Head inimesed, kallid kolleegid, ma kahjatsen sügavasti, et ei saa tõlkijate päeva veeta teie seltsis, aga vähemasti vaimus olen ikka teiega ja ühtlasi saadan teile oma tütre suu läbi ilmatuma kuhja sooje tervitusi. Palju õnne tervele ilmale tõlkijate päeva puhul!

Aga nüüd asun otse kõige tähtsama juurde: täna tahan ma rääkida luulest. See asi ei oota, mu arvates on meie kõigi kohus igal võimalusel iseendale ja teistelegi meelde tuletada, et luulet on vaja. Lihtne ja arusaadav (kuigi natuke õõnes) põhjendus oleks vist see, et me, inimesed, peame ju kusagilt ammutama ilu ja lootust ja hingepidet. Mis ei ole sugugi vale. Eks püüdke ette kujutada aktust, kus ei kanta ette ridagi mõne surnud klassiku või elavagi poeedi sulest!

Tegelikult on asi keerulisem, või vähemasti nõnda ma arvan. Sisetunne ütleb, et inimene, kellel ei ole luulet, inimühiskond, mis on jäänud luuletuks, lõpetab umbes samamoodi nagu vallaline indiaanlane antropoloog Claude Lévi-Straussi kirjelduses: habiseb kusagil, näljane, haisev ja hatune, hing auklik, ihu kirpudest kihav ja täiu täis. Ja mispärast siis ikkagi? Sest luule on inimesele otsekui vundament. Kusjuures selline vundament, mida silm ei seleta ja mille hädavajalikkus hakkab kohale jõudma alles siis, kui tsement on juba kergelt pudedaks niiskunud. Käega katsuda ta ennast ei lase ja mis veelgi hullem – ka mõistus ei käi temast enamasti üle. Hoomamatu asi.

Vénus Khoury-Ghata on öelnud, et luule on keel keele taga, keel keele üle. Too keeletagune, keeleülene keel teeb meiega midagi, mida meil on raske aduda. Kas võiks ehk väita, et see annab meile vabaduse? Ei. Liiga täpne ja liiga kategooriline. Õigem oleks ehk öelda, et luule aitab meil kujutleda, mismoodi on olla vaba, ja on selle juures ka ise täiesti vaba. Vastuoluline nähtus: püsib üsna rangetes raamides, inimkeele ja inimmõistuse ahelates, vastab sageli täpselt paika pandud vorminõuetelegi, aga on sellele vaatamata ikkagi absoluutselt vaba. Nii et luuletaja on korraga vaba ja vang ja mulle tundub, et just nende kahe jõu vastastikmõjus tekibki pinevus, mille tõttu me luulet nii väga vajame. Tõlkijaga on üsna samamoodi. Ta on küll pisut rohkem vangis kui luuletaja, tema piirid ja piirangud on täpsemad ja konkreetsemad, küllap ka arvukamad, aga tema vabadus peab siiski olema niisama täielik nagu luuletaja oma – et ta saaks proovida, kas suudab pakkuda oma lugejatele ligilähedaseltki sarnast kogemust sellele, mida luuletaja on üritanud tajuda anda originaalteksti lugejale.

Mitte alati ei pääse luuletaja keeletagusele keelele ligi. Et see õnnestuks, peab ta kuulatama, olema valvel nagu jahimees, täpselt õigel hetkel käe välja sirutama ja haarama. Siis võib tema sõrmede vahele jääda midagi, millest saab luule. Vénus Khoury-Ghata olevat luule­tusi kirjutanud hinge kinni pidades, tundega, et luuletuse sünd nõuab pakilist tegutsemist. Alles siis, kui tekst juba kirjas, üritanud ta hakata aru saama, millega on tegemist. Kas see, mis hoo ja samas aukartusega üles tähendatud sai, on ülepea luuletus? On see hea luuletus? Ja kui on, siis missugune õieti? Millest räägib tekst sõnades, millest aga sõnade taga ja sõnade vahel? Huvitav on, et tsüklit „Emad ja Vahemeri tõlkides ei olnud ma autori „meetodist“ veel kuulnudki, aga toimisin ometi umbes samamoodi – tuhina ja austusega, sealjuures vähemalt ajuti vist ka hinge kinni hoides, mingis omamoodi seestumisseisundis.

Vénus Khoury-Ghata, keda on nimetatud kõige prantslaslikumaks Liibanoni kirjanike seas ja kõige „liibanonilikumaks“ prantsuse kirjanikest, elas pika ja viljaka loomingulise elu, mille jooksul jõudis kirjutada tohutus koguses luulet ja mõnikümmend (!) romaani. Olles sisemise sunni ajel otsustanud, et tahab või koguni peab hakkama kirjutama prantsuse keeles, tegi ta läbi teadliku keelevahetuse, astudes välja araabia keelest ja sisenedes prantsuse keelde. Ja tema luule ongi oma lakoonilisuses, teravuses, täpsuses tõepoolest üpris prantslaslik.

Olen autorile väga tänulik nende tekstide eest, mis sundisid mind kui tõlkijat täitel tuuridel rakendama kogu oma kujutlus- ja empaatiavõimet. Vénus Khoury-Ghata luuletuste kallal töötades olin ma naine, liibanoni päritolu Prantsuse kodanik, luuletaja, ja kirjutasin eesti lugejale eesti keeles Liibanonist, Vahemerest, emadest ja sõjast. Ma olen tänulik võimaluse eest tegutseda eesti kultuuriruumis, mis on avatud ja vaba ning säärast ümberkehastumist lubab. Olen tänulik Carolina Pihelgasele, kes tõi Vénus Khoury-Ghata loomingu minu maailma, ja ajakirjale Looming, kus valimik luuletaja tekste südasuvel ilmus. Ja muidugi tahan öelda suur aitäh oma heale sõbrale Leena Tomasbergile, kelle peen ja tundlik toimetajakäsi andis neile tõlkeluuletustele viimase lihvi.

Olge tänatud, kõik vennad ja õed keeles ja kirjanduses, luules ja proosas! Ja muidugi olgu tänatud ka püha Hieronymos, kes vaatab meie peale taevariigist oma lahke pilguga.