Üldiselt ei ole kena mängides sohki teha. See rikub reegleid, annab ebaausa eelise ja kui ma mängin kellegagi koos, on see teise suhtes inetu. Aga kui ma mängin omaette? Ja kui mäng ise annab mulle võimaluse hiilida kõrvale selle reeglitest, kas ma teen ka siis sohki? Nullindate alguses sai palju mängitud arvutimängu „The Sims“. See on elu simulatsioon, kus saab luua inimesi, ehitada neile maja ja kontrollida nende kogu eksistentsi. Loodud tegelane pidi käima tööl, magama, sööma ja sõprussuhteid hoidma. Mängija ülesanne oli vaadata, et kõigi tegelaste rahulolu näidud oleksid rohelises, et keegi poleks liiga näljane, väsinud või üksildane. Aga see ei huvitanud mind üldse. Mina tahtsin ehitada, sisustada ja lammutada. Miks ma peaksin tegema seda, mille mängu arendajad on mulle justkui peamiseks eesmärgiks seadnud? Mulle olid küll ette antud süsteemid, eesmärgid ja mingit sorti piirangud, aga mul polnud mingit kohustust kasutada neid õigel, s.t ette nähtud viisil. Jah, tore on teha läbi mingi osa mängust või lahendada mõni ülesanne täpselt nii, nagu seda sult oodatakse, aga sama tore on proovida mängu katki teha. Kasutada sohikoode, vaadata, mis juhtub, kui ignoreerida etteantud reeglistikku.  

Selle mängu puhul aitas mind minu lemmikkood: mängu käsureale sai trükkida „rosebud;!;!;!;!“ ja see tekitas mängija kontole lõpmatu hulga raha juurde. Ei mingit tüütut suhete hoidmist või töölkäimist! Ja mul ei tulnud pähegi, et teen tegelikult sohki või mängin kuidagi valesti. Miks mitte mängu reegleid painutada, kui selleks on võimalused loodud? Sest „rosebud“ ei ole ju kellegi juhuslikult leitud glitch või arendajate eksimus, vaid võimalus vaadata, mida mängus veel saab teha peale selle, mida sult oodatakse. Tahaksin, et seda hoiakut kohtaks rohkem ka päriselus. Kui saab teisiti teha, siis miks mitte? Miks mitte vaadata, kuidas reeglite sees ja vahel leida see, mis endal tuju heaks teeb.