Neljateistkümne aasta eest nägi ilmavalgust „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg“, kuueköitelise sarja üks osadest. Koguteos ilmus aastatel 2003–2020, iga osa pühendatud ühele perioodile meie maa ajaloos. Võib-olla imestavad tulevaste põlvede uurijad, miks põhjustas just keskaega käsitlev teos suuremat sorti skandaali, mitte aga VI köide, mille sisuks ajavahemik Vabadussõjast riigi iseseisvuse taastamiseni. Varjatud karid ja miiniväljad on ometigi peidus uuemas ajaloos: 1939. aasta kapitulatsioon, sellele eelnenud omamaine autoritaarsuse eksperiment koos „vaikiva ajastuga“, seejärel okupatsiooniaastad sellega kaasnenud kollaboratsiooniga –väga ohtlikud teemad. Eesti ajaloo VI köite koostajad said selle miinivälja läbitud suuremate vigastusteta. Miks vallandasid just medievistid üldrahvaliku raevu?

Tagantjärele võib öelda, et kuue­köitelises sarjas moodustavad keskaega käsitlev II köide ning uuemale ajale pühendatud VI köide kaksiktähe või gravitatsioonikeskme, mille ümber tiirleb eesti mõttemaailm (komberuum?).

Keskaegses maailmas toimunu (II köite sisu) pandi rahvusriigi saabumisel ning Nõukogude klassi­riigiks moondumisel (VI köite sisu) alul rahvus­likule ja siis klassiteadlikule lõike­lauale, et see parasjagu käibivate mallide kohaselt õigeks lõikuda ja siis ametlikuks ajalookäsitluseks kokku traageldada. Just nimelt traageldada. Ega neid traagelniite keegi vaevunudki varjama. Need särasid justkui neoonvalguses, nende üle tunti lausa uhkust. Oldi teadlikult rahvusajaloolased või siis klassiajaloolased.

II köite kokkupanijad, valdavalt uue põlve ajaloolased Anti Selarti toimetamisel, saatsid kõik need kunagised rahvuslikud ja klassiteadlikud mõttemallid kus see ja teine. Loobusid muistse vabadusvõitluse kontseptsioonist, jätsid Jüriöö ülestõusu käsitledes Hoeneke kroonika mainimata. 2012. aastal oli see mõtte­kuritegu. Kui meenutada Orwelli.

Mul on seniajani meeles 2013. aasta veebruaris Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones toimunud avalik arutelu, kus üks härrasmees küsis II köite autoritelt: „Palju Brüssel teile Eesti ajaloo võltsimise eest maksis?“

Hiljem esines üks meie professionaalne mässaja, kes oli istunud vangis nii Nõukogude kui ka Eesti Vabariigi ajal, avaldusega, et võtab nüüd asja ise käsile ja kirjutab XIII sajandi vabadusvõitlusest õigesti. Esmalt kontrollib allikad üle ja siis kirjutab.

Seesinane avaldus kummitab mind tänase päevani. Mida püha ullike mõtles? Kas ta oletas, et kusagil Tallinna linnaarhiivis (Vatikani, Stockholmi, Varssavi arhiivides) on tahtlikult ära peidetud XIII sajandi Raikküla kärajate protokollid koos eesti kindralstaabi sõjaplaaniga 1217. aasta Madisepäeva lahingu pidamiseks? Globalistliku eliidi, kui mitte sionistlike maalilmavalitsejate endi tahtel on väärtuslikud dokumendid rahva eest ära peidetud ning korrumpeerunud ajaloolased mängivad seda nurjatut mängu kaasa?

Ullikesed elavad maailmas, kus peidetud Tõde ootab kohkumatut sangarit, kes, tunginud lohe koopasse, võidab pimedusejüngrid-vassijad ning toob Tõe päevavalgele. Tiit Madisson oli kahtlemata selline sangar. Aga arhiivide salajastest kambritest midagi välja ei ilmunudki, lärmakatele avaldustele ei järgnenud kaalukaid tegusid.

See on eellugu. Läks neliteist aastat ja nüüd on see siis lõpuks juhtunud: Tallinna ülikooli kirjastus andis välja kogumiku „Keskaja Liivimaa allikad. Tekstid, kujutised, esemed“, mille on koostanud ja toimetanud Marek Tamm. Suurteose autorid on Tiina Kala, Ivar Leimus, Anu Mänd, Erik Russow, Anti Selart, Kristel Zilmer, Kaspar Kolk, Mihkel Mäesalu, Juhan Kreem, Inna Põltsam-Jürjo, Jüri Kivimäe, Kristi Viiding, Madis Maasing, Kersti Markus, Anneli Randla, Helen Bome, Merike Kurisoo, Arvi Haak, Krista Andreson, Tuuli Jõesaar ja Ruth Rajamaa.

Teose maht on 934 lehekülge. Kindlasti ei sisalda kõnealune teos kõiki vanema ajaloo allikaid, aga annab põhjaliku ülevaate, mislaadsed materjalid on üldse meie käsutuses. Näiteks skandinavisti Kristel Zilmeri tõlgitud ja kommenteeritud Muinas-Skandinaavia tekstid (kogumikus on neid lausa kaheksateist) annavad aimu, mida on siinsetest hõimudest pajatada Läänemere teise­kalda-rahvastel. Kuna öelda on olnud tegelikult õige vähe, siis on valimikku võetud ka niisugused tekstid, mis räägivad liivlastest, preislastest ja kuralastest. Pigistame kivist vee välja. Muidu võib äkki mõnel 2013. aastal Suurgildi hoones ajaloolaste-renegaatide süüdimõistmise protsessis osalenul (kui too on veel elus ja lugemisvõimeline) tekkida kahtlus, et ammendamatuid salateadmisi sisaldavad Skandinaavia allikad on rahva eest endiselt peidus.

(Siinkohal faktimärkus: Saxo Grammaticuse „Gesta danorum“ ei ole ses teoses esindatud, aga Anu Saluäär on selle juba tõlkinud ning Postimehe kirjastuses peaks see varsti ka ilmuma. Asjakohast katket saab lugeda Tiiu Jaago artiklist 2024. aasta Keele ja Kirjanduse numbris 8-9: jutt on seal sellest, kuidas 1170. aastal pidasid taanlased Ölandi saarel kuralaste ning saarlastega lahingut ja kuidas barbarid, see tähendab mereröövlitest siinse-ranna-mehed, hakkasid võitluses pausi tekkides laulma ning tantsima.) Sama lugu on Vana-Vene allikatega, mille on tõlkinud ja millele kommentaarid kirjutanud Anti Selart. Ka siin on hallist kivist viimnegi veepiisk välja pigistatud.

Olen kaugel mõttest, et koguteose autorite ajendiks oli kunagine tüli Eesti ajaloo II köite pärast, aga mõlema raamatu autorkond kattub suuresti. Ma tahan uskuda, et kunagine seltskond, kes tegutses Anti Selarti toimetamisel, on saanud nüüd Marek Tamme juhtimisel tollase alanduse eest revanši.

Henriku kroonika tekstinäite ja kommentaaride puhul on ka nüüd saadud läbi muistse vabadusvõitluse mõisteta: Marek Tamme sõnastuses on tegemist Läänemere idakalda vallutamise ja kristianiseerimisega. Ning pole nüüdseski kogumikus kaotsi läinud Hoeneke kroonikat, mida tunneme Renneri ümberjutustuse kaudu. See tähendab, et „Keskaja Liivimaa allikates“ puudub Jüriöö ülestõus. Oh õudust küll!

Küll aga on hulgaliselt huvitavaid tekste muudel teemadel. Näiteks „Paavst Gregorius IX tsitatsioon Riia piiskopile, Riia linnale ja Mõõgavendade ordule“ aastast 1234, mille on tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Või siis „Padise tsistertslaste kloostri abti Tydemani avalik tunnistus Tallinna koolitüli asjus“, mis on dateeritud XV sajandi esimesse veerandisse ning mille on taas tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala.

Eesti komberuumi kaardistajale on need ja paljud teisedki kogumikus esinevad tekstid puhas kuld.

XXI sajandil täheldatav pidev tülitsemine ja rivaalitsemine poliitilisel tasandil ning ühiskonnaelus oli meie kandis igapäevane nähtus juba kaugel keskajal. Komberuum ei muutu, siin on kõik stabiilne.