Muusikahuvilistele on september ühtaegu tore ja keeruline kuu. Pakutakse siis ju soodushinnaga kontserdi- ja teatripileteid, mis tähendab märgatavat rahakoti kergendamist ja terve hooaja ette planeerimist. Soodustuste pakkujatest kiidan ERSOt, kes oli kenasti välja toonud, millistele kontsertidele saab odavamalt pileti soetada. Seevastu Eesti Kontserdi lehel surfasin ligi kolmveerand tundi, enne kui leidsin ühe soodushinnaga kontserdi. Kurbusega peab aga tõdema, et nüüdseks on ERSO piletite hind (15–60 eurot) möödunud Helsingi Musiikkitalo sümfooniakontsertide omast (5.50–49.50). Õnneks ei näi see olevat vähendanud ERSO populaarsust, sest suurem osa nende selle hooaja kontsertidest on peagi välja müüdud. Kahju vaid, et järjest harvemaks on jäänud ERSO kontsertide asjatundlikud ja hästi toimetatud kavalehed, mis on asendunud nii sisuliselt kui ka keeleliselt üsnagi keskpäraste tekstidega.

Septembri muusikasündmustest jätsid kindlasti sügavaima mulje Pärdi päevad, millest olen Sirbi veergudel juba kirjutanud.*

Mäletan hästi ukraina pianisti Oleksi Botvinovi kontserti 2022. aasta 2. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus ta kutsus kõiki suveks Odessasse kuulama festivali „Odessa Classics“ peaesinejat ERSOt. Aeg oli juba tollal ärev ja sisetunne ütles, et seda üritust ei tule. Nii ka läks, aga sellest hoolimata on festival jätkunud teistes Euroopa linnades, sh Tallinnas. Tänavu peeti seda siin viiendat korda, sedapuhku pealkirjaga „Odesa Classics“. EMTA suures saalis antud kontserdi kandev jõud oli Lilyan Kaivi juhatatud eesti, ukraina ja aserbaidžaani muusikutest koosnev Maarjamaa Filharmoonikud. Õhtu sisustas kena kava, kus avaloona kõlas Samuel Barberi „Adagio“ keelpillidele ning lõpulugudena Edgar Arro „Kodulinn Tallinn“ Marko Matvere esituses ja Valentõn Silvestrovi „Palve Ukraina eest“ orkestriseades. Nende vahele jäi mitmeid teoseid, mille seast tõusis eriti eredalt esile Philip Glassi „Tirooli kontsert klaverile ja keelpillidele“. Rahulikult kulgevad glassilikud käigud omandasid kohati vägagi aktiivse iseloomu, mille Oleksi Botvinov tõi elavalt ja kaasakiskuvalt kuulajateni.

Septembrikuu populaarseimaks muusikaliseks koosseisuks võib pidada triot. Muljetavaldava avalöögi andis Pärdi päevade raames Trio 95.* Estonia kontserdisaalis astusid aga üles Hans Christian Aavik (viiul), Indrek Leiva­tegija (tšello) ja Maksim Štšura (klaver), kelle oli kokku toonud – tsiteerides Klassikaraadiot – „suur armastus Franz Schuberti muusika vastu“. Seda suurt armastust sai tunda juba avaloona kõlanud Schuberti adagio’s („Nokturn“), mis lõi esimestest nootidest peale võimsa fluidumi, ning pilvedes hõljumise tunne jäi kestma teose lõpuni. Mängijate ühismusitseerimine oli täiesti vapustav, tausta teadmata võiks arvata, et nad on koos tegutsenud aastaid. Adagio viiuli- ja tšellopartiid koosnevad peamiselt pikkadest nootidest ning neid sisukalt mängida on võib-olla raskemgi kui mõnda keerulist tehnilist käiku. Aaviku ja Leivategija esituses oli neis aga nii õrnust, laulvust kui ka dünaamilisust. Eraldi tõstan esile Štšura klaveripartii, mille kõlavärvide palett oli lõputu: impressionistlikult malbetest fovistlikult erksateni. Imeilusale algusele järgnes kaks keelpillitriot: Maurice Raveli a-moll ja Schuberti nr 2 Es-duur op. 100. Tuleb nõustuda Maksim Štšuraga, kelle suurepäraselt koostatud kavalehes (aitäh, Eesti Kontsert!) on lugeda, et neis kohtuvad „romantilise mõttemaailma kaks erinevat, ent võrdselt intensiivset väljendusviisi“. Raveli trio on tõepoolest prantslaslikult hõrk, Schuberti oma seevastu muusikalise materjali ja pikkuse poolest sümfoonilise haardega ning paneb mängijad lausa füüsiliselt proovile. Kõik adagio esituse kohta öeldud kiidusõnad kehtivad ka mõlema klaveritrio ettekande puhul. Loodan, et see kontsert ei jäänud kolme muusiku ühekordseks projektiks, vaid leitakse veel kõiki köitvaid armastusobjekte.

Keelpillikvartetist M4GNET on olude sunnil (Katariina Maria Kits-Reimali emapuhkuse tõttu) saanud mõneks ajaks trio MAGN3T koosseisus Robert Traksmann, Mart Kuusma ja Siluan Hirv­oja. Trio äärmiselt kõrgetasemelisel kontserdil valmistas erilist rõõmu Rasmus Puuri 2020. aastal loodud keelpillitrio „Gravitas“. Siingi on pikad noodid kogu teose alusmaterjaliks, aga tänu eri mänguvõtetele, huvitavatele kooskõladele ja laiale dünaamilisele skaalale on teos mitmekesine ja hoiab pidevat pinget. Vaimustavad olid trio esituses ka Schuberti keelpillitrio B-duur ja Ludwig van Beethoveni keelpillitrio G-duur op. 9 nr 1 – tehniliselt laitmatud, emotsionaalselt lummavad.

Kuu jooksul toimus mitmeid huvitavaid klaverikontserte, millest kuulmata jäi Tähe-Lee Liivi „Mostly Bach“ (kohutav pealkiri kontserdile, ainult „Greatest Hits of Bach“ oleks hullem), seevastu õnnestus sammud seada Arvo Pärdi keskusse, kus esitas vaheldusrikka kava Sten Heinoja. Rahulikumast poolusest tuli ettekandele nii Pärdi varast („Partiita“) kui ka tintinnabuli-muusikat („Aliinale“ ja „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“), samuti Erik Satie kolm „Gymnopédie’d“ – nende tõlgendus võlus läbitunnetatuse ja rikkalike kõlavärvide poolest. Tehniliselt tunduvalt nõudlikumad olid Domenico Scarlatti klahvpillisonaadid D-duur K 119 ja G-duur K 13 ning Jean-Philippe Rameau „Gavott variatsioonidega“, mis jättis vaatamata mõningale ebatäpsusele nobedat sõrmejooksu vajavates lõikudes äärmiselt sümpaatse mulje. On saanud meeldivaks tavaks, et interpreedid tutvustavad oma kava ise, mida tegi mitte liiga tõsises võtmes ka Heinoja. Siiski ei saa mainimata jätta pianisti välja käidud infot, et Pärdil algas pärast „Partiitat“ (valminud 1958) pikk vaikus ja järgmine teos oli „Aliinale“ (1976). Isegi kui ta pidas silmas vaid klaverimuusikat, ei ole see siiski päris täpne, muust loomingust rääkimata. Väike faktikontroll ei teeks halba.

Hoopis teist laadi muusikaga tuli välja Jaak Sikk kontserdil „Klaveri kõlaline ökosüsteem“, kus ettekandele tulid improvisatsioonid ja teosed, mille olid spetsiaalselt Siku ettevalmistatud klaverile kirjutanud Kristjan Kannukene, Sergio Castrillon, Will Redman ja Xu Dong. Oli huvitavamaid ja vähem huvitavaid hetki, kõige põnevama mulje jättis viimasena kõlanud Bachi prelüüdil C-duur põhinev improvisatsioon. Esimene mõte oli küll, et kas tõesti jälle see teos, kuid prelüüdi järkjärguline jõuline dünaamiline kasv pianissimo’st fortissimo’sse mõjus värskelt ja veenvalt. Küll aga nurisen taas muusikavälise külje üle: kui on vaja midagi arvutist näidata, oleks kena see korralikult ette valmistuda. Sikul olid tehtud teoseid tutvustavad slaidid, kuid need olid arvutiekraanil segamini isiklike failide, arvete, EMTA koormuslehe ja kõige muuga – kuulajale täiesti ebavajalik visuaalne müra.

Eesti Rahvusmeeskoor avas oma hooaja Nils Schweckendieki juhatusel. Kontserdi „Tundra vesper“ esimesed kolm laulu olid Fredrik Paciuselt, kõik kenad Liedertafel’ikud lood, kus meeskoor jäi üllatuslikult kohati jänni. Ei mäletagi nende puhul selliseid eksimusi, aga ehk andis tunda kümmekonna mehe puudumine. Edasine muusika oli täiesti teisest puust. Esiettekandena kõlas Joel Järventausta „Helmi“, ülimalt keeruline (kohati ehk põhjendamatult) teos, kus tuli ette põnevaid ja õnnestunud lõike, aga ajuti reetsid nii meeste näod kui ka see, mis kõlas, et kõik ei läinud päris ettekavatsetult. Modernset suunda jätkasid Jukka Tiensuu „Tokko“ ja Alex Freemani „A Field of Sunlight“. Viimane oli minu meelest õhtu suurim õnnestumine: teosel on oma vormiloogika ja ka meeste jõud käis sellest paremini üle.

Tallinna muusikaelu on rikkalik ja pakub midagi igale maitsele. Tõnis Sarapi ja Hain Hõlpuse kontserdil „Vana hea estraad“ sai nautida väga heas esituses nostalgiat esile kutsunud lugusid „Saaremaa valsist“ „Unustuse jõeni“ ja „Papa Carlo laulust“ „Suveööni“. Džässi­sõprade rõõmuks andis Fotografiskas kontserdi brasiilia basskitarrist Frederico Heliodoro, kellel on väga isiku­pärane mängustiil: basskitarri puhul on sõna „bass“ üsna eksitav, pigem mängib ta oma soolosid kõrges registris. Koos oma ansambliga sisustas ta kuulajaile võrratu õhtu, mille jooksul vaheldus virtuooslik improviseerimine melanhoolsemate hetkedega.

* Äli-Ann Klooren, Olid need vast päevad … – Sirp 18. IX 2026.