Puhtuse Vennad, Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees. Araabia keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kalle Kasemaa, toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Kaljuste. Sari „Hieronymus“. Ilmamaa, 2026. 240 lk.

Kalle Kasemaa on eesti lugejale vahendanud idamaist müstilist vaimsust juba aastakümneid. See on väga hea, sest paljud euroopa müstika põhiteosed on siiani eesti keelde tõlkimata, rääkimata traditsionalistide (Julius Evola, René Guénon jne) kirjavarast. Müstikahuviline lugeja on pidanud lähtuma järelsõnas Kasemaa tsiteeritud Muhammadi (eestipäraselt Muhamedi) kuulsast ütlusest „Otsige teadmist, olgu see või Hiinas!“ täpselt samal moel nagu raamatu „Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees“ autorid, salapärased Puhtuse Vennad. Selle seltskonna või liikumise kohta on vähe teada, kuigi nende teos levis laialt. Nagu Kasemaa põhjalikust järelsõnast teada saab, on uurijad vennaskonna religioosse ja filosoofilise suunitluse kohta esitanud laia lehviku hüpoteese, kuid päriselt selgusele ei ole suudetud selle keskaegse islami teose puhul siiski jõuda.

Eriti huvitav on arvamus, et tegu oli omalaadse sufistliku vabamüürlusega. XX sajandil tehtud katseist siduda sufismi ja vabamüürlust on kuulsaim saksa okultisti, kirjaniku ja spiooni Rudolf Freiherr von Sebottendorffi teos „Vana türgi vabamüürluse praktika – võti alkeemia mõistmiseks“ (1924), kus esitatakse salaõpetus, mida õpetas siseringis koraanis peituvate saladuste mõistmiseks juba Muhammad. See bektaši sufiordu mõjutustega teos toob välja mitmed häälikutega seotud kehaasendid ja käemärgid, mida käsitletakse otseselt maagiliste operatsioonidena, mis peavad muutma inimese keha. Tema seisukoht oli, et idamaine vabamüürlus praktiseerib vanu unustatud tarkusi ja kui XVIII sajandil Euroopas vabamüürlust reformiti, siis mindi valele teele ja kogu see ehe värk unustati. Võib öelda, et Sebottendorff tegi päris tähelepanuväärse katse ühendada lääne ja ida müstikat, kuid tema ideed on nüüdisajal pigem unustatud.

Metafüüsiline ravi

Seepärast on väga tänuväärne Kasemaa järelsõnas antud ülevaade Puhtuse Vendade õpetusest. Ilmselt võiks sedamoodi mõtlemist iseloomustada sõnaga „holistiline“. Tegemist on kahjuks moodsale inimesele täiesti kättesaamatu tervikliku maailmatunnetusega, kus inimese keha on looduse analoogia, ja vastupidi: mikrokosmose alusel saab tunnetada ka makrokosmost. Selline analoogidel põhinev seletusmeetod püsis Euroopas alkeemia- ja meditsiini­kirjanduses veel XVIII sajandilgi.¹ Mikrokosmose kaudu makrokosmose tunnetamisega täidab inimene oma olemasolu eesmärki ja saab „teekonnal ülespoole läbi olemisastmete paljuse jõuda (Jumala) ühesuseni“ (lk 231). Kuskilt siit said alguse Euroopas levinud komplitseeritud alkeemilised teooriad, mille järgi tuleb alkeemikul sarnaselt jumaliku päästmistööga inimese suhtes vabastada Jumal, kes on kadunud ja uinunud mateerias. Ka tänapäeval võiks ideaalne arst vähemalt pühapäeviti oma retseptide trükkimisest väsinud kätt ravides mõelda ja mediteerida nagu Olympiodoros (V saj pKr): maa- ja veeloomad on inimesel kirbud, täid ja ussid, parem silm vastab päikesele ja vasak kuule, mäed ja künkad kliinikumi hoone taga aga patsiendi luudele …²

Inimese metafüüsiline ravimine tundub olevat ka Puhtuse Vendade kirjutatud teose eesmärk. Teksti koondatud sümbolite kogemise kaudu peab lugeja jõudma kõrgemale arusaamisele Jumala ja universumi vahekorra mõistmisel, tundma end pühitsetuna.

Zooloogiline kohtuprotsess

Kõigepealt meenutab „Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees“ tänapäeva lugejale uskumatut muinasjuttu, kus loomad, linnud, mereelukad ja putukad on väga haritud, neil on oma kuningriigid, kuningad ja vesiirid ning oma esindajad vaimolendite ehk džinnide kuninga ees. On paradoksaalne, et loodusolendite valitsejate kõneisikute valik on pigem ootamatu ja nõnda tuleb tutvuda muu hulgas papagoi, konna ja kilgi süüdistustega.

Teksti ülesehitus on äärmiselt süsteemne: kohati tundub, nagu loeks mingi kummalise arhailise elamuühistu koosolekute protokolle või jälgiks zooloogiliste tegelastega jabura kohtuprotsessi lõputuna tunduvat karusselli. Inimesi esindavad eri rahvusest isikud, seejuures osutatakse ka nende päritolupaikade omapärale: heebrealane on seotud religiooniga, kreeklane teadmistega jne. Kui loomade esindajad kirjeldavad oma kuningaid (papagoi greifi, šaakal lõvi jne), kerkib inimeste kuningate üleliigse rohkuse küsimus. Tähelepanu äratab loomade tarkus ja ka see, et nende maailm on palju mõistlikuma ja selgelt aristokraatlikuma ülesehitusega kui inimeste oma.

Kohati on „Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees“ päris humoorikas ja tänapäeva lugejale ootamatugi: kui inimene kiidab hobust, siis jänes laidab nii inimest kui ka hobust. Vaidlus liigub päris peenele tasandile, kus džinnid paljastavad korduvalt inimese põhjendamatu eneseilustamise: isegi sipelgatel on teadmisi nagu inimestel ja nende elu on pareminigi korraldatud! Inimese isandlikkus saab palju hoope. Ühe argumendina tuuakse välja näiteks see, et erinevalt inimestest ei nõua putukad ja roomajad oma lastelt kiindumist vanematesse. Eriti targa kõnelejana tõuseb esile mesilane. Jääb mulje, et inimene elab võrdlemisi halvasti organiseeritud ja ebaeetilist elu: sööb sööke, mis teevad haigeks, peab ellujäämiseks (erinevalt lindudest) palju vaeva nägema ning on ka sõdu pidades isegi metsloomadest jõhkram. Teose finaalis võetakse ette kunsti ja filosoofia teemad ja siingi on loomad inimestest üle.

Raamat loomadele

„Loomade kaebus inimeste vastu džinnide kuninga ees“ on erakordselt detailne ning lugeja saab toonase eluolu kohta palju teada. Araablaste esindaja vestab näiteks üksikasjaliselt söökidest ja jookidest: nad tarvitavad „mitmesuguseid piimatooteid, nagu värske piim ja hapupiim, petipiim ja või, koor ja juust, kohupiim ja lüpsipiim ning mitmesuguseid piimast valmistatud isuäratavaid maiuspalasid ja hõrgutisi“ (lk 146). Kasemaa suurepärasest kommentaarist saab hoogu juurde: „Araabia keeles on ligi 160 erinevat sõna kaamelipiima tähistamiseks, nagu esimene piim pärast poegimist; teine piim pärast poegimist; piimatilgad, mis langevad lüpsiku põhja; piimatilgad, mis lähevad lüpsikust mööda; piim, mis on mõeldud koheseks joomiseks; piim, mis on mõeldud säilitamiseks; piim, millest tahetakse teha võid; piim, mis on lahjendatud vähese veega; piim, mis on lahjendatud rohke veega jne“ (samas).

Loomad tunduvad teoses nii haritud olevat, et ekstaatilisemal lugemisel võib kergesti tekkida mõte, kas suurteos polegi mõeldud lugemiseks hoopis neile (on see ju põhimahus kirjutatud nende vaatenurgast). Ma ei välistaks, et kunagi on ka mõni haritud elukas (ja erakordselt haritud nad teksti järgi otsustades on) seda filigraanset mõistukõnet lugenud. Näiteks papagoi loogilist juttu võib inimesel olla päris valus lugeda: „Tea, oh inim­olend, et rituaalset pesemist ja kultuslikku puhtust nõutakse teilt selle­pärast, et abielulisel suguühtel, hooramisel ja poisikestega armatsemisel, prosti­tueerimisel ja lesbitsemisel ägeda tiirasuse ja kire tõttu tekib kaenla­alustesse vastik lõhn, halb hingeõhk ja higihais –ning et te nende asjadega tihti tegelete, öösel ja päeval, hommikul ja õhtul, keset päeva ja koidu aegu. Meie oleme sellest kaugel. Ainult üks kord aastas erutume ja paaritume, ning mitte himu võimutsemise või iha keelituste tõttu, vaid järglaste saamiseks“ (lk  155).

Revolutsioon!

Idamaad on tõesti peen teema! Rahvusvaheliselt kuulus ja üle maailma loenguid pidav moeajaloolane Aleksandr Vassiljev toob ühes essees ära frivoolse türgi mõttetarkuse: „Naised on naudinguks, poisikesed õnnetundeks, aga melon – ekstaasiks!“³ Neid ridu lugedes tuli mulle silme ette mälestuspilt mu enda idamaisest seiklusest, kui sattusin 2003. aasta märtsikuus, päeval, mil algas Iraagi sõda, üksinda Kairosse. Sõjahommikul (Iraaki rünnati liivatormi tõttu öösel) olin hommikusöögilauas koos väga süngete iraani filmitegijatega, kes õpetasid mulle ebasobivast ajahetkest hoolimata sõbralikult, kuidas teha ühest apelsinist fruktodisaini …

Kui tulla geograafiliselt lähemale, siis muidugi tuleb loomade kaebusi lugedes silmade ette ka Karl August Hindrey surematu värsi- ja pildilugu „Loomade mäss“ (1920), kus tige Prits kiusab loomi ja hea Endel kaitseb neid. Pritsu tegusid kirjeldavatelt lehekülgedelt saab soovija õppida lihtsaid eesti karjaste võtteid, kuidas loomi piinata, nagu konnade vastu taevast löömine, sipelgapesade põletamine, nooltega loomade laskmine jne. Lõpuks paneb seesugune tegevus mitmeosalise arhailise koomiksi piinatud olendid ülestõusu korraldama. Võigas lugu lõpeb kohtupidamisega Pritsu üle: „Niiviisi saadi siis Prits kätte / ja viidi revolutsiooni / tribunali ette, / kus gorilla, paavian ja mandrill /kohut mõistsid laua juures istukil, /kuna määrkass paberit määris, / sest ta oli ju sekretääriks. / Kaebasid sipelgad ja parm, / nõudsid, et otsus olgu / niisama karm, / nagu Prits nende vastu oli; / sipelgad ütlesid, / põletagu teda tuli, / parm ütles, / aetagu talle sisse varras, / nagu ta mulle tegi, / see on talle paras“.⁴ Endlist saab aga loomakaitseminister, kes illustratsioonil seisab Inglise lordi meenutavas kostüümis ahvi ja ninasarviku vahel uhkes ballisaalis.

Maksimaalne vabadus

„Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees“ viib lugeja kättpidi vana idamaise vaimsuse juurde, millest poliitikamaailma lollused on läänemaist inimest viimastel aastakümnetel pidevalt eemale peletanud, ning tekitab muinasjutulisusele vaatamata hämmastavalt palju mõtteid. Mõned aastad tagasi puhkes näiteks Berliinis suur paanika, kui keegi arvas näinud ja filminud olevat kuskilt lahti pääsenud suurt metslooma, võib-olla lõvi. Suleti lasteaiad ja tänavakioskid, kohale toodi jahimehed ja politseijõud, asuti loomade kuningat püüdma. Uudisega seoses ilmus palju kommentaare, kus kirjutati ka Berliinis elavate jõukamate idamaalaste kombest pidada kodus ja aias lõvisid ja muud sellist ohtlikku. Lõpuks tuli aga välja, et tegu oli vist ikkagi metsseaga ja häireolukord lõpetati. Kas ka see loom mässas millegi vastu? Nõudis endale maksimaalset vabadust, mis Berliinis nii tavapärane?

Puhtuse Vendade raamatut võiksid lugeda ka furry’de subkultuuri nunnud esindajad, kes loomakostüüme kannavad, ja ka need, kes päris looma kombel üritavad elada ja tänaval nelja­käpukil kõnnivad. „Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees“ tõestab päris ilmekalt, kui kättesaamatult targad loomad filosoofilises mõttes on, võrreldes inimesega, kes neid vaid jäljendada püüab.