Mäletan, et lapsena meeldisid mulle mängud, kus sai midagi ehitada. „Mängime legodega!“ Eesmärk oli ehitada maja, linn või terve küla, et tegelased saaksid seal elama hakata. Tegelikult oli kõige parem osa klotside ladumine, maja planeerimine ja ehitamine. „Mängime Barbiedega!“ Tuli sisustada nukumaja, valida välja riided ja alles siis võis alata nukkude elu. Kõige rohkem meeldis mulle kõige selle juures ikkagi tubade ümberpaigutamine ja kogu garderoobi läbiproovimine. „Ehitame onni!“ Eesmärk oli luua varjualune, aga mäng seisnes materjali otsimises, tassimises ja kokkupanemises. 

Võib-olla ei olegi mängu mõte kunagi midagi valmis saada. Maja ehitatud, nukud riides, onn püsti – siis peaks mäng justkui läbi olema. Kõige parem aga oli olla seal vahepeal, mänguhoos. 

Mulle meeldib ka elus olla sõiduvees. Ma ei ole just alustanud ega pea veel lõpetama. Olen hoos. Mulle meeldib olla kõiges hea, mitte sellepärast et võita, vaid selleks, et mängu sees kauem olla. Kohale jõuda mulle eriti ei meeldi. Välja arvatud pikal autosõidul – siis küsin viiendal minutil kindlasti: „Kas me oleme juba kohal?“ 

Nüüd mängin täiskasvanut. 

Söö tervislikult. Liigu piisavalt. Maga kaheksa tundi. Tööta efektiivselt. Puhka. Arenda ennast. Ära põle läbi. Maksa arved. Ole hea sõber. Hoia kodu korras. Naudi. 

Keegi ei õpetanud täpselt, kuidas seda mängu mängida. Reeglid on justkui kõigile teada, kuigi keegi pole neid kunagi välja öelnud. Nii tulebki teeselda, et tead, mida teed. Kandideerid tööle, mängid inimest, kes saab hakkama. Lähed tööle, mängid inimest, kes teab, mida teeb. Puhkad, aga juba mõtled järgmise nädala peale. 

Lapsena ütlesime enne mängu: „Mängime kodu.“ Täiskasvanuna ei ütle keegi, millal mäng üldse algas. 

Võib-olla olen ma siiani lihtsalt mänguhoos. 

„Kas me oleme juba kohal?“