„Baltic Sea Docs“ (BSD) on Baltimaade tähtsaim dokumentaalfilmifoorum. Mitte sellepärast, et on väga suur, vaid sellepärast, et see on väga hea. Kuna sel aastal tähistati ettevõtmise 30. aasta­päeva, on paslik vaadata minevikku ja veidi tulevikkugi. Alguse juures olid taanlased: kultuurisildade ehitaja ja visionäär Simon Drewsen Holmberg ning Bent Nørby Bonde.

Siinkohal sobib tsiteerida Bondet, kes pidas pidupäevale kohase kõne: „30 aastat tagasi, 1997. aasta juunikuu hommikul, esitati Bornholmi saarel asuvas vanas kinos Gudhjem žüriile kakskümmend viis dokumentaalprojekti. Esimene Läänemere dokumentaalfilmide foorum oli midagi enamat kui lihtsalt projektide esitlus. See oli usaldusavaldus. Usaldus ühistootmise võimesse luua piiriüleselt mõistmist ajal, mil piirid olid alles hakanud avanema. Usaldus idast pärit lugudesse, mis väärisid läänes vaatamist. Usaldus dokumentaalfilmi kui žanri vastu, mis püüdis tol ajal leida oma kohta kiiresti muutuval meediamaastikul.“

Dokumentaalfilmi roll on eriline: selles saab minna üle riigipiiride ja poliitiliste vastasseisude otse inimese juurde, nii et suured ajaloolised ja ühiskondlikud konfliktid avanevad isikliku, inimliku loona.

Minevik

Holmbergi ja Bondega liitusid John Marshall ja Tue Steen Müller, kes nägid, et Euroopa tollaste äärealade tõsielulood vajavad maailmale tutvustamist. Nad mõistsid kunstilise dokumentaalfilmi väärtust: Nõukogude aja tugeva tsensuuri tingimustes oli suudetud ridade vahel tõtt rääkida ning võib-olla just tugeva poliitilise surve tõttu luua omaenda kujundlik filmikeel. Kuna otse ja ausalt ei olnud võimalik asju näidata ega neist rääkida, tuli vaatajani jõuda kujundite, metafooride ja allteksti kaudu. Kujunenud poeetiline filmikeel oli Balti riikides omanäoline ning eristus mere tagant vaadatuna mujal maailmas tehtavast piisavalt, et huvi äratada.

Filmide sisulise ja esteetilise külje esile tõstmise kõrval aitas foorum kaasa ka filmitootmise arengule, nimelt Nõukogude ajal tundmatu produtsendi rolli ja kontseptsiooni kujunemisele. Nüüdseks rahvusvaheliselt tuntud Balti riikide produtsendid on saanud oma ristsed paljuski just BSD foorumitel ning praegu osaletakse koostööprojektides nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa filmitegijatega.

Tue Steen Müller on olnud tegev kõigi BSDde juures ja mitmetes rollides. Ta on rahvusvaheliselt tuntud dokumentaalfilmiekspert, mentor ja koolitaja, kuid pühendunud eelkõige filmiprojektide arendamisele, pitching’ule ja režissööride juhendamisele.

Tehkem siinkohal väike kõrvalepõige: „pitching“ tähendab pesapallis palli viskamist. Dokumentaalfilmi valdkonnas nimetatakse nii rahvusvahelist töövormi, kus režissöör ja/või produtsent tutvustavad piiratud aja jooksul oma projekti võimalikele kaastootjatele, rahastajatele ja levitajatele. Filmitegijad ei pea kogu filmi lahti seletama ega jõuakski seda teha: visatakse õhku idee ja loodetakse, et keegi püüab selle kinni –päris tore kujund seega.

Niisiis, Tue Steen Müller andis ta tänavuse BSD piduliku vastuvõtu ajal värvika ülevaate foorumi eksirännakutest. Neljal korral peeti BSD kaunil Bornholmi saarel, kuid 2001. aastal liikus foorum Dubrovnikusse, kuna Taani valitsuse fookus ja sellega seoses ka rahastamine nihkusid Baltimaadelt Balkanile.

Mida siis teha? Korraldati Läänemere piirkonna ja Kagu-Euroopa dokumentaalfilmide foorum. Paraku põrkusid seal erinevad tööstiilid: põhjamaalased eirasid lõunamaist eluviisi, korraldades filmilinastused kell kaks päeval, kui kohalikud olid rannas siestat pidamas.

Mingitel asjaoludel suudeti Horvaatiast taas Lätti liikuda ning 2002. ja 2003. aastal toimus BSD Riias. Euroopa Dokumentalistide Võrgustikust (European Documentary Network) saadeti kohapeale korraldajatele appi Anita Reher, kes oli igati toeks ka 2004. aastal foorumi Tallinnas korraldanud produtsendile Riho Västrikule. 2005. aasta foorumil Vilniuses lisandus filmitööstusüritustele filmiprogramm ning sellega avanes foorum laiemale publikule. BSD rännuaeg sai läbi 2006. aastal, kui jäädi paigale Riiga.

Eesti dokumentaalfilm on BSDga olnud seotud selle algusaastatest peale. Foorum on olnud üks neid kohti, kus meie filmitööstuse tegijad on saanud end rahvusvaheliselt nähtavaks teha, leida koostööpartnereid ja astuda üle omaenda filmitööstuse piiride.

Aastatega on tehtud täiendusi, antud foorumile värskust ja värvi. Peale Lääne­mere piirkonna filmitegijate saavad oma projekte esitada ka Ida-Euroopa ja Kaukaasia omad, kui filmi teema on seotud Läänemere ümbrusega või kui projektiga on seotud kohalik kaasprodutsent. Foorumi filmid linastuvad üle Läti ning viimastel aastatel on Läti elanikel olnud võimalus näha rahvusvahelist dokumentaalloomingut ka veebi vahendusel. Linastustele järgnevad filmiteemalised arutelud ja kohtumised autoritega ning filmitegijatele korraldatakse rahvusvaheliselt tunnustatud režissööride juhendamisel meistriklasse.

Kõige olulisemad on ikka inimesed, kes on kandnud traditsiooni. Pikka aega oli foorumi eestvedajaks taanlaste tandem Tue Steen Müller ja Mikael Opstrup. Viimane on üks mentoreid ka Eestis ja Soomes toimuvates dokumentaalfilmi töötubades „Ice and Fire Docs“. 2014. aastal alustas Phil Jandaly treilerite montaažikonsultandina ning on selles rollis tänaseni.

„Baltic Sea Docs“ aastal 2026

Sel aastal osales BSD-l 26 projekti 16 riigist. Foorumi formaat on algusest peale olnud suuresti sama. Filmitegijad saadavad arenduses dokumentaalfilmiprojekti materjalid mentoritele ning valituks osutunud projektide tegijad kutsutakse foorumile. Kohapeal esitletakse oma ideid rahvusvahelisele otsustajate kogule, kuhu kuuluvad mitmete riikide ringhäälingu, filmifondide ja festivalide esindajad. Selline mudel on osutunud edukaks nii filmitegijate kui ka otsustajate seas. Foorumilt on leitud kaasprodutsente ja levitajaid ning saadud kutseid festivalidele. Rahastusega pole paraku viimasel ajal enamasti nii hästi läinud.

Foorumil esitletud dokkide üldine tonaalsus on üsna poliitiline, mis on praeguses geopoliitilises olukorras mõistetav. Paljud filmitegijad elavad või töötavad ka otseselt sõdade, repressioonide ja ühiskondlike muutuste keskel. Kolme esitatud filmi keskmes on piiriteema: Armeenia-Türgi piir, Eesti ja Soome piir Venemaaga ning Läti piir Venemaaga. Piiriteemaga haakub ka film Harkivist, mis asub vaid 40 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist ning on ühtaegu eesliin ja päästetsoon – linn, kus inimesed püüavad sõjast laastatud keskkonnas elada võimalikult normaalset elu ja isegi oma unistusi ellu viia.

Makrotasandi konfliktide kõrval vaadeldakse sõda ka inimeste igapäevaelu kaudu. Nii näiteks jälgitakse ühes Kiievile keskendatud filmis keskealisi inimesi, kes käivad õhtuti muusikakoolis mõnd pilli õppimas. Tunnustatud Ukraina režissööri Roman Bondartšuki filmis on aga vaatluse all tema enda lapsed, kes kasvavad sõja tõttu üles Suur­britannias. Ühes Läti filmis on peategelaseks noor arhitekt, kes inspekteerib pommivarjendeid võimaliku Venemaa sissetungi puhuks ja kelles tema töö süvendab vaikselt kasvavat hirmu.

Silma paistis ka suundumus käsitleda traagilisi teemasid pehme huumoriprisma kaudu. Näiteks on lätlaste arenduses film Alūksne surnuaiapühast, kus lahkunute mälestamine seguneb elu enese pühitsemisega, või poolakate mustast huumorist kantud film katoliku kirikuõpetajast, naljatlevast mehest, kes peab vähidiagnoosi saanuna silmitsi seisma omaenda matuse ettevalmistamisega.

Ja muidugi olid esindatud ka introspektiivsemad vaatlused: põlvkondlik trauma ja katse seda Soome itku kaudu tervendada; filmirežissööri püüd leida vanaisa filmiloomingu toel omaenda kunstiline hääl või taastada side kaugeks jäänud vennaga. Naisrežissööride filmides olid esindatud naise keha ja kogemusega seotud teemad: täiuslikkuseihast tingitud söömishäire, premenstruaalsed meeleoluhäired ning Ida-Euroopa 1990. aastate iludusvõistluste mentaalsed tagamaad.

Eestit esindas kaks projekti: „P“ (režissöör Vladimir Loginov, produtsent Janika Möls) ning „Piiripealne“ (režissöör Ville Seppänen ja režissöör-produtsent Johan Huimerind). Peaaegu täiusliku treileriga „P-s“ jälgitakse ühe klaveri loomist, selle visuaalse keele eest on hoolitsenud Max Golomidov ning helimaastiku timminud paika Dmitri Natalevitš. Kui lisada sellele Arvo Pärdi muusika ja tema enda sisse loetud päeviku­katked, on tulemuseks film, mis võiks kõnetada publikut nii Eestis kui ka kaugemal – see on lugu, mis ületab keele- ja kultuuri­piirid.

„Piiripealne“ kulgeb teekonna­filmina mööda Euroopa idapiiri: jälgitakse inimesi, kes on põlvkondade viisi elanud ebakindluses. Düstoopilistel maastikel saavad huumor ja spirituaalsus vahenditeks teispool piiri asuva maailma mõtestamisel, samal ajal kui poliitika taandub vaid fooniks inim­hingede kurbmängule. Hoidkem pöialt, et filmitegijate hoog ei raugeks, sest Amsterdami dokumentaalfilmide festival (IDFA) ja „Baltic Sea Docs“ tunnustasid projekti auhinnaga, mis annab neile võimaluse jätkata teekonda järgmisel IDFA foorumil Amsterdamis.

Auhinnad on iga filmiürituse kulminatsioon ning BSD-l hakati neid välja andma 2020. aastal. Tänavu oli auhinnatuid kaheksa. Peaauhinna pälvis Aserbaidžaani film „Karjuse poeg“ (režissöör Nurlan Hasanli, produtsent Turkan Huseyn), kus jutustatakse maagilise realismi vaimus isa ja poja suhtest ning käsitletakse selle kaudu Kaukaasia traditsiooniliste karjakasvatajate identiteediküsimusi.

Esimest korda andis oma auhinna välja ka telekanal Arte: 10 000 euro suurune toetus koos esmanäitamise õiguse lepinguga läks arendusjärgus filmile „Meid on kaks“ (režissöör Jūratė Samulionytė, produtsendid Dagnė Vil­d­žiūnaitė ja Danielė Kunčinaitė). See film on inimlik lugu armastuse jõust, kahest Leedu mehest, kes esitlesid end Nõukogude Leedus enam kui poole sajandi vältel isa ja pojana. Esmapilgul täiesti üldinimlik lugu kannab ka sügavat ühiskondlikku sõnumit, sest filmi tegevus toimub ajal, mil samasooliste paaride suhtel puudus Leedus õiguslik tunnustus.

Tänavusest filmiprogrammist võis leida koguni kaks Eesti filmi: publiku poolt hästi vastu võetud „Minu pere ja muud klounid“ (Heilika Pikkov ja Liina Särkinen, 2025) ning festivalidel ringelnud „Siit ta tuleb, Roosi“ (Margit Lillak, 2025). Tulekul on ka BSD värskeim film, Carlos E. Lesmese „Kaunis rumalus“ (2027, produtsent Merili Laur). 2025. aastal BSD pitching’uga hoo sisse saanud film on eksperimentaalse vormiga uurimus filmirežissööri ja ta ema minevikuvaludest ning võimalusest neist hoolimata edasi minna.

Vaade tulevikku

„Baltic Sea Docs“ on keskkond, kus peale projekti esitlemise arendatakse tootmisoskusi, õpitakse tundma rahvusvahelise ühistootmise tavasid ning kogutakse julgust ja saadakse kogemus lääne filmi­tööstusega suhtlemiseks. Veelgi olulisem on aga professionaalsete suhete võrgustik, mis võib aja jooksul kaasa tuua pikaajalise koostöö ja sõpruse.

Produtsent Marianne Kaat, kes on BSD-l tutvustanud kõiki oma filme, ütles, et on just siin avastanud filme, millega on hiljem kaasprodutsendina liitunud. Seetõttu on BSD mänginud tema professionaalses töös äärmiselt olulist rolli.

Läti produtsendi Uldis Cekulise sõnul ei ole BSD kunagi olnud talle pelgalt projektide tutvustamise koht, vaid paik, kus kolmekümne aasta jooksul loodud professionaalsed suhted on kasvanud mitmel puhul sõpruseks. Siin kohatud produtsentidest, režissööridest, operaatoritest, müügiagentidest ja mentoritest on saanud tema filmide pikaajalised partnerid.

Koostööprojektid sünnivad sageli just mitteametlikes olukordades: pärast filmiseansse, ühiste õhtusöökide käigus ja vestlustes, millel esmapilgul ei pruugi olla tööalase kohtumisega palju pistmist. BSD sooja ja külalislahke õhkkonna eest tuleb tänada Läti toimekat meeskonda.

Dokumentaalfilmi tulevikust rääkides ei saa siiski mööda vaadata valdkonna majanduslikust ebakindlusest. Šoti dokumentaalfilmi instituudi esindaja Flore Cosquer tõi esile, et paljud režissöörid lahkuvad valdkonnast, sest neil ei ole võimalik oma arveid maksta. Loomingulised pausid on pikad: uue filmi ettevalmistamine võib võtta vähemalt aasta, enne kui projekt üldse rahastusvooru jõuab – ja ka see ei taga veel rahastust. Filmide vahele võib jääda aastaid. Millest peab elama sel ajal filmirežissöör?

BSD juht Zane Krūmiņa rõhutas seevastu vastastikuse toetuse tähtsust. Just teadmine, et filmitegijad ei ole oma murede ja ebakindlusega üksi, aitab keerulistel aegadel vastu pidada.

Ühe olulise muutusena valdkonnas toodi esile, et paljud telejaamad ei toeta enam dokumentaalfilmide tootmist. Rahastust leida on seetõttu keerulisem, kuid nii võivad avarduda loomingulised võimalused: filmi ei pea enam tingimata mahutama televisioonile sobivasse ajaformaati ega järgima ajakirjanduse vormi­nõudeid. Dokumentaalfilm saab neist piiranguist vabanedes taas otsida omaenda kunstilist keelt.

Just siin tuleb esile ka BSD tegelik väärtus: siin ei otsita ainult rahastust järgmisele filmile, vaid leitakse partnereid, uusi vaatenurki ja võimalusi, kuidas ebakindlas maailmas dokumentaalfilmi edasi teha. Võib-olla on kolmekümne aasta jooksul korraldatud BSD puhul siiski kõige olulisem, et on loodud side inimeste vahel, kui ka film ise on alles sündimata.

Filmitegemise olemuse võttis tabavalt kokku Uldis Cekulis: „Filmi­tegemine pole töö, vaid eluviis, aga ärge seda meie perele öelge.“