Miksteatri „Mu meel unus mägede taha“, lavastaja ja idee autor Kaido Rannik, dramaturg Piret Jaaks, kunstnik Triin Simson, helikujundaja Madis Kreevan, valguskujundaja Aleksandr Mirson, konsultant Olga Ilgina. Mängivad Sylvia Köster, Aita Vaher ja Marek Tammets. Esietendus 28. IX 2024 teatri- ja muusikamuuseumis.

Kas olete mõelnud, kuidas vaatab pime laps teatrit? Või milline teatritekst kõnetab kuulmispuudega noort? Miksteatri lavastuse „Mu meel unus mägede taha“ peamine sihtrühm on vaegnägijaist lapsed. Artikli algpunktiks on just see lavastus, laiemalt unistan siin aga sellest, millist teatrit ja kellele Eestis võiks veel olla. Ei, suisa peaks olema.

Kõigil pole võrdseid võimalusi. Laias plaanis võib muidugi arutada lavastuste või näitlejate ületootmise üle, aga publiku vaatenurgast on teatrit liiast vaid neile, kellel on privileeg. Seda erisuguste ressursside kujul – raha ja aeg on vaid esimesed neist –, mis võimaldavad huvi korral valida kümnete samal päeval antavate etenduste vahel. Aga on neid, kellele jääb teater kättesaamatuks, näiteks mitmed erivajadustega inimeste rühmad. Mõned teatrid (näiteks Vanemuine, Ugala, Must Kast) on panustanud lavastuste ligipääsetavusse. Üks väheseid, kes on lisaks sellele toonud välja konkreetsele sihtrühmale loodud lavastuse, on Estonia, kelle „Tajuleebe tantsulugu“ (2024) autistlikele ja intellektipuudega lastele on saanud sooja ja tänuliku vastuvõtu. Olukord paraneb tasapisi. Selle suuna on võtnud südameasjaks lavastaja Jaanika Juhanson, kaasa mõtlevad koreograafid Sveta Grigorjeva ja Liis Vares.

Kaido Ranniku lavastus „Mu meel unus mägede taha“ on peale vaeg­nägijate sobilik ka mitmete muude erivajaduste või erivajaduste puudumise korral. Mina vaatasin kolme etendust. Neist kahe järel vestlesin peamise sihtrühma lastega kahest koolist. Siin toetun asjaosaliste nõusolekul rühmavestlusele Heleni kooli õpilaste (vanuses 15–19 eluaastat) ja nende õpetajatega. Etendusel käinud õpilased on kas pimedad või vaegnägijad, mitmel juhul kaasnevad muud erivajadused. Nimetan seda seetõttu, et õpilaste eripärad pole seotud ainult sellega, kui lihtne või keeruline on neil teatrisse kohale tulla, vaid ka sellega, kuidas/milliste meelte abil nad teatrit kogevad.

Võluprillidega rännaklavastus. Kirjeldan (aga ei analüüsi) lühidalt lavastust „Mu meel unus mägede taha“. Loodetavasti aitab see kujutleda lavastuse vormi, millele tugineb vestlus õpilaste ja õpetajatega. „Mu meel unus mägede taha“ on rännaklavastus, millel pole selget algust, täpsemalt, võimalikuks alguseks võib pidada mitmeid momente.

Sissejuhatuse teeb lavastaja Kaido Rannik, kes räägib lastele inimese meeltest. Ja seejärel, et üks neist – nägemine – tuleb nüüd ohverdada ka neil, kellel see on olemas. Selleks jagatakse välja võluprillid. Prillid on disainitud jäljendama vaegnägemise tüüpe, ehkki seda täpsemalt ei selgitata. Nagu ka seda, mis on vaegnägemine ja mis seda pole – näiteks tavaprillidega korrigeeritav nägemisprobleem ei tee inimesest vaegnägijat.

Esimene lavastuse tegelane, kes laste ette ilmub, on Lootusekülvaja (Aita Vaher), kes kutsub lapsed endaga kaasa päästma Unistustemaad kurja Sisistaja käest. Teatri- ja muusikamuuseumis, kus toimusid esimesed etendused, tuli selleks üles minna (taeva)treppidest ja kavaldada üle Unistustemaa kriuksuv, krägisev ja vägagi elusana mõjuv Uks, kes väidab, et pole sugugi uks, vaid hoopis Uksehing.

Järgneb rännak Unistustemaa mitmetes paikades (kunstnik Triin Simson). Lootusekülvaja kõrval ilmuvad füüsiliste tegelastena laste ette Aednik (Marek Tammets) ja Haldjas (Sylvia Köster). Vaatajaid ümbritsevad igas etapis erisugused sensoorsed elemendid: mõnes kohas mängitakse helidega, teisal tekstuuride, lõhnade ja/või visuaalidega. Etenduse algul kühveldatakse taimepottidesse mulda. Kujutletavatest unistuseseemnetest on etenduse lõpuks „võrsunud“ vägagi reaalset kaasavõtmist võimaldavad taimed.

Kuivanud inspiratsiooniallika juures saab igaüks publiku seast pillid, et äratada Haldjas. Metsast ja metsahäältest läbi minnes jõutakse kujutluste seina juurde, kus tuleb kurjale Sisistajale, kellest on kuulda vaid hääl, anda joonistuse abil kuju. Viimaks suundutakse unistuste aeda, mis on täis vaipu ja pilvi, ning julgustatakse kõiki valjusti unistama. Etendust jääb lõpetama ühine pannkoogisöömine.

Lavastuses on elemente, millele mina ei osanud erilist tähtsust omistada, ent lapsed küll. Näiteks etenduse lõpul kaasavõtmist ootavatest taimedest jalutasin iga kord pikemata mööda (mulle meeldivad taimed küll, aga no kus ta siis mahub). Paljudele õpilastele (ka Emajõe kooli veidi noorematele õpilastele, kellega tehtud intervjuud on minu doktoritöö osa) on need olnud peamine vahend, mis aitab lavastusega ka hiljem kontakti säilitada.

Lavastus oli algselt mõeldud küll noortele, kellel on vähemalt mingisugune nägemisjääk, aga vestluste põhjal selgus, et kuivõrd seal on nii palju osalemise võimalusi ja sensoorseid elemente, siis nautisid seda väga ka pimedad. Praeguseks on vähesed mängukorrad küll paraku läbi ja rohkem neid teadaolevalt ei plaanita. Seesugused lavastused vajavad lisaressursse, sest omatulu osakaal on lavastuste spetsiifilise iseloomu tõttu väike.

Millist teatrit lapsed soovivad? Toon siin ära väljavõtted vestlusest Heleni kooli õpetajate ja õpilastega. See on kool, kus kultuuri – nii tegija kui ka kogejana – hinnatakse kõrgelt. Esimesi muljeid kogusin kohe pärast etendust. Paar kuud hiljem võtsid õpetajad ja õpilased mu koolis vastu ning rääkisime pikemalt.

Etendusejärgsed tähelepanekud osutavad küllap kenasti sellele, mis on teatrikogemuse puhul oluline, aga milleks praegu (veel) kuigivõrd võimalusi pole:

* „See on nii lahe, et siia saab ise kohale tulla ja pärast ära minna. Mina tahaksin siin etendusel olla koos perega!“

* „Mina tahaksin käia rohkem teatris, kus saab ise asju katsuda. Sellises, kus saab päriselt maailma sisse minna nagu siin!“

* „Sellistes kohtades saame ise uusi asju õppida ja avastada.“

Mõne kuu pärast osalesid vestluses 15aastane Maian, 16aastane Daniel, 19aastane Maarika ning õpetajad Ene, Kristiina ja Liina. Maianile oli etendustel osalemine kolmest õpilasest kõige keerukam: tal on nägemis- ja kuulmispuue. Miksteatris aitas teda see, et üks näitlejatest oli valmis kandma mikrofoni, mis oli ühendatud tema kuulmisaparaati. Samuti jagas selgitusi õpetaja. Maianil on keerukusi ka liikumisel. Kui küsisin, mida ta etendusest mäletab, siis naeris ta: „See tuleb nüüd pikk jutt!“ Seepeale kirjeldas ta etendust algusest lõpuni vägagi detailitäpselt (siinkohal kasutan vaid killukesi).

Daniel on pime noormees, kes armastab loomingut nii publiku kui ka esineja rollis. Etendus võimaldas mitmes kohas publikul kaasa rääkida ning Daniel polnud seejuures mitte ainult agar osaleja, vaid tõeliselt poeetiliste ja põnevate sõnastustega. Temalgi on etendust meenutades erakordselt detailne mälu. Näiteks stseeni, kus kaval ja krääksuv uks lapsi enne mõistatuse äraarvamist sisse ei taha lasta, imiteerib ta täpselt nii toonis kui ka sõnastuses.

Maarika on pime ja ta räägib vähe, küll aga on ta väga rõõmus noor ning tema rõõm kandub vestluse ajal kõigile ruumis viibijatele. Tema on ka üks Heleni kooli sagedasematest kultuuri­ettevõtmistel käijatest.

Mida te etendusest mäletate?

Daniel: Kui ma teatrisse läksin, siis tundsin Unistustemaale sisse astudes, nagu oleksingi päriselt muinasjutus. Nagu oleksingi päriselt pilvi katsunud ja neis hõljunud. Ma ei ole varem rännaketendustel käinud ja olin ärevil. Aga see oli hea ärevus, see jättis toimunu mu mällu ja ma mäletan väga hästi siiani kõike.

Maian: Alguses anti meile võluprillid. Ja seejärel läksime treppidest üles Unistustemaale. Seal kohtusime tegelasega, kes tahtis, et paneksime mulda seemne, aga see ei olnud päris, vaid oli mängult.

Daniel: See oli nähtamatu unistuste seeme.

Maian: Pidime selle südame juurde panema. Kui lõpuks pikali viskasime ja unistasime, siis … Üks unistus, mis mul oli, oli juba ammu, enne etendust tekkinud. Minu unistus on see, et ma tahaksin olla tavaline õpilane. Tahaksin õppida tavalises koolis ja minna kunstiakadeemiasse.

Daniel: Minu unistus on, et kui ma vaid näeksin, siis tahaksin õppida massööriks ja arvutitehnikuks. Kui ma vaid näeksin, siis õpiksin autojuhiks, sõidutaksin teid kõiki etendustele!

Õpetajad: Massööriks sa saad õppida küll!

Daniel: … ja võib-olla tulevikus on olemas ka iseliikuvad autod.

Maian: Lõpuks saime kaasa päris taime.

Daniel: Minu taim on koolis, sest mul on kodus kass ja ma ei saa taime seal hoida, ta kraabib selle ära. Siis oleks ju unistus rikutud!

Mis teile etendusel kõige rohkem meeldis?

Daniel: Minu lemmikkoht: see, kus uks hakkas rääkima kriiksuva häälega! Ja kui panime unistuste taime kasvama ja joonistasime Sisistajat ning kui sattusime pimedasse metsa. Ja kui õudne seal oli! Heas mõttes!

Maian: Mulle meeldis, kui saime joonistada.

Maarika: Mulle meeldis väga unistada ja pannkooke süüa.

Daniel: … sest unistada saavad ju absoluutselt kõik.

Liina: Mulle meeldis unistamise koht seetõttu, kui sujuvalt meie lapsed sellega kaasa läksid ja sellest osa võtsid. Meie omadel pole lavahirmu: kui küsitakse, siis julgelt vastatakse.

Ene: Meil on väga loovad lapsed ja kuna me oleme palju üritusi korraldanud, siis omavahel tekib ka palju seoseid.

Liina: Näiteks lõhnade ja helidega seostuvad muud mälestused ja kogemused.

Kristiina: Mind huvitas see, kuidas täitsa tavalised külalised kogevad meie õpilasi, kui laseme neil täiesti rahulikult kõik mõtted välja öelda või kui meil on vaja neid aidata. Me tekitame koos ruumis ikkagi teistsuguse liikumise.

Teised õpilased, kellega olen rääkinud, ütlesid, et neile meeldis, et normnägemisega inimesed said „võluprillide“ abil kogeda vaegnägemise eri vorme. Et teised said teada, mis tunne neil iga päev on. Mis tunne teil prillide kasutamise osas oli?

Liina: Daniel ja Maarika ei näe üldse, seega sellist vaegnägemise kogemise tunnetust ei ole. Aga näiteks etenduse ajal panid nemad ka prillid ette, kuna see oli justkui loo osa. Võluprillid olid lavastuses kui läbipääsuluba võlumaale. Lavastuse konsultant oli meie endine õppealajuhataja ja neid prille, kus on laigud või tunnelnägemine, neid oleme koolis kasutanud. Aga prillide tähendust ei selgitatud eriti, nii et ma kahtlen, kas see muule publikule andis sama arusaama.

Kristiina: Meil oli lihtne end sinna nägemisprobleemidesse sisse mõelda, aga ka mulle tundus, et see ei pruugi olla arusaadav neile, kes ei tea tausta.

Lavastustes, kus näitlejad on laval ja publik saalis, kiputakse publikult eeldama reeglipärasemat käitumist. Rännaklavastuses on publik vähem vaataja ja rohkem osaleja ning nõnda on ilmselt ka kõikvõimalikud reaktsioonid rohkem oodatud.

Daniel: Rännaklavastus on meile igal juhul palju erilisem. Ja see, et kõik teised liiguvad ka kaasa.

Kristiina: Maianile jäid paljud asjad lavastusest kuulmata. Ühele tegelasele saime küll panna oma mikrofoni külge, aga oli palju teksti, mida rääkisid teised. Kuid oli väga äge kuulda, kui palju ta etendusest sellest hoolimata tegelikult kätte sai.

Milliseid ettevalmistusi te koolis enne teatrisse minekut tavaliselt teete?

Liina: Räägime kõik enne etendusi läbi. Meile on tähtis, kes millal kuhu läheb, kes keda saadab. Räägime, kes on näitlejad ja mis etenduses toimuma hakkab.

Kristiina: Meil oli väga hea kogemus Eesti Noorsooteatrist. Kirjutasin tookord neile ette ja küsisin, kas oleks võimalik lavastuse tekst ette saada. Saime selle lubaduse vastu, et edasi ei jaga. Ja suurepärane kogemus tuli puhtalt sellise eeltöö pealt. See ei võta tegelikult etenduselt ka üllatusmomenti, sest meie õpilastele on kõik ikkagi üllatus.

Saan praegu aru, et see eeltöö on teie enda algatusvõime küsimus ja teatrid ise ei paku kodulehel vihjeid, millist lisamaterjali saaksid nad erivajadustega laste puhul veel jagada. Aga kas teatrites on tekkinud muid võimalusi, mis erivajadustega arvestaks?

Kristiina: Kirjeldustõlked on küll hakanud teatrisse jõudma.

Daniel: Meil käiakse koolis ka etendusi mängimas, aga need on nagu väikestele lastele.

Liina: Teatrid, kes koolides käivad, on veidi liiga lihtsakesed, jah. Seejuures sobivad etendused pimedatele selle poolest, et vähemasti kirjeldatakse väga hästi, mis toimub.

Ene: Oleme käinud kirjeldustõlkega etendusel. Aga viimati oli ka tantsupeol kirjeldustõlge ning mustrite- ja skeemiraamat. See oli väga hea kogemus!

Kristiina: Seejuures ka kompleksne kogemus. Need raamatud toodi meile nii, et inimestel olid ka rahvariided seljas.

Ene: Niipidi mõeldes meil ikkagi on, kuhu minna.

Daniel: Palju toredaid ja vahvaid asju juhtub. Me oleme kultuuriinimesed!

Kui juba laulu- ja tantsupeoni jõudsime, siis uurin, millised on teie kogemused kultuurisündmustega laiemalt. Kui lihtsad või keerulised on teile sellised käigud?

Kristiina: Muuseumides ja mujal suhtutakse meisse tavaliselt väga hästi. Käime paar korda aastas kuskil ka suurema seltskonnaga, aga väiksemate seltskondadega niipalju, kui võimalust on.

Liina: Peamine mure ongi see, et peame ikkagi vastavalt üritusele valima, kes saab tulla. Meil on väga erisuguste vajadustega lapsi, sealhulgas ratastoolilapsi. Muuseumides ongi meil kõige lihtsam koos liikuda.

Ene: Oleme käinud teatri- ja muusikamuuseumis, meremuuseumis, arhitektuurimuuseumis, Kumus, Adamson Ericu muuseumis, Kadrioru muuseumis, Miia-Milla-Manda muuseumis.

Kristiina: Näiteks Maianiga oli meil pikalt üks ühele õpe ja siis tegimegi korra kuus muuseumis õppepäeva, sest enamasti on muuseumides ka õpperuumid. Ja muuseumide inimesed ise on väga vastutulelikud.

Teatrid saaksid nii mõndagi ära teha. Õpetajate tähelepanekud panevad mõtlema, et ehkki spetsiaalselt erisusi silmas pidades tehtud lavastused on mõjusamad, saaksid teatrid nii mõndagi ära teha ka väheste vahenditega. Näiteks võiks kodulehel olla lisainfo, mis arvestab sihtrühmadega. Miks mitte lisada, et vajadusel võib saada enne etendust kasutada näidendi teksti või lihtsas keeles kokkuvõtte? Võib-olla pakkuda senisest rohkem infot nii selle kohta, kellele etendus on ligipääsetav, mõnel juhul ehk ka siis, kui see seda ei ole (näiteks ratastooliga ligipääsu puudumisel)? Pimedate ja vaegnägijate puhul on oluline olla näitlejatele võimalikult lähedal: nägemisjäägi korral on siis midagigi näha ja igal juhul on helid niimoodi mõjusamad. Võib-olla võiks noore vaataja lavastuse puhul lasta erivajadustega laste koolidel enne piletite laiemat müüki paiskamist soovi korral reserveerida esimesed read?

Vestlustest teatritöötajatega, kes tegelevad noorte ja noortele mõeldud haridusprogrammidega, tuleb selgelt välja, et teatrisse jõutakse peamiselt tänu kultuuri väärtustavatele õpetajatele. Erivajadustega õpilastele mõeldud koolides erineb kultuurihuvi vägagi suurel määral. On neid, kes kunagi ei tule, ehkki info liigub ja kultuuriministeeriumil on vahendeid. Näiteks kultuuriranitsa meede on just selliste käikude toetamiseks mõeldud. On aga ka koole, kus õpetajad reageerivad juba siis, kui teatrist info välja saatnud inimene pole jõudnud veel oma näppegi klaviatuurilt tõsta.

Õpetajatele (kes niigi teevad teatrisse minekuks kõvasti lisatööd) ja õpilastele võiks mõni selline lahendus ehk kogemuse sammu võrra paremaks muuta. On suur asi, et Eestis on välja toodud esimesed lavastused, nende hulgas Miksteatri oma, mis on loodud just muidu teatritest paljuski või täiesti eemale jäävate siht­rühmade eripära silmas pidades. Oletan, et paljud lapsevanemad ei oska veel oma lapse vajadustega arvestavaid lavastusi oodata ja otsida, aga nad ei pruugi teatrisse jõuda ka raha-, aja-, huvi- või infopuuduse tõttu. Elukoht seab omad piirangud – tallinlastel ja tartlastel on teatrisse minna paratamatult lihtsam kui mujal.