Muusikute hulgas on üks kummaline seltskond, kes ei mängi. Lauljad. Teised enamasti mängivad midagi: kes viiulit, kes flööti, kes klaverit, kes löökpille. Mina olen olnud 25 aastat professionaalne muusik, kuid rangelt võttes ei ole ma oma töös kordagi mänginud. Või kas see ikka on nii?  

Lavale astudes hakkavad kõik muusikud tegelikult natuke mängima. Mitte tingimata kedagi teist, vaid iseennast teises rollis. Selles rollis tuleb jätta lava taha suur osa kõigest, mis lavale ei kuulu: kodused mured ja rõõmud, magamata öö, väsimus, valutav pea, mõtted, mis veel mõni minut tagasi peas keerlesid. Publikut ei huvita, milline päev sul oli, ja muusika ei küsi, mis punktis sa parasjagu oma eluga oled. Võib-olla ongi see üks põhjusi, miks muusikat teha – mõneks ajaks pole millelgi muul tähtsust.  

Mängul on aga veel üks tähendus. Mängimiseks ei piisa sellest, et tead oma rolli. Tuleb tunda ka reegleid. Muusikas on reeglitega esmapilgul lihtne. Suur osa neist on noodis kirjas: millal alustada, millal lõpetada, kui valjusti või vaikselt, kui kiiresti või aeglaselt. Aga siis on veel teised reeglid, need, mis toimivad kusagil pinna all ja võivad osutuda kirjapandutest määravamaks. Need õpitakse enamasti selgeks mängu käigus, ehkki mõne olemasolu märkad alles mängu lõpu poole. Mõni jääb lõpuni arusaamatuks.  

25 aastat on ühe mängu mängimiseks pikk aeg. Selle ajaga jõuavad muutuda reeglid, mäng ise ja ka mängija. Ning ühel hetkel võib juhtuda, et küsimus polegi enam selles, kas oskad mängida, vaid kas tahad.  

Aga mis siis, kui enam ei taha? Võib-olla tuleb siis lihtsalt mängust lahkuda. Ühe mängu lõpetamine ei tähenda ju tingimata, et mäng on läbi. Mõnikord tähendab see lihtsalt, et on aeg mängulauda vahetada.