2027. aastal möödub 50 aastat rütmimuusika osakonna loomisest endises Georg Otsa nimelises Tallinna muusika­koolis ehk hellitavalt Otsa koolis. Idee autor ja osakonna eestvedaja oli helilooja ja džässmuusik Uno Naissoo. 2008. aastal loodi temanimeline fond, mille eesmärk on toetada noori rütmimuusikuid ja heliloojaid.

Fondi (sh stipendiumi määramise aluste ja suuruse) kohta leiab internetist avalikku informatsiooni küll vähe, kuid vähemalt leiab fondi haldava Eesti Rahvuskultuuri Fondi kodulehelt seniste stipendiaatide nimekirja. Alates 2014. aastast on noortele muusikutele stipendiumidena välja antud üle 11 000 euro, kusjuures auhinnaraha ei ole samal aastal mitme laureaadi vahel alati võrdselt jaotatud. Kõik stipendiaadid on valitud peamiselt Otsa kooli või nüüd Muba rütmimuusika õppurite seast. Eesti Jazz­liidu ja Muba korraldatud gala­õhtul astus neist üles 14, et tähistada fondi tegevust ja lisada sellele nähtavust.

Järjest enam arutletakse džässi žanrilise avatuse üle.* On, kuidas on, kuid kahtlemata võib heameelt tunda, et Eesti rütmimuusika keskastme õppesse, kus enamiku moodustavad tavapäraselt džässi- ja popihuvilised, võetakse ka noori, kelle muusikaline maitse jääb kaasõppuritega võrreldes pigem äärealadele. Nii on ka neil võimalik saada kvaliteetne muusikaharidus ning arendada professionaalses keskkonnas välja oma isikupärane loominguline käekiri.

Seda näitas ilmekalt ka kõnealune galaõhtu, kus kõlas harjumuspärase Otsa kooli või Muba kasvandike džässi­spektri kõrval ka alternatiivsemat muusikat. Stiililine vaheldusrikkus oli väga värskendav, peegeldades fondi halduskogu avatud suhtumist ja isikupära väärtustamist.

Stipendiaadid said ise valida nii esitatava teose kui ka esinemiskoosseisu. Nii pakkus õhtu läbilõike Eesti rütmimuusikute noorema põlvkonna paremikust, keda naljalt ühe õhtu jooksul samal laval ei kohta. Põnevust ja intiimsust lisasid pärast iga etteastet õhtujuht Ivi Rausi-Haavasalu lühiintervjuud esinejatega – mõistmaks paremini muusikute mõttemaailma ja loomingut.

Stipendiaatidest eristusid kõige enam roki ja progressiivse metal’i tegijad Alec Aleksejeva basskitarril ning bändi Permanent Blue koosseisus üles astunud Oliver Kilk elektrikitarril ja Patrick Alexander Staak trummidel. Aleksejeva kirjutatud teose „Chaos“ ettekandes avaldas peale muusiku silmapaistva bassimängu muljet ka tema võimas vokaal. Samuti suutis kõigest kaheliikmeline koosseis (Aleci kõrval oli laval Eric Manni trummidel) luua üllatavalt rikkaliku kõlapildi ning hoida pinget etteaste algusest lõpuni.

Kõigest nädalaga Mooste rahvamuusikatöötluste-konkursi tarbeks kirjutatud progressiivse roki ansambli Permanent Blue loos „Suvi suure vihma a’al“ segunesid seevastu rokk- ja pärimusmuusika. Selle bändi koosseisu vaadates tuli esile veel üks huvitav nüanss: pole ebatavaline, et muidu džäss­ansamblite ridades üles astuvaid muusikuid võib näha ka teistsugust muusikat esitavates koosseisudes. Nimelt on üks stipendiaatidest, bassimängija Märten Lehto, keda olen harjunud nägema pigem džäss- ja popkollektiivides, ka rokkansambli Permanent Blue liige. Ehk võib džässmuusikute mitmekesiseid huve näha tänapäeva džässi mitme­tahulisuse ühe põhjusena.

Märten Lehto enda valitud koosseisus tuli esitusele aga džässkitarri klassika –Pat Metheny helge „Bright Size Life“. Kitarriklassikat esitati veelgi: kõige värskem laureaat Richard Raun avaldas austust rokkmuusika kitarrivirtuoosile Steve Vaile, kes küll teadaolevalt ei seosta end džässiga, ehkki tema olulisteks mõjutajateks peetakse mõningaid džäss-fusion’i suurkujusid, nagu Allan Holdsworth, Al Di Meola ja John McLaughlin.

Kuna tänapäeval näib žanripiiride hägustumine pigem peavooluna, mõjus traditsioonilist džässi austava saksofonisti Nikita Korzouni „Chief in Command“ värske nihkena. Ajal, mil džäss on muutunud üha killustatumaks, võib traditsioonilise džässi poole vaatamist pidada sama eristuvaks valikuks kui eri stiilide segamist. Teda kuulates oli modernsest kõlast hoolimata tunne, justkui oleksid möödunud sajandi saksofonihiiud samal ajal saalis viibinud. Ehkki bändi kõlamassiivid tundusid taotluslikult kohati veidi omaette triivivat, moodustus kuuldust ometi loogiline tervik, mida Korzoun lisaks virtuoossele soleerimisele bändijuhina oskuslikult suunas.

Kui Liis Õunpuu, Emma Johanna Lepasoo ja Hellika Otsar näitasid suurepäraseid vokaalseid võimeid igaüks veidi eri nurga alt, siis Rahel Talts, Robert Rebane ja Ramuel Tafenau demonstreerisid oma virtuoossust tasakaalukama põhjamaise instrumentaaldžässi mõjutusi täis omaloominguga. Mikk Kaasikul ja Marten Männal tundub aga olevat alati mõni trikk varuks, nii ka sel õhtul. Kui muidu tuntakse neid erakordse pianisti ja trummimängijana, siis seekord esitlesid nad uut lugu „Absolutely Everything“ oma peagi ilmuvalt albumilt „Oddly Even“ veidi ootamatus seades – lauldes ja end samal ajal kitarril saates.

Muusikutega tehtud intervjuudest jäi kõlama üks mõte. Paljudele stipendiaatidele pole olnud isegi niivõrd oluline stipendiumi rahaline väärtus, vaid just tunnustus, mis saabus sageli ajal, mil enesekindlus oli kõige hapramas seisus. Kui süngematel hetkedel võibki tunduda, et pillimäng või laulmine ei tule enam üldse välja, võib väljastpoolt saadud tunnustus anda edasiliikumiseks olulise tõuke.

Samuti näitas mitme stipendiaadi lugu, et ei ole ühte ainuõiget muusikuks saamise teekonda ning ükski karjääriteel tehtud valik ei ole lõplik. Näiteks Liis Õunpuu alustas sel sügisel lauljana tegutsemise kõrvalt Tallinna ülikoolis eesti filoloogia õpinguid ning üks tunnustatumaid Eesti trummareid Ramuel Tafenau jõudis muusika juurde tagasi pärast bakalaureusekraadi omandamist keskkonnakorralduses. Kui muusika on kutsumus, võib muusikani tagasi jõuda ka aastate pärast.

* Vt Lisanne Pappel, Kuhu kadus džässifestivalilt džäss?; Kommentaar. Žanriline avatus ei tähenda džässi identiteedist loobumist. – Sirp 25. IX 2026.