Mängin iga päev, eelkõige lapsega, samal ajal pole võõras ka tunne, et mängida ei jaksa. Miks on enda mängule häälestamine kohati vaevaline? Olles terve päeva oma mina harjumuspäraste mõtete ja rollide marinaadis laagerdanud, on raske endast ühtäkki kedagi täiesti teist kokku panna. James Carse tõdeb oma teoses „Lõplikud ja lõpmatud mängud: nägemus elust mängu ja võimalusena“, et meie ühiskond toimib küll mängude võtmes, aga need on enamasti lõplikud mängud, kus rollid ja reeglid ette kirjutatud ja suunatud sellele, et keegi võidab ja siis on mäng läbi. Seevastu lõpmatute mängude tuum on mängu enda kestmine, reeglite muutumine mängu käigus. Lõpmatu mängu tallermaa on Carse’i sõnul aed, mida aednik ei muuda, vaid tuleb sinna muutusteks valmina.

Kirjutan sedagi lugu aias ja mängin mõttega, kuidas oleks olla kõrvenõges, kes palistab laudavaret, või must-kärbsenäpp, kes sõelub pesakasti vahet. Mugav ja valutu on seejuures mõelda: kuidas oleks inimmind kõrvekarvadega kõrvetada või siis üldse mitte tähele panna. Oma mängust kirjutamise üleskutses on Kaarel Tarand seadnud sellele ülesandele iselaadse piiri, leides, et mäkra mängida pole siiski mõtet. Aga miks mitte, vähemalt sõna otseses mõttes? Seda tegi inglise kirjanik Charles Foster, kes kirjeldab elavalt oma mägrakogemust raamatus „Being a Beast“ („Loomana elades“). Kirjanik kaevas koos pojaga uru ja elas seal mõned nädalad, maitses mitme piirkonna vihmausse, kultiveeris lõhnameelt ja pööras oma ööpäevarütmi tagurpidi. Võttis aga mägraks olemist liiga tõsiselt ja osalt seetõttu pidigi pettuma. Mäkra temast ei saanud, teistsugune inimene aga küll.

Nii et võiks ju rohkem mängida, aga harjumustest ei taha ka lahti lasta. Kas saaks harjuda mängima, muuta mäng seisundiks, mitte olukorraks? Pean proovima, aed ootab.