On enam-vähem kohe näha, et Kaido Ole on selle näituse maalidel pistnud põlema palju igasugust kunstiajaloost tuntud kunsti. Kunst lõõmab heleda leegiga, aga see ei ole sisemine põlemine, mis neil lõuenditel toimub, vaid väline. Väline põlemine tähendab enamasti seda, et millelgi on päriselt tuli otsas, ja kui see protsess piisavalt kaua kestab, siis jääb järele kuhjake tuhka. Neid tuhakuhjakesi on ka maalidel siin-seal juba näha. Maalides kordub üks muster: tuli teeb augud lõuendisse ja siis on läbi nende aukude näha mingit teist kohta – midagi, mis ei ole siinpoolne. Aga ei saa ka öelda, et see oleks sealpoolne. Miks, sellest edaspidi.

Kaido Ole on alati tekstiga kiire ja täpne olnud. Kui temaga mingist teoreetilisest küsimusest vestlema satud, hoia heaga gaas põhjas: Ole võtab põhiteema ja hakkab improviseerima nagu džässmuusik. Enamasti ei arva ära ka, kuhu see impro välja jõuab – seetõttu on Ole näituse arvustust kirjutama hakates üsna mõistlik vaadata mingeid tekste, millesse ta on olnud segatud, sest neist võib ilmuda mõni mõttekäik või põige, mis viib ootamatute seoste rägastikku.

Näiteks selle näituse tõlgendamisel oli abi 23 aastat tagasi ilmunud raamatust „Marko und Kaido“ (2003). Raamatut sissejuhatav tsitaat Peter Brookilt teatab: „Maalikunstniku tuntus tuleb tema isiku­pärasest stiilist, ja siis saab sellest tema vangla. Ta ei saa kasutada teiste töid, ilma et kaotaks oma nägu. Teatris pole sellisel mõtteviisil mingisugust mõtet.“

Eks need põlevad maalid olegi ühes oma põhiaspektis teater. On konstrueeritud lava, kus toimuvad nähtavad sündmused, ja osutatud siis vihjamisi lavatagusele, kuhu pääseb lõuendisse põlenud aukude kaudu. Aga seda lavatagust publikule tegelikult ei näidata. Ja sellepärast ei saagi seda nimetada sealpoolsuseks – sealpool ei ole nagu eriti midagi.

Aga teine tsitaat „Marko und Kaido“ raamatu alguses on näituse „Krt“ kontekstis veel palju huvitavam. Selle ütles John Smith ja asjakohane on esitada see siin inglise keeles: „When we say the word ‘art’ backwards, we get god knows what!“ See on tõsi, me saame niimoodi krt teab mida. Võikski lausa öelda, et üks kolmetäheline vandesõna on transformeerunud teiseks. Tõsi, vaevalt et Kaido Ole näitusele pealkirja pannes „Marko und Kaido“ raamatu algustsitaadi peale mõtles, aga pole ju palju vaja, et tagurpidisest art’ist saaks krt. Ja mahapõleva kunsti ja negatiivsete emotsioonide valguses tundub see töötav seos.

Mis ikkagi neil maalidel põleb? Maha põleb substants, maal kui lõuendist ja raamist koosnev füüsiline objekt, ja pole palju vahet, kelle surematu looming selle peal parajasti on. El Greco looming põleb ära, Edward Hopperi looming põleb ära ja Kaido Ole looming põleb ka ära. Niimoodi on kunstiajaloos oma füüsilise eksistentsi lõpetanud suur hulk maale ja visandeid. Mõnikord on selle valiku teinud kunstnik, mõnikord juhus.

Aga kuhu need läbipõlevad lõuenditükid läbipääse tekitavad? Kuhugi, kus seda lõuendit ees ei ole. Nagu tõmbaks maalitud dekoratsiooni tegelikkuse pealt maha. Meenub allegooria mungast, kes pistis pea läbi taeva ja sai teada, mis selle taga tegelikult toimub. Või filmid, kus dekoratsioon käristatakse maha ja selgub, et kõik oli ainult stuudio ja lavastus. Või arvutisimulatsioonid, kus hästi renderdatud värviline tegelikkus lõpeb otsa ja mingi glitch’i tõttu selgub, et tegelikkus on kokku pandud ainult 3D-objektide võrgustikulistest vormidest.

Kuhugi sinna on ka Kaido Ole selle näitusega teel. Ainult et teda selgelt ei huvita, mis sealt tagant tegelikult välja tuleb. Tal ei paista olevat mingit kavatsust nende läbipääsude kaudu kuhugi õigemasse või tihedamasse (või autentsemasse) sealpoolsusse jõuda. Mulle tundub, et Olel ei ole illusiooni, et dekoratsiooni taga laiub tõde. Kui nüüd Rich­ard Rortyt meelde tuletada, siis ironisti ja metafüüsiku teljel paistab Kaido Ole üsna kindlalt olevat ironist. Nende vahe seisneb Rortyl mäletatavasti järgmises: metafüüsik usub, et kui piisavalt hästi ja piisavalt sügavale kaevata, siis õnnestub lõpuks substantsiaalse tõeni välja jõuda, ironist aga ei eelda, et mingi substantsiaalne tõde saab üldse olemas olla. Ta küsib hoopiski, kuidas minu sõnavara tegelikkust konstrueerib ja kas ma olen saanud endale sellise sõnavara, mis mulle sobib.

Ehk siis: kui süsteemne ironist hakkab dekoratsioone maha lammutama (või põletama), siis ta ei eelda, et kusagilt sealt alt (või tagant) tuleb midagi olemuslikumalt õigemat välja. Ta eeldab, et see, mis teda ära on tüüdanud, kaob või ununeb lammutusprotsessi käigus ja järgmine dekoratsioon, mis seal kusagil taga ehk olemas on, sobib võib-olla kuidagi paremini.

Saatetekstis ütleb Ole väga selgelt ka seda, millest ta tahab lahti saada. „Need maalid on HALVAST ja mitte niisama täna-oli-vilets-päev-halvast, aga ikka sellisest … universaalsest ja suurest halvast, mis ei kao ei järgmise päeva ega isegi järgmise kuu saabudes. .. Nüüd neid põlevaid maale kujutades tundus, et hakkas nagu kergem.“ Muidugi ei ole ta seda teinud kuidagi tõsimeeli. Ta laseb paljukordse enda kunstiajaloo kallale, justkui lootes paranemist mahakiskumise läbi, aga kõigis neis destruktsioonides on tunda kontsentreeritud eneseirooniat. See pole kindlasti sirgjooneline laupkokkupõrge lämmatavate suurte eeskujudega.

Mingis struktuurses mõttes on Johann Heinrich Füssli (tuntud ka kui Henry Fuseli) umbes 250 aastat tagasi üsna sarnast konfliktolukorda kujutanud. Füsslil on teos, mille pealkirja võiks tõlkida „Kunstniku meeleheide antiik­skulptuuri fragmentide suurejoonelisuse ees“. Pildil on väike kunstnik, kes hoiab kätega peast kinni, ja tema kõrval poodiumil kõrguvad hiiglaslik antiikjalg ja hiiglaslik antiikkäsi. Põlema pole ta neid küll pannud, aga need on marmorist ka – ega need kuigi hästi ei põleks. Seda teost on palju tõlgendatud antiikkunsti suuruse või kõige kaduvuse üle kurvastamise vaates, aga on ka võimalik, et Füssli ei ole kujutanud siin ausat meeleheidet, vaid on pigem irooniline. Suur antiikkunst võib-olla hoopis takerdab kunstnikul jalus nagu mingi teetõke? Kõige õigem oleks see lihtsalt kraavi lükata ja edasi minna. Tundub päris sarnane sellega, mida Ole on teinud kunstiajalugu visuaalselt põlema pistes ja iseennast kordistatult sinna ümber neid protsesse korraldama paigutades.

„Kevade“ filmiga ei ole Kaido Ole näitusel küll mitte mingit seost, aga lause „Nüüd võite tule ära kustutada“ sellest linateosest ilmutas mulle end neid põlevaid maale vaadates enam-vähem kohe ja peast ära see enam ei läinud. Seega, kui kunstnik oli oma töö lõpetanud, pööras ta kogu kunstiajaloole rahulikult selja ja ütles: „Nüüd võite tule ära kustutada! Kutsuge tuletõrje või summutage ise need leegid, aga minul sellega rohkem asja ei ole.“ Ta läks rahulikult minema ja maalis edasi, nagu poleks kogu maailmas varem tõmmatud mitte ainsatki värvitriipu.