
Suvel jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal Endla teatris välja toodud lavastuses „Omadega“ käsitletakse kõike seda, mis sporti jälgima kogunenud meeste seas ja peas veel toimub.

Tallinn ja siinne fringe-festival võiks saada suure alternatiivesinemiste võrgustiku osaks.

Sveta Grigorjeva „Cosmodolphins“ on justkui vastukäik ja -mürk virtuaalruumis võimendatud pelgusele, võõritusele ja künismile.

Jaan Elkeni näitus jätkab autori teed ajatutel abstraktsetel radadel, kuid loob tingimused ka ajakajaliseks enesepeegelduseks.

Bernd Buder: „Väikeriikide filmitegijad, kriitikud ja rahastajad on kinni arvamuses, et väljaspool ei olda valmis vaatama teiste kohalikke lugusid. Vastupidi: kui lähen Eesti filmi vaatama, tahan näha just midagi Eestist.“

Lauris Ābele: „Baltimaade rahvas on selles mõttes erandlik, et paganlus on endiselt osa meie elust, kuigi me seda ise ei märka.“

Cannes’i Kuldne Palmioks ja teised „Lihtsalt ühele õnnetusele“ antud auhinnad on vaid aseaine – lavastaja Jafar Panahi tegelik siht on vaba ja inimõigusi austav Iraan.

Johannes Lõhmus: „Ma arvan, et kino ei kao kuhugi. Pigem loodan, et kvantiteedi aeg saab läbi ja tuleb kvaliteedi aeg.“

Filmis „13 päeva, 13 ööd“ näeb lähiajaloo üht häbiväärsemat peatükki: liitlasvägede kaootilist lahkumist Afganistanist 2021. aastal.

Punctum galerii näitusel „Vana Veenus“ vaadeldakse naistele peale pandud ühiskondlikke surveid mitme nurga alt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.