Eestit esindab 2027. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Andreas Krigoltoi, Xenia A. Sooniste, Jõnn Sooniste ja Julia Freudenbergi projekt „Pereprojekteerimine“, kus vaadatakse rohujuure tasandilt, kuidas arvestatakse elamuarhitektuuris ja kinnisvaraturul eri peremudelite vajadustega.
Konkursile esitati kümme ideekavandit. Mille poolest eristus „Pereprojekteerimine“ teistest? Kuidas suhestub Eesti paviljon Wang Shu ja Lu Wenyu kureeritud biennaali üldteemaga „Arhitektuur – koeksistents silmitsi tegelikkusega“ („Do Architecture – For the Possibility of Coexistence Facing a Real Reality“)?
Karen Jagodin: Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalemine on arhitektuurivaldkonnale vaieldamatult üks olulisemaid ja suuremaid rahvusvahelisel areenil nähtaval olemise võimalusi. Ja mitte ainult olla nähtav, vaid olla osa arutelust: Veneetsias on kõige kontsentreeritumalt esil praegused olulised teemad ja nähtaval, millele arhitektid mõtlevad.
Eesti konkursile esitatud kümme kavandit näitasid selgelt, et selles diskussioonis osalemise võimalus on arhitektidele ja arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele oluline ning võimalust sellesse mõttevahetusse panustada võetakse väga tõsiselt. Võidutöö paistis silma esiteks teemapüstituse poolest: on kriiside aeg ning üks aina enam hoogu koguvatest kriisidest on eluasemekriis. Biennaali üldteemaga, koeksistentsiga, astub see väga sisulisse dialoogi. Muutuvad peremudelid ning perede vajadused seavad ju arhitektuurile ja kinnisvaraarendusele uued tingimused. Samuti tõusis võidutöö esile väga hea eeltöö ja tugeva meeskonna tõttu. Nende ettevalmistus teemaga tegelemiseks, nägemus näitusest, mis kõnetaks publikut ja oleks selge sõnumiga, ning meeskonna pühendumus tekitasid usalduse ja veendumuse, et Eesti saab hästi esindatud.
Arhitektid tahavad teha näituse, mis ei jää teoreetiliseks, vaid paneb mõtlema, kuidas tulevikus elada. Kuidas tehakse Eesti korterituru ja peremudelite küsimus Veneetsia rahvusvahelisele publikule arusaadavaks? Millised on järgmised sammud?
Selle ideekavandi üks tugevusi on rohujuure tasandi vaade, millega saavad suhestuda kõik inimesed, olenemata geograafilisest või kultuurilisest taustast. Näitus läheb üksikisiku ja tema pere tasandile ning vaadatakse väga lähedalt, kuidas peaksid koeksistentsi erinevad mudelid väljenduma elutingimustes ning arendatavas kinnisvaras. Alates sellest, kui näiteks noor inimene teeb otsuse päritolukodust välja kolida. Millised võimalused ja vajadused on tal esimese kodu rajamisel? Võetakse ette pereloomine, suuremad peremudelid, vananevad vanemad, kellega ühel hetkel soovitakse ehk koos elada; eakad, kes on harjunud privaatse ruumiga, ent vajavad siiski kõrvale teisi inimesi ja tuge; üksikvanemad.
On palju peremudeleid, millega kinnisvaraarenduses ei arvestata, kuid mis seavad ruumile omad tingimused.
Järgmised sammud on kaasata meeskonda kuraatorite kõrvale veel mõned liikmed ning asuda kontseptsiooni näituse formaati vormistama. Galeriipind on meil juba olemas, nii et saame kohe tööle asuda näituse sisuga.
