$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Pimedate ja vaegnägijate puhul on oluline olla näitlejatele võimalikult lähedal: nägemisjäägi korral on siis midagigi näha ja igal juhul on helid niimoodi mõjusamad.
Teemana pakub hoolitsemine, armastus, see, mil viisil kõik eluringi jooksul muutub, juhtlõnga praeguses maailmas hakkama saamiseks.
Tim Ingold: „Antropoloogia ei ütle sulle seda, mida teada tahad; ta lööb kõikuma ka need alustalad, milles olid eelnevalt kindel … nii et sa võid lõpuks teada vähem, kui alustades, kuid olla siiski targem.“
Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt ütleb, et ühiskond veab lapsi alt ning pakub välja valiku lahendusi. Küsimus on, kas tema soovitused olukorda tõepoolest muudaksid.
Lavastuse „Ttok, ttok, ttok“ põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega.
Liia Hänni: „Demokraatlikus ühiskonnas peaks püüdma näha poliitika mõju igale inimesele.“
Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad surmateemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu.
Õigupoolest on bell hooksi mõjusaimad sedastused lihtsad. Näiteks ütleb ta, et armastus nõuab tööd. Ja et tõe rääkimine on kasulik.
Lavastus koosneb peamiselt monoloogidest ja muusikast. Lood, nii kõneldud kui ka muusikana, on võimsad, kohati detailideni ausad naise olemuse kirjeldused.
„Nomaadimaas“ kirjeldatakse, et USA ei ole kõigi võimaluste maa, vaid keskkond, kus ehitatakse ja süvendatakse pigem kastisüsteemi.
Kui majanduslikult kehvemas seisus lastele ikka mõeldakse, siis teatritegemisele erivajadustega noortele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu.
96 paidelase asjadest ja nendega seotud lugudest saab kokku Paide rahva muuseum, mis sünnib endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis igal etendusel uuesti.
Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas: „Noortele sobiva materjali leidmiseks peab pingsalt silmad lahti hoidma, lugema, kuulama.“
Katrin Pärn ja Janek Savolainen on „Naksitrallide“ legendaarse kolmiku lavale seadnud nii, et ka tantsu kaudu saab kõik öeldud.
Ugala teatri uuslavastuse „Sume on öö“ väline atraktiivsus ja vorm mängivad sisulised tähenduskihid üle.
Mittemõistmisest tulevat tõrjumist võiks ideaalsel juhul vähem olla, kui mõistmatuse tühimiku täidaksid uurimused nagu see raamat.
Seekordse „Draama“ kavast vaatas vastu üsna demokraatliku ilmega programm, mis mõjus Eesti teatri ülevaatefestivalile kohaselt.
Festivali „CPPM Manifestal“ lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda.
Lasteaedades esinevad trupid ei jõua enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja, et nood nende tööle hinnangu annaksid. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina.
Lavastusi „IRIKKIRI“ ja „Blablabla“ ühendab fookus, mis asetatud keelele ja kirjale, ning mängulisus, millega ses maailmas liigutakse ja luuakse enesele käigu pealt uusi reegleid.
„Põleva tütarlapse portree“ on kummituslik ood kunstile, naise pilgust lähtuv poeetiline ja delikaatse huumoriga põimitud sotsiaalse hierarhia käsitlus.
Dramaturg Laur Kaunissaare: „Ma ei usu, et üheski kunstivaldkonnas oleks dramaturgi panus üleliigne.“
J.-P. Valkeapää: „Tahtsin vältida BDSM-maailma näitamist lahendamata probleemide sümptomina.“
Helen Vinogradov: „Usun, et „Koerad ei kanna pükse“ on film, mis avardab mõttemaailma.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.