Minu kõige pikaajalisem mängupartner on entroopia. Tema mängib iga päev, ka siis, kui mina magan. Ta ei väsi, ei pahanda kaotuse pärast ega tunne võidurõõmu. Tal on lõputult aega.

Paber kolletub, metall korrodeerub, pigment pleekub, puit praguneb, plast vananeb ja digitaalne fail muutub loetamatuks. Maja vajub tasapisi viltu. Inimese mälu kustutab detaile. Kõik see toimub enamasti nii aeglaselt, et me ei märkagi mängu ennast, näeme ainult selle hetkeseisu. Pärandi säilitamine tähendab pidevaid vastukäike. Me vähendame valgust ja niiskuse kõikumist, kinnitame lahtisi värvikihte, puhastame, toestame ja parandame. Vahel võib näida, et oleme olukorra kontrolli alla saanud. Tegelikult oleme vaid aega juurde võitnud. Entroopia ei taandu ega kaota, teda saab üksnes aeglustada.

Võib-olla ongi pärandi säilitamine just seepärast omamoodi filosoofiline tegevus. Selle lähtekoht pole usk igavesse säilimisse, vaid teadmine kaduvusest. Me säilitame asju, kuigi teame, et nad ei säili lõputult. Paradoksaalselt annab just see nende hoidmisele mõtte.

Ent konservaator pole selles mängus erand. Inimene korrastab maailma lakkamatult, parandab maja, ravib oma keha, varundab faile, kirjutab üles nimesid ja lugusid. Me loome ajutisi korrasaari keset protsessi, mis neid tasapisi hajutab ja lagundab.

Seega pole küsimus selles, kas entroopia lõpuks võidab. Mängu tulemus on teada. Küsimus on selles, mida me vahepeal teeme. Jaapani Ise pühamu ehitatakse iga kahekümne aasta tagant uuena ja seda on tehtud sajandeid. Hoone ei püsi, püsib oskus ja tegevus. Võib-olla on see kõige ausam vastus entroopiale: kui asja ennast ei saa päästa, saab edasi anda selle tegemise viisi.

Võib-olla ongi kultuur üks viis aega juurde mängida.