Eesti Kunstnike Liit valis koos ekspertkomisjoniga oma kunstikogust välja teosed, mis lähevad erakorralisele oksjonile, et osaliselt katta petuskeemiga tekitatud varaline kahju. Komisjoni kuulus ka Eero Epner. Oksjon toimub 8., 9. ja 10. oktoobril Arsi kunstilinnakus.

Milliseid töid sa müüki minevatest teostest ise esile tõstaks?

Eero Epner: Üksikute teoste loetelu pole ehk olulisim. Tegemist on (ajaloolise kihistuse puhul) ühe tervikliku kollektsiooniga, mille puhul on omal ajal tehtud teatud printsiipide alusel selgeid valikuid. See pole suvaliselt kujunenud tervik. Seetõttu on siin oluline näha puude taga metsa ehk seda, mida see kollektsioon räägib mitte ainult teoste ja autorite kohta, vaid ka omaaegsetest kunstipoliitilistest valikutest, ostumehhanismidest ja seeläbi ka kunstiajaloo kirjutamise viisidest: keda osteti, miks ja nii edasi. Tõsi, algne kollektsioon on mitu korda juba pihustunud, aga siiski.

Osalesid komisjonis, mis valis välja oksjonile minevad tööd. Mis olid täpsemalt need kriteeriumid, mille järgi teosed kunstnike liidu kogust valiti?

Laias laastus prooviti leida viise, kuidas kollektsioon saaks säilitada ka haavatuna oma teovõime ja kuidas samas erakollektsionääridele pakkuda piisavalt olulisi teoseid, sest müümine ei käi teadupärast lusti pärast, vaid praktilise vajadusega – saada raha. Kunstnike liidu juhatus oli seadnud juba teatud raamid: graafika puhul üksiktõmmised reeglina jäävad, samuti tuleb säilitada haruldasemad lehed (siin tegi väga suure töö komisjonis ära Elnara Taidre). Maalide ja skulptuuride puhul oli põhimõte, et igalt kunstnikult peab vähemalt üks teos kollektsiooni jääma. Alguses olid valikus ka ehted ja tarbekunst, kuid need jäid lõpuks kõrvale.

Oksjon on tekitanud ka vastukaja. Kas sellise müügi puhul võib olla ka mingeid eetilisi või turureeglitest tulenevaid murekohti, à la, et väärt klassika lähebki kaduma?

Jah, on murekohti, ega komisjongi kogunenud suure rõõmuga, et nüüd saab kollektsioonist tükke müüa. Ühelt poolt prooviksin optimistlik olla: Eesti on piisavalt väike ja senine kogemus on ka tõestanud, et teostel on üpris keeruline pärast avalikku müüki kaduma minna. Galeriid peavad registreid ja vajadusel saab ostjatega ühendust, minu teada ollakse enamasti ka nõus teoseid näitustele laenama ehk osalema kunstielu vereringes (praegusel juhul on see ka lepingutes sätestatud).

Nii mõnelgi puhul võib öelda, et erakollektsiooni jõudmine tähendab teose jaoks hoopis laopimedusest valguse kätte jõudmist: kollektsionäärid korraldavad näitusi, mõnel on kollektsioon püsivalt üleval, publitseeritakse katalooge jne. Lisaks hoiavad erakogujad teoseid üldiselt väga hästi ja poeetiliselt öeldes on teos ka elutoas rippudes inimestega pidevas kontaktis, mis on ju kindlasti hea.

Teiselt poolt on ohukoht see, kui erakollektsioon saab mingil põhjusel lõpu. Ka Eestis on juba lagunenud suuri ja olulisi kogusid. Pikas perspektiivis hakkab ühel hetkel kerkima küsimus, mis juhtub siis, kui kollektsioon ei lagune, aga pärijatel puudub huvi. Kas siis müüakse see laiali, tehakse omaette muuseum või kingitakse nagu välismaal kogu kollektsioon mõnele muuseumile?

Üldiselt julgen olla siiski mitte üleliia mures. Eesti kollektsionäärid on minu arvates kunsti suhtes väga hoolivad ja kunstiteoste peitjaid või varjajaid minu teada pole. Kord ütles üks koguja, kes on terve elu raha teeninud väga kunstikaugetega asjadega, et ei müü oma kollektsioonist ühtegi maali, sest see võrduks käe maharaiumisega.