Mängu harrastatakse tema enda pärast, tegevusrõõmuks, ütleb eesti keele seletav sõnaraamat. Mäng on seega protsess, mitte tulemus. Mängu ilu võib olla omaette väärtus, millele tuua ohvriks hüpoteetiline tulu. 

Me oleme harjunud vastandama mängu ja tõelisust, tegema vahet, mis on mängult ja mis päriselt. Üldtunnustatud seisukoha järgi imiteerib mäng teatud mõttes tegelikkust ning lapsed õpivad mängides seda tundma ja seal hakkama saama, mahtuma reeglite piiridesse ja tegema koostööd. Eks vist sealt tulegi tõdemus, et mäng on väikese inimese töö, nagu öeldud ka Ivo Linna omal ajal populaarseks lauldud salmis. 

Prantsuse kirjanik ja filosoof Roger Caillois on aga märkinud mängu kohta muu hulgas, et see on vaba tegevus, mille juures mängijat ei sunnita. Nii et mäng ei saa olla töö, hoopis töö peaks tegelikkuse asemel olema mängu vastand. „Sa lase meil vahel puhata ja mängida,“ ütleb ju „Nukitsamehe“ Kusti nõiamoorile. Ja see Ita Everi mõnitava intonatsiooniga korratud sõnapaar „puhata ja mängida“ istub meie kollektiivses mälus üsna kindlalt. Selles lauses on puhkus ja mäng võrdsustatud ning mõlemad vastanduvad töötegemisele, mida nõudis nõiamoor.  

Aga kui mäng ise muutub tööks, on see siis enam mäng? Primaatide uurimine on näidanud, et mängu üks funktsioone on maandada pingeid. Meil on töö kõrvale vaja midagi, mis aitaks meil end maha laadida. Näib, et õigus on Kustil, mitte Vargamäe Andresel. 

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,“ leidis Andres, aga me ju teame, millega see lõppes: armastust ei tulnud. Ei saanudki tulla, sest armastus ei ole töö. Ka armastus on ju pigem mäng. Armastajat, nagu mängijat, ei saa sundida. Andres sellele ei mõelnud, talle oli tähtis tulemus. 

Äkki oleks ka Vargamäe peremehele kulunud ära vahepeal pisut „puhata ja mängida“?