Tänavune „Draama“ oli taas ühe ringi algus, kuna tegevjuhi ameti oli äsja üle võtnud Mari Nurk koos uue loomenõukoguga. Seda enam paistis silma, et festival toimis nagu õlitatult. Kuna „Draama“ on institutsioonidevaheline festival, kus SA Eesti Teatri Festival mängib küll juhtrolli, ei olegi festivalimeeskonnal võimalik kuigi radikaalseid uuendusi ette võtta. Iseasi, kas selleks ongi vajadust.

Festivali näos ja korralduses on välja kujunenud palju püsivat: ikka punane värv, ikka kevadel piletirallile sööstev publik, ikka arutelud, esitlused, väliskülalised, eriprojektid, kohtumised, taskuhäälingute salvestused ja sageli väljamüüdud etendused. Pidevas uuenemise ja säilitamise pingeväljas Eesti teatris paistab „Draama“ olevat saavutanud mõistliku tasakaalu: muutumist võimaldavad vahelduvad juhid ja paindlik struktuur, kuid väljakujunenud tavad ja partnerite ootused hoiavad järjepidevust. „Draama“ vajalikkuse kohta ei olegi ammu küsimusi esitatud.

Teadlik ja tänulik vaataja. „Draama“ tuum on loomenõukogu valitud lavastustest koosnev põhiprogramm, selle kõrval festivali põhipartnerite oma ettevõtmised: Eesti Etendusasutuste Liidu 35. aastapäeva konverents, Eesti Teatri­liidu aastaraamatu „Teatrielu“ esitlus koos eelmise aasta statistika avalikustamisega (Eesti Teatri Agentuur), samuti uue näitekirjandusega seotud programm „Uus põhi“ Eesti Teatri Agentuuri ning Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu koostöös. Lisaks põimub „Draama“ Eesti teatri esitlusfestivaliga väliskülalistele, seda koordineerib samuti Eesti Teatri Agentuur.

Festivali lisaprogramm on mõnel aastal olnud siiski tihedam ja mastaapsem, hõlmates ka näitusi linnaruumis jm suuremaid aktsioone. Seekord olid valikus tagasivaatena ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri „Macbethi“ videosalvestuse näitamine ning Renzo van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa installatsioon „Segased signaalid“. Samelini tehasesse loodud valgus- ja helikeskkond täitis koos Robin Täpi rännak­lavastusega „Drive-in“ (Kanuti gildi saal) olulist linnaruumi avastamise ja taasmõtestamise ülesannet.

Jätkuvalt on festivali üks peategelasi publik, kes juba teab sellega arvestada. Vestlusringides tõdeti, et Tartu publik on teadlik ja tänulik vaataja, ning see leidis etendustel ka tõestuse. Mart Kangro „Meediumi“ (Von Krahli teater) sõnamänguline ja (ühis)meedia algoritmipõhisele manipulatiivsusele osutava mõttekäigu iroonia tuli akadeemilise publiku ees eriti selgelt välja. Olen ühes varasemas „Draama“ ülevaates väljendanud mõtet, et selle festivali oluline teene on arutelukultuuri arendamine: nii publik kui ka teatritegijad on õppinud suhtlema ka ilma kaitsva lavarambita.* Kohati kipuvad need arutelud paraku juba muljetamiseks ja teatri kiitmiseks, ent parematel hetkedel saab taas olulise sissevaate autorite-lavastajate mõttemaailma.

Hapnik on kinni. Mitmesugused kõnelused on üldse „Draama“ orgaaniline osa, seda nii konverentside, esitluste kui ka temaatiliste vestlusringide kujul. Kui välja arvata väliskuraatorite vestlusring, olid vestlustes siiski valdavalt esil probleemid. Enamasti tundub, et kõike on puudu: kriitikuid, tegijaid, oskusi. Peamise metafoorina jäi Maarja Männi sõnastuses kõlama väljend „hapnik on kinni“. Teatrid tegutsevad viimase piiri peal, kuna hinge ei lase tõmmata ega sageli ka süveneda rahastusmudelist tulenev tootmissurve.

Teatrisüsteemi suurema ümberkujundamise vajadus on küll sõnastatud, kuid kas see ka tegelikult teoks saab? Kas me ikka julgeme astuda tegelikku kriisi, et teatrisüsteemi hapnikku juurde lasta? Kas me tahame selles kriisis mõnda aega elada? Selles kontekstis oli vajalik ja kainestav info teatristatistikast, et uus­lavastusi oli eelmisel aastal veidi vähem.

Mastaapi näitab seegi, et 455-leheküljelisest „Teatrielust“ moodustab kroonikaosa poole, ja ka aastaraamatu sisuosa on paksem kui tavaliselt. Visuaalse värskenduskuuri saanud „Teatrielu 2025“ (koostajad Karin Allik ja Oliver Issak) on poliitilisem kui seni. Kajastatud teemad on laiapindsed, käsitletakse kunstilisi ja institutsionaalseid probleeme, alates turundusest ja lõpetades protestikultuuriga. Sel kombel sai taasavatud ka „Teatrielu“ kogumikes vahepeal alaesindatud rahvusvaheline perspektiiv. Tõlgitud on teatriuurija Vaidas Jauniškise ülevaade 2025. aasta Leedu kultuuriprotestidest, mille ühes tulipunktis osalesin isegi ja mille tähtsust ei saa aktiivse liikumise vaibumisele vaatamata alahinnata.

Festivali lõpupäeval salvestatud Nuutrumi taskuhäälingu saade (saatejuht Triinu Sikk, külalised Jan Teevet, Anumai Raska ja Inga Vares) oli teiste omasuguste hulgas kõige filosoofilisem: teatri piire vaeti nii füüsilise ruumi kui ka eetiliste valikute mõttes. Kõnelejad defineerisid teatri kui eri perspektiividega mängimise, kus peamine on vaatamiskogemus ja piiride nihutamine. Olulised on sealjuures eetilised küsimused, suhtumine vaatajasse ja vaadatavasse.

Valikud ja suhestumine. Millised perspektiivid avas 2026. aasta „Draama“? On tuntud, kuid siiski sügavama tagapõhjaga klišee, et teater räägib inimestevahelistest suhetest. Kelle või millega suhestavad Eesti teatritegijad end praegu, otsustades nähtud valiku põhjal? Festivali programmist jäid mul praktilistel põhjustel vaatamata varem nähtud „Macbeth“, „Öösel päike ei põle“ (Tartu Uus teater, lav Renate Keerd) ja „Ma ei jätnud Ukrainat 2022“ (R.A.A.A.M ja Rivne Akadeemiline Ukraina Muusika- ja Draamateater, lav Merle Karusoo).

Festivali kuraatorid ei esitanud oma programmis teadliku kunstilise valikuna selgelt sõnastatud ideed või valikukriteeriume, kuid festival hakkas esimesest päevast peale jutustama oma lugu, kui üksteisele järgnesid kolm erilaadses kunstilises keeles ja teemal lavastust. Repertuaar sisaldas konventsionaalsemaid ja piiripealsemaid lavastusi, kuid kaalukauss oli kindlalt kaldu nüüdisaegse teatrikeele poole. Tervikus kerkisid esile üsnagi traditsioonilised dramaturgia alusküsimused: valikud ja suhestumine.

Festivali avanud Ingmar Bergmani „Sügissonaat“ (Rakvere teater, lav Eva Koldits) näitab klaverikunstnik Charlotte’i (Ülle Lichtfeldt) valimas elu ja kunsti vahel, kuid samal ajal sekkumas oma tütre Eva (Anneli Rahkema) otsusesse valida elu. „Päevaraamatu“ (Vanemuine, lav Ringo Ramul) kaksikutest peategelased (Ken Rüütel ja Veiko Porkanen) valivad igas olukorras käituda nii, nagu sõjast laastatud ühiskond ette näitab, andmata hinnanguid. Valikute tegemine algas vaatajale tõsiselt aga Robin Täpi autosõidulavastuses, kus etendaja pommitas kaasreisijaid väiksemate ja suuremate, rohkem ja vähem eetiliste valikutega. Millise valiku korral oled sina valmis auto alla ajama kellegi kollase kodukassi?

Mitmeplaaniline muster. Lavastusi eri suhestumisviiside kaudu jälgides koorub välja üsna mitmeplaaniline muster. Nii psühholoogilises kui ka etenduskunsti vormis oli esindatud vanema ja täiskasvanud lapse suhe (ema ja tütar „Sügissonaadis“, ema ja poeg Maike Lond ja Lukas Jansen lavastuses „Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi“); tehnoloogiat ja tehnoloogilist keskkonda käsitlesid „Drive-in“ ja „Meedium“; linna, avalikkuse ja publikuga suhestusid aktiivselt „Juulikuu lumi“ (Endla teater) ja „Drive-in“; võimuga „Macbeth“ ja õigussüsteemiga „Prima facie“ (Eesti Draamateater); seksuaalsusega „Eneseabiõpik“ (Eesti Draamateater) ja „Öösel päike ei põle“; eksistentsiaalsete küsimustega „Ma ei märganudki, millal sa läksid“ (Ekspeditsioon) ja „Carmen Electra“ (elektron.art); moraaliga „Päevaraamat“; sõjaga „Päevaraamat“, „Ma ei jätnud Ukrainat 2022“; keele ja keha ehk sõna ja žesti tähendussuhteid uuris „Enigma“ (Von Krahli teater ja elektron.art).

Seni ilmunud ülevaadetes on esile tõstetud mitmesuguseid lavastusi, ent mitteformaalsetest vestlustest ja ka mu enda tunnetusena jäid festivali nägu määrama Lauri Lagle „Ma ei märganudki, millal sa läksid“ ja Robin Täpi „Drive-in“. Kuna üht mängiti peaaegu igal õhtul, teist nädala sees vähemalt kolm korda õhtu jooksul, siis ikka tuli keegi Kammivabrikust või asutas end öisele driftiretkele, sidustades nii kogu nädala.

Ekspeditsiooni trupp oli justkui loomelaagris, kus festivalinädala keskpaigaks oli saavutatud eriliselt tundlik ja rütmistatud koosmäng, nii et kevadel raskepärasena mõjunud lavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid“ oli muutunud subtiilseks ja kergeks, kuid mitte kergekaaluliseks. Kuna selle lähtepunkt on kaotusvalu, tõi see meelde kirjeldused Iraani poliitiliste hukkamiste ohvrite matusest, kus kogetud valu on nii kõikehõlmav, et leinajad enam ei nuta, vaid tantsivad. Esile tõusis lavastuse eksistentsiaalne vertikaal, millel ei puudunud eesti teatris harva esinev religioosne mõõde. Siiski, kristlik religioon näib tulevat uue teemana teatrite repertuaari. On veel vara kuulutada mingit kultuuripööret, kuid sel teemal tasub silm peal hoida.

Lagle lavastuse kriisidega tõmbavad paralleele ka kaks sõjakriise kujutavat lavastust, üks neist kaugem (s.t ajaloolisem) ja kirjanduslikum („Päevaraamat“), teine vahetult isiklik („Ma ei jätnud Ukrainat 2022“). Kuigi kumbki pole päris uus lavastus, oli nende kohalolu vajalik, et meeles hoida, mis maailmas me elame, ja et oht seni olnut kaotada on liigagi lähedal.

Inimesekeskset vaadet laiendas hoopis maisemalt Täpi „Drive-in“, mille kirglik suhe masinaga esindab ühtaegu kapitalismikriitikat ja -romantikat, suhet auto kui tarbimise ja vabaduse sümboliga. Pingevabalt alanud sõit muutub poeetiliseks retkeks tundmatusse, kus etendaja ja auto koostöös tekkinud heli- ja ruumiatmosfääris pannakse küsimuse alla tänapäeva inimese kiindumussuhted. On see koduloom või masin? Väike arginauding, nagu tanklakohv või tuttav raadiojaam? Pärast Täpi küsimuste rahet käivitab see lavastus vastu küsima: kas me oleme autos rohkem koos või üksi?

Kehalisus ja muusikalisus. Lavastuste valikust kerkis lisaks eeltoodule esile, et Eesti sõnateater on muutunud palju kehalisemaks, kaotamata sealjuures sõna kaalu. Lisaks kehalisusele on jõulisemalt lavale tulnud ka muusikalisus: paljud lavastused on tugevalt rütmistatud („Öösel päike ei põle“), kasutatakse värssi ja eri muusikalisi vorme („Eneseabiõpik“, „Ma ei märganudki“, „Carmen Electra“). Julgen väita, et suuresti taandub intensiivse kehalisuse fenomen endiselt teatri NO99 mõjule, kuid oma osa on ka etenduskunsti ja tantsu põimumisel sõnateatriga. Märkimisväärselt kõrva hakanud sõnaküllasusel oli selle aasta programmis siiski suur osa Eero Epneril, kelle osalusel oli põhiprogrammist loodud neli lavastust, lisaks kaks esitlusfestivali kavast. Nii määras Epneri metafoorne ja pillav postdramaatiline teatrikeel ka päris paljus festivali dramaturgilise näo.

Sellest eristusid festivali üks filosoofilisemaid lavastusi „Enigma“ (lav Elle Viies) ja „Päevaraamat“, kus paariskõne on tegelaste psühholoogiline toime­tulekumehhanism, mis paneb see­juures proovile ka näitlejate täpsuse. „Enigmas“ uuritakse põneval ja värskendavalt minimalistlikul viisil keelelisi ja kehalisi tähendusloome mehhanisme, jäädes vaatajale intellektuaalselt võrgutaval viisil lõpuni ligipääsmatuks.

Eesti Etendusasutuste Liidu konverentsil kõlasid pessimistlikud noodid. Kas festivali põhiprogramm kinnitas seda? Iseasi, mis on kogu selle loomingu hind nii materiaalselt kui ka vaimse tervise mõttes, kuid valitud lavastused, publiku vastuvõtt ja väliskülaliste reaktsioon näitas pigem vastupidist – elujõudu ja tugevaid teoseid. Mina ei näinud 2026. aasta festivalil mitte ühtegi nõrka sooritust. Seejuures olid valikus erinäolised ja põhimõtteliste küsimustega eri perspektiivist tegelevad lavastused. Jätkuvalt on kohal psühholoogiline draama, seda ka uue tõlkedramaturgiana, dokumentaalteater, vormiliselt mänguline ja isiklik etenduskunst, irooniline poliitiline teater. Teatri NO99 kadumisest jäänud tühiku on täitnud Ekspeditsioon ja Eesti Draamateater, kelle ridadesse on jõudnud NO99 näitlejad. Festivali „Draama“ loomenõukogu koosseisus Liisi Aibel, Karl Birnbaum, Mari Nurk, Madli Pesti ja Kristjan Suits oli kokku pannud tugeva ja kunstiliselt intrigeeriva programmi.

* Riina Oruaas, Kui peegelpilt on nõutu. – Sirp 4. X 2019.