Mis juhtub, kui panna kokku neli algajat lavastajat, põhjamaised lavatekstid ja nädala jagu proove? Tulemuseks on teatrilaboratoorium „Uus põhi“, kus vaatajad said „Draama“ festivali raames näha Tartu Uue teatri saalis nelja eriilmelist lavastuskatkendit. Sellega tutvustati tekste ja noori lavastajaid, aga ühtlasi oli see neile võimalus turvalises ruumis katsetada ja muretsemata eksperimenteerida – alustekstile sai läheneda vabalt.
„Uus põhi“ sündis tänu mitme organisatsiooni koostööle: Eesti Teatri Agentuur ja nende välispartnerid andsid tekstid, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit leidis kevadel kutsungiga lavastajad, kellel portfoolios kuni kolm lavastust. Tihedast sõelast pääsesid läbi Viljandi kultuuriakadeemia lavastajana lõpetanud Oskar Viirand, koreograafitaustaga Roosmarii Sarapuu ja Kaarel Väli ning filmimaailmas tegutsev Maria Reinup.
Annan siinkohal „Uuest põhjast“ ülevaate teatrikriitiku ja näitekirjanikuna, keskendudes peamiselt siiski laval nähtule ja vestlusringis kuuldule ning tekste süvitsi lugemata. Pool tundi väldanud lavastuskatkenditele järgnes vestlusring, kus sõna said nii autor, tegijad kui ka vaatajad. Nähtu ja kuuldu tekitas piisavalt huvi ning näidendid on mul lugemisootel – saab öelda, et sellega on laboratoorium juba ühe oma eesmärkidest täitnud.
„Küünekivi“ („Sarvivälke“, Soome, 2021). Arda Salaniemi tekst on kirjutatud monoloogina, kuhu sekkuvad teised hääled kommentaaridena peategelase Amalie (Katariina Tamm) räägitu-kirjeldatu kaudu. Laval on küll ka teine näitlejanna, ent tema roll on teksti arvestades pigem assisteeriv ja illustreeriv. Tamme enesetappu plaaniv tegelane peab valjuhäälset sisekõnet, kuid purjus tüdrukut koju saates päästab ta peale tüdruku ka iseenda.
See on küll lugu surmast, ent laval on näha-kuulda ka seda, millest tegelane puudust hakkaks tundma ja millistest väikestest rõõmudest peaks ilma jääma, kui on elust lahkunud. Minimalistlikult kujundatud laval saavad kõnekaks kivid, üks suur ja liikuv ning palju väikseid, mida Tamm ringi tassib.
Pealkiri „Küünekivi“ on inspireeritud mineraalist asfaldi koostises – need väikesed säravad killud tumedal taustal. Oskar Viirand on edukalt toonud lavale monoloogi, kus piir mõtete ja reaalsuse vahel on õrn. See on kohtumine inimlikkusega – teater on lõke, mille ümber inimestele meeldib koguneda.
„Ma leian su“ („Jeg skal finne deg“, Norra, 2025). Roosmarii Sarapuu võttis ette Malmfrid Hovsveen Hallumi teksti, mida võiks kirjeldada paberile pandu järgi proosaluulena. Tegemist on kahe tegelase monoloogiga eri aegadel, kuid ühes linnas: kohtuvad ajaloo hiilgus ja praegune pahede linn. Laval astuvad dialoogi Kristjan Sarve sõna ja Tiina Möldri liikumine. Atmosfäärile annavad värvi kahe muusiku esitatud regilaulud hiiu kannelde ja flöödiga. Tulemus on meditatiivne ja tunnetuslik, ent seejuures jõuline ja karjuv. „Ma leian su“ abstraktsuses peitub tume ilu.
Lavastaja sõnul oli talle tähtsal kohal teksti peidetud tühi ruum, mis andis palju tõlgendusvõimalusi. Välja said valitud sõnad, mis tuleb kindlasti kuuldavale tuua, ja need, mida saab väljendada liikumise kaudu. Eestlaste veres tuksuv muusika sidus omavahel kaks kultuuri kokku. Olemuselt oli tegemist nelja lavastuskatkendi seas kõige isepäisema lahendusega, kuid see pakkus kahe maa vahel suurima kokkupuutepunkti.
„Kadunute kontor“ („Sýslumaður dauðans“, Island, 2024). Birnir Jón Sigurðssoni näidend ja seni filmialal tegutsenud Maria Reinupi lavastatud katkend on teistega võrreldes ehk kõige klassikalisem. Tegemist on musta huumoriga vürtsitatud looga maagilise realismi võtmes. Huumor avab inimeste südame ja lubab rääkida tõsistest teemadest: lein, isa ja poja suhe, elu ja surm, mälestused ja nende jäävus või kustumine.
Vestlusringis lõid Reinupi silmad teksti ja lavastusprotsessi kirjeldades põlema, ka autor leidis, et tegemist on õnnestumisega. Üle saja lehekülje pikas filmilikus näidendis on võtta mitu lugu vastavalt sellele, kuhu raskuskese asetada või millised stseenid välja valida.
Esitatud tekstide-katkendite hulgast paistab „Kadunute kontoril“ olevat kõige rohkem potentsiaali täispikana lavale jõuda. See on tegelaste hea dünaamikaga inimlik lugu: Meelis Rämmeldi mängitud isa ja Markus Truubi kehastatud poja suhe oli üheaegselt magusvalus ja muhe. Üle võlli humoorika Saatürina astus üles Markus Habakukk. Ka surmast rääkides võib kohata palju mängurõõmu, sest lõppude lõpuks on naer ja nutt ühe mündi kaks poolt.
„Versioonid“ („Versioner“, Rootsi, 2019). Manda Stenström kirjutas selle noortenäidendina ja noortele mängimiseks, ent mängima hakkasid seda täiskasvanud ja täiskasvanutele. Tõejärgse ühiskonna kommentaariks kirjutatu hakkas elama oma elu.
„Versioonid“ on heas mõttes absurdne tekst, kus lihtsa olukorra kaudu tuuakse välja, et igaühel on oma tõde. Lapsevanemad ja lasteaiaõpetaja lahendavad kahe tüdruku vahelist vägivaldset juhtumit. Selle käigus tuleb aga välja mitu kihti täiskasvanud tegelaste ning nende läbipõimunud mineviku ja oleviku kohta.
Kaarel Väli on tühjas lavaruumis andnud tegelastele kaaslasteks toolid. Algul mõjub nendega võimlemine võõrastavalt ja veidralt, kuid ajapikku hakkab see muutuma normaalseks, lausa loomulikuks. Tegelaste tants toolidega on teksti ja selle teemade ilmekas metafoor: igal inimesel on oma tõde, mida kannab enesega kaasas, ning eri olukordades sõnastatakse see eri moodi. Lihtne, aga lööv.
***
Olemuselt on näidend tekst, mis saab valmis siis, kui see lavastatakse ja ette kantakse. See on nagu lõngakera, millest võib saada ükskõik milline kudum: sokid, müts, kampsun … Ühes tekstis peitub n+1 lavaversiooni.
Teatrilaboratoorium „Uus põhi“ on formaat, mis annab võimaluse valida välja üks võimalik versioon – seda nii teksti kui ka lavastaja jaoks. Ei saa unustada ka autorit, kellel on huvitav tutvuda oma loominguga uues kuues ja teises kultuurikeskkonnas. Loodetavasti ei jää „Uus põhi“ ühekordseks ettevõtmiseks ning on seeme, kust võrsub samalaadseid koostöid veel ja veel, olgu siis festivali raames või miks mitte ka teatrites muul ajal.
Algajale lavastajale on see väärt kogemus – ja lühivormiga on katsetada lihtsam. Eksperiment annab vabaduse luua ning tuua kokku inimesed, kes varem pole koos töötanud. Kohtuda on aga vaja ja laboratoorium sobib selleks hästi: ühelt poolt hariduslik eesmärk, teiselt poolt võimalus rikastada siinset teatrielu. Samuti ärgitavad katkendid tõhusamalt huvi tekstide vastu: näeb oma silmaga, kas ja kuidas võiksid need toimida meie lavadel.
