Saksa päritolu prantsuse trillerimeister on oma viimase filmiga läinud päevapoliitilisemaks kui kunagi varem. „Juhtum 137“¹ on realistlik sissevaade Prantsusmaal eelmise kümnendi lõpus, aastatel 2018–2020, toimunud nn kollaste vestide meeleavalduste maailma. Üht protestijatest tabab kummikuul näkku ja tekitab kohutavaid vigastusi. Juhtumiga hakkab tegelema sisejuurdluse uurija Stéphanie Bertrand, kellel tuleb asja käigus minna n-ö omade vastu, sest on tõenäoline, et vigastustes on süüdi politsei.

Filmi peaosas kehastab Bertrandi prantsuse näitlejanna Léa Drucker, kes teeb seda stiilse vaoshoitusega. Ta ei lähe välja lihtsate ja odavate käibetõdede peale, vaid hoiab eri tõeversioonide kaalu­kausse tasakaalus. Drucker suudab sisepinged suureks mängida ilma neid väliselt rõhutamata ja osatäitmine tõi talle ka parima näitlejanna kategoorias prantsuse rahvusliku filmiauhinna Césari. See on tal juba teine, sest esimese võitis ta osatäitmise eest filmis „Hooldusõigus“².

Druckeril on rolle kogunenud palju ja mitmesuguseid, ent ma ei saa talle mainimata jätta, et tundsin ta ära tema elu esimeses filmirollis, kui ta oli 15aastane. Ta käis ekraanilt läbi vaid viivuks ava­stseenis, aga see-eest, mis filmis – Agnès Varda „Kung-fu meistris“³! Drucker elavneb ja Varda positiivne eluenergia kannab meid ühele lainele ka nüüd, aastaid pärast meistri lahkumist. Eks see aitab natuke tasakaalustada „Juhtum 137s“ kujutatud tänapäevase Prantsusmaa probleeme ja tõsiseid teemasid, millega tuleb kohe peale hakata.

Kuivõrd te ise kollaste vestidega kokku puutusite ja kas saite „Juhtum 137s“ kasutada ka isiklikke kogemusi?

Ma ei võtnud meeleavaldustest osa. Töötasin teatris, ja nagu paljud teised teatrid, nii jäi ka meie oma streikide tõttu nädalavahetustel vahepeal suletuks. Meid teatris loomulikult köitis see liikumine, aga meil võttis omajagu aega, et mõista, kes need vestides inimesed tegelikult on.

Kõigepealt olid faktid: Pariisi tänavatel on meeleavaldused, teater tuleb sulgeda. See on meile suur probleem, sest just nädalavahetusel on meil rohkem publikut. See sündmus ühendas meid esimest korda kollaste vestidega. Me ei läinud meeleavaldusi vaatama, kuna olime kuulnud, et need olla väga vägivaldsed. Me ei mõistnud päriselt ka kõike, mida telekast näidati. Eks seal rõhutati vägivalda ja räägiti vähem põhjustest. Ajakirjanikud küll selgitasid tausta ja võtsid eri osapooltelt kommentaare, aga asja tuumani jõudmisega läks ikkagi aega. Näiteks ka see ringteede teema.⁴

Mitu head ajakirjanikku, näiteks Florence Aubenas Le Monde’is, tegid head kajastust ja selgitustööd. Nii hakkasid tulema välja lood lihtsatest inimestest, kes tulid esimest korda Pariisi, nagu ka perekond filmis.

See ongi üks filmikunsti oluline roll: võtta aeg, et rääkida inimeste lugu. Meeleavaldused ise on muidugi jõulised ja muljetavaldavad, aga inimlikkuse mõistmiseks tuleb aega anda.

Kas sel teemal tehti Prantsusmaal palju filme?

Ei, üldse mitte nii palju. Mulle meenub vaid kaks tükki, lisaks siis Catherine Corsini film „Lõhe“⁵ ja „Hõõguvad söed“⁶ Virginie Efira ja Arieh Worthalteriga.

Ilmselt on see aja küsimus, vaja on teatud ajalist distantsi. Dominik Moll ja kaasstsenarist Gilles Marchand tahtsid „Juhtum 137ga“ ilmselt rääkida lugu kellestki, kes on kahe poole vahel. Keegi, kellel on suur austus oma töö vastu politseinikuna, aga kes tunneb ka inimesi väikelinnast, kust ta on ise pärit. Tema töö on selgitada välja tõde. Ja sellisest perspektiivist räägituna on see lugu intrigeeriv.

Kas see oli käsikirja lugedes kohe selge? Kas roll kohutas ka?

Ei, hirmu ma ei tundnud, aga see lugu paelus mind väga. IGPN⁷ on miski, mida me teadaannetes vahel kuuleme. Teame vaid, et see tähistab „politseinike politseid“, aga see on ka kõik. Kes on inimesed selle taga? Kes seal töötavad? Kõik on väga abstraktne ning sellest pole tehtud filme ega kirjutatud raamatuid. Sukeldusin teemasse ja püüdsin endale selgeks teha, kuidas üks juurdlus käib. Ühtäkki olin emotsionaalselt väga liigutatud oma tegelaskuju katsumustest, eraelust, dilemmadest. Ja see üllatas mind. Sest film on väga tehniline, aga siis õnnestub Dominikil ja Gilles’il tundelisem pool pinnale tuua. Näidata selle naise lõhestatust. See tundus mulle usutav, mitte hirmus. Küll aga kartsin oma suutlikkuse pärast kehastada usutavalt politseinikku. Meil on ju ettekujutus, et kui politseinik saabki olla naine, siis peab ta olema tugev ja jõuline, aga sellist kehastust ma ei soovinud ja poleks ehk ka suutnud saavutada. Ma pidin seda tegema oma vahenditega.

Kas see oli ka lavastaja kavatsus? Ta paneb teid kui pigem õrnema olekuga naist maskuliinsesse keskkonda, kus teil tuleb end kehtestada.

Jah, mu tegelaskuju peab rahu tegema mõttega, et läheb konflikti väga jõuliste tüüpidega, kes süüdistavad teda reetmises. Sisejuurdluse töötajad ei meeldi politseis kellelegi, aga sisejuurdluse olemasolu on hädavajalik, sest sellest oleneb, kas meie demokraatia on elujõuline või mitte. Teisalt pole ka politsei töö meeleavalduste ohjamisel kerge. Oleks mugav politseid lihtsalt vägivaldseks tembeldada, aga film pole sellest. Sté­phanie mõistab ka politseinikke.

Vestlesin ettevalmistuse käigus ka kahe sisejuurdluses töötava naispolitseinikuga, ja nad ütlesid, et nad ei saa näidata oma tundeid, viha, frustratsiooni. Tuleb vaadata vaid fakte. Keeruline. See on väga üksildane töö.

Näitlejana tahaks muidugi ka tundeid näidata, aga roll ei võimalda. See tekitab ängistust: kas ma tegin ikka piisavalt? Kas inimesed mõistavad, mida mu tegelane tunneb? Selle peale ütleb Dominik mulle, et ega sina ei ole selle loo ohver. Tuleb tegelaskujule truuks jääda.

Prantsuse filmides kujutatakse politseid tänapäeval enamasti elanikkonnale vastanduva jõuna. Kas see suhtumine mõjutas ka teid? Või oli teil mingeid eelarvamusi, mida film muutis?

Eks ma panen ikka asju tähele ja vägivald on muidugi hirmus, aga ma tunnen, et peaksime pigem rääkima rollist ning ma ei suuda praegu poliitilist sõnavõttu teha. Mind huvitab küsimus, kuidas saame politsei ja inimeste vahelise usaldussuhte taastada pärast seda, kui tõde on selle purustanud. Mind huvitab kõige rohkem mõlema poole inimlikkuse näitamine. See ei tähenda naiivsust. Siin filmis soovitakse tõde näidata objektiivselt ja ilustamata. Kui meeleavaldustes said inimesed viga ja kaotasid käe või silma, siis oli valitsusel väga keeruline neid näha ohvritena. See oli väga häiriv.

Ma loodan, et „Juhtum 137“ aitab jõuda dialoogini vastandumise asemel. Vastandumist on niigi palju. Uudistesaateid tihti iseloomustavast karikeerimisest tuleb üle saada, et selle asemel rohkem süveneda.

Kas Emmanuel Macron on ka filmi näinud? Huvitav, mis ta sellest arvaks?

Mul pole aimugi, kas president Macron on seda näinud, aga meil olid mõned linastused väljaspool Pariisi, ja reaktsioonid olid väga erinevad. Meeleavaldustel osalenud tulid tänama ja olid endiselt sündmuste peale vihased. Endine politseiuurija andis oma heakskiidu sellele, kuidas politseitööd oli kujutatud. Üldiselt tunnustati meie soovi taotleda erapooletust, väga vastumeelseid reaktsioone ma ei mäleta.