Lion Feuchtwanger avaldas 1930. aastal romaani pealkirjaga „Edu“ („Erfolg“), kus on kirjeldatud tollase Baieri olustikku ning poliitilisi kähmlusi, käsitledes muu hulgas natside partei võimule pürgimist. „Edu“ on määratletud tekstide hulka, mille kohta öeldakse saksa keeles „Schlüsselroman“, prantsuse keeles aga „roman à clef“. Ma pole kindel, et kõik taipavad, millega on siin õigupoolest tegu. Roman à clef on nimelt tõsielul põhinev ilukirjanduslik tekst, mille tegelased sarnanevad reaalsete inimestega ja on suuremate raskusteta äratuntavad. Varasematel aegadel tulid kirjastajad lugejatele lahkelt vastu, lisades raamatu algusse või lõppu romaani fiktsionaalsete tegelaste nimekirja ning märkides iga nime taha reaalse persooni puhul kui mitte nime, siis piisavalt läbipaistva vihje, mille abil ära arvata, kes on kes.

Uuemal ajal pole kirjastajad lugejate vastu nii suurt lahkust ilmutanud, mistõttu on tegelaste tarvis võtme leidmine olnud kas kirjanduskriitikute või -teadlaste leib, aga mõnel juhul on faktid tuvastanud ka piisavalt läbinägelike n-ö tavalugejate detektiivitöö.

Feuchtwangeri romaanis on varju­nime all täiesti äratuntavad tollase Baieri tipp-poliitikud ning kõrgema seltskonna tegelased, kellest paljude nimi ütleb tänapäeva lugejale vähe, kuid on ka mõned sellised, keda teame sajandi möödudeski. Näiteks tegelane Kaspar Pröckl, poeedist insener, on täiesti äratuntav Bertolt Brechtina, kirjanik Tüverlin on Thomas Manni ja Lion Feuchtwangeri koondkuju, kindral Vesemann on maailmasõja kangelane kindral Ludendorff ja poliitiline pisiaskeldis Rupert Kutzner on Adolf Hitler. Umbes samal ajal ning samal teemal kirjutatud tekstidest väärib märkimist Klaus Manni eksiilis kirjutatud romaan „Mefisto“, mille peategelane, natsidega koostööle läinud näitleja ning teatri­tegelane Hendrik Höfgen, on kahtluseta Saksa teatrilegend Gustav Gründgens. Saksa Liitvabariigis oli „Mefisto“ avaldamine Gründgensi lähisugulaste tahtel seetõttu pikka aega keelatud, kuid seda suurema entusiasmiga trükiti romaani Saksa DVs. Sealt leidis raamat kas otseteed või mingeid salaradu pidi liikudes üles huvilised ka Lääne-Saksamaal.

Kõik eesti kirjanduslooga vähegi kursis inimesed teavad, et 1932. aastal ilmunud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljas osa andis samuti tollasele Tallinna seltskonnale arutlusainet, milline reaalne tegelane on peidetud romaanis ühe või teise nime taha.

Ma ei oska öelda, kas Tammsaarel tuli äratuntavuse pärast pahandusi, aga paistab, et ükski tollastest Köögertalidest ei proovinud asja kohtusse viia. Eks see olnukski iseendale jalga tulistamine, nagu nn Streisandi efekt 2003. aastal: katse panna mingi info kahtluse alla toob kaasa huvi kasvu sellesama info vastu.

Toon veel ühe oma lemmiknäite selletaolise kirjanduse hulgast: Aleksei Tolstoi kunstmuinasjutu „Kuldvõtmeke“ tegelaskond sarnaneb äratuntavalt vene kultuuri nn hõbesajandi suurustega. Kõige lustakam on oletus, et puudel Artemon, muinasjutu ainus tõepoolest positiivne tegelane, olevat maha kirjutatud Anton Tšehhovi pealt. Või siis kilpkonn Tortilla, vana porisev tiigielanik – tema prototüübiks olnud Lenini seaduslik abikaasa Nadežda Krupskaja. Tõestada midagi on muidugi võimatu, aga kes meid takistab julgelt oletamast.

Uuemas eesti kirjanduses on rakendatud roman à clef’i meetodit viimasel ajal üpris palju. Kuuldavasti on lugejate suure poolehoiu pälvinud põnevuslugu „Sündikaat“ ja „Sündikaat 2“, mille autoriks on väidetavasti endine kaitsepolitseiameti kõrgema ešeloni ametnik, kes kasutab kirjanikunime Roland Tamm. Seegi on klassikaline seda tüüpi romaan.

Võrgus veidi ringi tuulates leiab hästi informeeritud inimeste koostatud seletuse, kes on tegelikult romaani tegelased Õpetaja, Heiks, Heelium ja mis need nimed kõik on, nagu näeb seal ka arutlusi, miks endine kapokas sellised romaanid üldse on kirjutanud. Eks ikka ajendatuna kättemaksusoovist.

Sama motiivi kahtlustati Sveta Gri­gorjeva puhul, kui too avaldas palju kõneainet pakkunud teksti „Feminist“, mille antagonistis tunti ära üpris mainekas kultuurikriitik. Kirjanike liidu esinaine Maarja Kangro kasutas seda juhtumit kommenteerides mõistet „karistuskirjandus“, tuues kirjandusloost teisigi näiteid, kus üks või teine autor on talle ebameeldivaid reaalseid isikuid nuhelnud.

Veel tuuakse viimase aja kirjandusest esile P. I. Filimonovi romaan „Tants kontidel“, mille tegelaskonnas olla eestivene kirjanduselu suurused ning ka kunagise Tallinna pedagoogikainstituudi õppejõud.

Ja lõpuks – mis seal salata, ka siin­kirjutaja on üllitanud raamatu pealkirjaga „Šokolaadist prints“, mis sai kunagi ja kusagil kellegi poolt määratletud kätte­maksukirjanduseks. Aga ärge minult küsige, mille eest ma seal pidin kätte maksma. Tundub, et mõiste lansseerijad teavad seda minust paremini.

Kuna mõiste „kättemaksukirjandus“ ilmus avalikku arutellu kunagi 1990ndate lõpus seoses Toomas Vindi romaaniga „Lõppematu maastik“, mis on kümnendi kunstielu kokkuvõte, võiks arvata, et teineteisele ärapanemisega hakkas pihta meie kunstnikkond ja nende kulul elavad kunstikriitikud.

Teadagi, ajad olid eelmise sajandi lõpus kunstnike liidus rasked ning nõukogude võimu hoolekande haihtudes ning sissetulekute kahanedes lahvatasid olemasoleva pisku ümberjagamisel isiksuste­vahelised pinged, mida sai esitada traditsioonilise-akadeemilise kunsti ning avangardistliku purkisitturluse maailmavaatelise vastuoluna.

Kuna kirjanikel polnud vaja ateljeede-näitusepindade ja muude jagatavate hüvede pärast omavahel konkureerida, polnud seal ka pinnast mingi kätte­maksukirjanduse tekkimiseks. Võiks ju spekuleerida, et kui Koidu tänava nn vaeste kirjanike maja (Peeter Sauteri leiutatud mõiste) korterid olnuks natuke väärtuslikumad, kas siis oleks Juhan Smuuli bareljeefi pärast üksteisele turja karatud juba kolmkümmend aastat tagasi. Ei tea.

Mida siis peaks arvama nn karistus- või kättemaksukirjandusest?

Pakun seletuseks ühe kirjutavatele inimestele ilmselge asjaolu, mis võib lugejate laiadele hulkadele olla teadmata: kirjanikel on üldjuhul fantaasiaga kehvasti, nad ei suuda välja mõelda lugusid, mis ei lähtu isiklikust elukogemusest või omaenda nahal tajutud kõrvetusest. Mida vapustavam kogemus ning tugevam kõrvetus, seda enam tahaks selle materjali kirjanduslikult ära kasutada.

Karistuskirjandust, liiati kätte­maksu­kirjandust pole olemas. Soovi korral võiks seda nimetada fantaasiavaeseks kirjanduseks. Ja seda pattu on teinud ka kirjanikest kõige suuremad.