorest sõbrast, kus üks (endal haiglavoolikud küljes) aitab teisel riietuda. Teisel fotol on väike Denis, kõrvaklapid peas, käed taeva poole, kõrval samas asendis nukk. Ehkki haigla on kontekstiks, ei ole esiplaanil haigused, vaid inimlikkus.

Mõnes sarjas räägivad fotod üksi, mõne puhul on olulised ka neid saatvad tekstid. Sotsiaalhotelli sattunud inimestest portreteeritavad on nii mõnelgi korral avanud oma lugusid. Ühe foto kõrvalt loen, et Michelle’i lapsepõlv möödus peksu ja alanduste saatel. Arstid soovivad teda psühhiaatriahaiglasse paigutada, aga Michelle ütleb, et see ei tule kõne allagi: „Ma olen endiselt inimene.“ Tema portree taustaks on tuba, mille ta on kuhjanud asju nii täis, et vaevu ära mahub. Teisel fotol on transsooline Patricia. Ta ütleb, et terve elu on teda saatnud teiste pilgud, mis halvavad nagu ussimürk. Ta pole suutnud ühiskonnas oma kohta leida ja võitleb täiest jõust hingematva üksilduse vastu. Ta soovib lihtsalt ellu jääda.

Kui muidu on fotode keskmes inimesed, siis näib erandiks olevat vaid 1992. aasta jäädvustus Pariisi katustest. Kõige ümbritseva tõttu hakkan vaatajana selle allagi kohe inimesi ja nende lugusid kujutlema.

Courtinat ütleb, et sotsiaalfoto ei ole moes. Sarnaseid mõtteid kerkib aeg-ajalt üles küll vist pea igas kultuurivaldkonnas, eriti siis, kui jutt läheb sellele, mis on ikkagi kunstina väärtuslik. Kuigi mood on kõige viimane, millele siin mõelda. Eesmärk ei ole kunsti uueks luua, vaid olla – või vähemalt püüda olla –kuidagi kasulik. Tulemus, on, nojah, puudutav. Kunsti kaudu on võimalik päriselt midagi muuta, kukun kohe õhkama, enne kui meenub, et kunst ei muuda kedagi ega midagi tingimata õilsamaks. (Kuna esimene võrdlus suurima halvaga kipub olema Natsi-Saksamaa, siis mõelgem siin hetkeks kas või Leni Riefenstahli filmidele Hitlerist.) Aga ometi on nii palju võimalusi, kuidas kunst saab päriselt midagi teha. Jään mõtlema, kuidas Ukrainas on mängitud lastelavastusi pommide eest varjunud perekondadele. Vanemad kirjeldavad, kuidas see annab lootust; annab märgi elust, mis ei sisalda vaid sõda ja selles ellujäämist. Ehk on oodata lihtsam, kui lisaks sellele, mida oodata, on ka valikuid, kuidas oodata. Alati ei ole.

Sotsiaalseid teemasid nii otseselt puudutava kunsti puhul jääb küllap alati võimalus, et vaataja saab tulla, korraks kellelegi või millelegi kaasa tunda, ehk pisaragi poetada, ja siis end parema inimesena tundes argiellu naasta, ilma et midagi muutuks. Seda olulisem näib mulle, et nii mõnegi fotosarja kõrval on välja toodud muutused, mida need on käivitanud. Näiteks pärast seda, kui Villejuifi haigla geriaatriaosakonnas tehtud fotod raamatuna ilmusid, otsustas haigla juht senise süsteemi ümber korraldada. Varjupaigas, kus politseinikud kodutute kallal vägivallatsesid, võeti politseinike asemel tööle hooldusabilised. Courtinat oli nimelt fotosid ja nende taustal olevaid õudusi tutvustanud ka Prantsuse sotsiaalkaitseametile.

Muutuse loomisel pole Courtinat jäänud seejuures lootma vaid jäädvustustele. Ta on kohal ka inimese, mitte ainult fotograafina. See võib tähendada näiteks erakorralise meditsiini osakonnas kanderaami tassimist, Nanterre’i kodututele riiete kogumist. Samal ajal on ta kirjeldanud ka oma masendust olukorras, kus näib, et midagi paremaks muuta ei annagi – näiteks Rumeenia lastekodusid pildistades. Kuidas aidata, kui tundub, et kogu maailm on sealsed lapsed hüljanud? Intervjuus Merilin Pärlile ütles Courtinat, et pärast tema fotode avaldamist keelas Rumeenia valitsus pääsu lastekodudesse kõigile järgmistele fotograafidele ja ajakirjanikele, kes neid külastada tahtsid.²

„Fotograafia ei suuda maailma muuta. Ent see võib parandada mõnd eriti ebaõiglast olukorda,“ ütleb Courtinat.