Sel suvel oli „Viru folgil“ üheks esinejaks Valdur Mikita, kes pidas Käsmu rahvamajas loengu „Põlise olemise märgid“. Publikut tuli kohale kõvasti. Mikita kuulamisest on ammuilma saanud siitkandi rahvale üks põlise olemise märk, meie komberuumi kindel marker. Rahvas ei pidanud pettuma: Mikita rääkis talle looduse poolt kingitud sametise häälega täpselt õiget juttu, tehes publikule pärikarva paisid ja sügades teda kõrva tagant, täites rahvamaja saali selgelt tajutava rahulolunurrumisega.
Mikita loetles muu hulgas oma lemmikraamatuid, mis kirjeldavad eestlaste olemust. Üks tema lemmikutest on paar sajandit tagasi ilmunud Karl Ernst von Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“. Mikita arvates kehtib seal maarahvale antud iseloomustus tänase päevani. Selle peale muutus Käsmu rahvamajja kogunenute rahulolu eriti sügavalt tajutavaks. Reageeriti heakskiitva muhelusega – järjepidevuse ilmingut paistis publik eriti kõrgelt hindavat.
On kaks võimalust. Arutlesin omaette, kas inimesed ei tea (on unustanud), mida nimelt von Baer on maarahva iseloomustamiseks kirjutanud, või ikkagi teavad ja mäletavad, aga peavad mingil põhjusel tollase noore arsti üpriski hävitava arvamuse puhul ebaoluliseks selle sisu, eelistades pidada oluliseks antud iseloomustuse kestvust, järjepidevust, konstantsust siinses komberuumis.
Oluline märkus: Mikita ei tuletanud neile meelde, et Baeri meelest oli maarahvas ablas, laisk ning harjunud mustuses elama. Ta ei tsiteerinud Baeri lauset „süües unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärse“. Mikita noppis Baeri tekstist välja vaid selle, et eestlased jagunevad laias laastus melanhoolikuteks ja flegmaatikuteks. Kui eestlase pilgus aimdus varjatud nördimust, siis oli tegu melanhoolikuga, aga kui näos peegeldus otsatu tuimus, oli tegemist flegmaatikuga. Nii arvas Baer.
Publik mühatas nõusolevalt. Ausalt öeldes jooksis minu juhe siinkohal kokku.
Embrüoloogia rajaja kõige valusamat sedastust, et eestlast iseloomustab alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu, ei maininud Mikita poole sõnagagi.
Muidugi targasti tegi. Kui loengupidaja hakkab selletaoliste arvamusavaldustega opereerima, avastab ta peatselt, et rahvamajad polegi enam puupüsti täis, et saalist on pool, mõne aja möödudes juba kolmveerand täitmata ning lõpuks on ruumis vaid paar kuulajat, kelle kohta on võimatu öelda, kas nad on melanhoolikud või flegmaatikud, küll aga kindlasti seda, et nad on masohhistid. Pärast seda avastust peab loengupidaja leidma endale mingi uue leivateenimise võimaluse.
Enne Mikita seda loengut (olen varemgi tema loengutele sattunud, mitmeid aastaid ning lausa aegu tagasi) vaevas mind eestlaste endeemilistest haigustest rääkides üks hoopiski teine küsimus: mitu korda peab Ameerika Ühendriikide president Donald Trump midagi ütlema, enne kui öeldu mõte Eesti poliitikutele pärale jõuab? Konkreetsemalt: ütlema Euroopa poliitikutele üleüldse ja Eesti poliitikutele iseäranis, et teda ei huvita Euroopa julgeolek ega sealhulgas ka Baltimaade julgeolek.
Balti ja Balkani riigid on Trumpi peas imelisel kombel kokku sulanud. Kuna Eesti-Läti-Leedu on kuidagi vastutavad Jugoslaavia kodusõdade vallapäästmise pärast (very bad), siis miks peaks Ameerika Ühendriigid niisuguste mõttetute riikide julgeoleku tagamiseks oma naha turule viima? See faktoloogiline imeasi tuli ilmsiks 2018. aasta aprillis, kui kolme Balti riigi presidendid väisasid Washingtoni ning pidid oma suureks jahmatuseks kuulama Trumpi etteheiteid Balkanil korda saadetu pärast.
Trump alustas oma Suure Sõnumi saatmist siiapoole ookeani juba esimese presidendiameti kestel. Peab tunnistama, et USA president on korraga ametis kõigest neli aastat ja see ongi võib-olla liiga lühike aeg, et mingi sõnum doktor Baeri patsientideni üldse jõuaks. Seda enam et president Joseph Bideni interluudium pani tõsise piduri sõnumi päralejõudmisele selle pikal teekonnal üle laia ning suure Atlandi ookeani.
Aga siis algas Trumpi teine ametiaeg. Tema sõnum Euroopale – ja Baltimaadele eraldi – läks aina tungivamaks ning selgemaks.
Kas see jõudis pärale? Euroopa poliitikatasandile tõusnud Kaja Kallaseni sõnum igatahes jõudis. Kallas leidis eelmise aasta kevadel, et vaba maailm vajab uut liidrit. Sedastus kõlas pärast Ukraina presidendi Zelenskõi ning tema USA kolleegi tüliga päädinud kohtumist Valges Majas.
Aga kas Trumpi pikka aega ning erinevas sõnastuses edastatud sõnum on jõudnud ka doktor Baeri teiste hoolealusteni? Vaatlusandmed näitavad, et justkui väga ei ole.
Olen aastaid kahtlustanud, et paljud inimesed, kes paiknesid kolm aastakümmet tagasi tähtsatel kohtadel välis- ja kaitseministeeriumis ning tõid meid Atlandi liidu 5. artikli kaitsva vihmavarju alla, on Trumpi sõnumile kurdid juba psühholoogilistel põhjustel. Trumpi sõnum paneb nende elutöö kahtluse alla. Ükski prominentne tegelane ei suuda varjata oma isiklikku solvumist Trumpi peale.
Mikita loeng Käsmu rahvamajas avas mu silmad: meie julgeolekupoliitikud loevad ning mõistavad oma publikut liiga hästi, et hakata riskima ebameeldivate sõnumite ning meelerahu häirivate tõdede edastamisega. Juba valitsemistehnilistel põhjustel tuleb seda vältida. Oma rahvast silitatakse pärikarva, ikka pärikarva.
Huvitav oli siinne reaktsioon USA Luure Keskagentuuri direktori John Ratcliffe’i ootamatule visiidile Moskvasse. Terve rida lääne väljaandeid kirjutas mingitele oma allikatele toetudes, et Ratcliffe olevat käinud Vene diktaatorit hoiatamas Balti riikidesse tungimise eest. Eesti kommentaatorid leidsid, et see on täiesti ebausutav, sest Putin ei hakka Baltimaid ründama. Ei hakka juba sellepärast, et kodumaa parimad tütred ja pojad (järgneb pikk nimekiri lugupeetud inimestest) viisid meid 2004. aastal Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni. Nende töö igikestvat mõju ei saa kahtluse alla panna. Nii on. Aamen.
Toetan täienisti seda mõttekäiku.
Ratcliffe’i käigu kohta on esitatud igasuguseid spekulatsioone. Annan oma tagasihoidliku panuse. LKA šeff käis Moskvas arutamas mõningaid geograafilisi ümbernimetamisi. Märkasime, et paar päeva pärast tema naasmist Washingtoni muutus Ontario järv Ameerika järveks. Ma ei välistaks, et Beringi väinast saab varsti Ameerika väin ja Franz Josephi maa ristitakse Donald Trumpi maaks. Mida muud Ratcliffe seal Moskvas ikka arutada sai.
