Soome õudusfilmi eestvedajaks on viimastel aastatel saanud Hanna Bergholm, kelle projektid on pälvinud laia rahvusvahelist tunnustust. Tänavu HÕFFil linastunud ja nüüd kinolevisse jõudnud „Öölapse“¹ ostis muu hulgas ära suurim žanrifilmile keskenduv voogedastusplatvorm Shudder. Bergholm aga Hollywoodi murdmisest tingimata ei unista, vaid peab kõige olulisemaks seda, et projekt teda ennast kõnetaks.

Sel aastal jõudis vaatajate ette sinu teine täispikk mängufilm „Öölaps“, ehkki filmitööstuses oled tegelikult tegutsenud viimased 20 aastat. Milline on olnud sinu teekond filmivaldkonnas?

Ma lõpetasin Aalto ülikooli režissööri eriala ja lavastasin pärast seda ühe laste telesarja YLE-le. Tegin ka mitu lühifilmi, mis tiirutasid festivalidel ja võitsid auhindu, aga viimased kümme aastat proovisin leida rahastust oma esimesele täispikale filmile. Alati tuli midagi ette ja need projektid ei liikunud edasi. Üks Soome filmifondi esindaja ütles, et ma pole lihtsalt valmis veel oma täispikaks debüüdiks. Tol hetkel olin juba peaaegu 40aastane …

Siis alustasin koostööd Ilja Rautsiga, kellega koos sain toetuse projektile „Kurja haudumine“². See oli väga edukas film, mis esilinastus „Sundance’il“ ja müüdi enam kui 75 riiki. Olen kindel, et „Kurja haudumise“ edulugu aitas rahastada ka „Öölast“.

Kas sa ei kaotanud kordagi lootust?

Eks ikka on olnud mõtteid, et peaks hoopis midagi muud tegema, ja lootust on olnud raske üleval hoida. Samas olen alati tundnud, et film on minu moodus maailmaga suhelda, seega kui ma ei teeks filme, siis oleksin kogu oma ülejäänud elu lihtsalt tumm. Sisendasin endale, et mul ei ole muud võimalust kui filme teha.

Miks sa õudusfilmi valisid?

Ma ei mõelnud tegelikult esialgu üldse žanridele, vaid tahtsin lihtsalt filme teha. Jah, mu kujutlusvõime kipub kalduma õuduse poole ning tegelikult on kõigis mu filmiprojektides olnud fantaasiaelemente, mida on neile ka ette heidetud.

Kui mu lühifilm „Nukumeister“³ tiirutas festivalidel üle maailma, ütles keegi mulle: kuule, see on ju õudusfilm! Ma ei olnud ise nii mõelnudki, aga tegelikult annab end žanrifilmi režissöörina defineerimine mulle vabaduse teha kõike, mida ma tahan.

Millises seisus on Soome õudus­filmimaastik? Teil on mõned tuntud tegijad, näiteks Jalmari Helander on korduvalt katsetanud žanrifilmiga ja Ilja Rautsi tuleb sel aastal välja oma jõuluõudukaga.

Mulle tundub, et nüüd on seis juba paremaks läinud. Kui alustasime „Kurja haudumise“ arendamist, siis sel ajal oli Soomes tehtud vaid käputäis õudusfilme: Jalmari Helanderi kõrval oli ka A. J. Annila „Saun“⁴ ja muidugi 1950. aastatest pärit legendaarne „Valge põhjapõder“⁵. Sel ajal oli ka Soome filmifondidel suhtumine, et nemad toetavad ikkagi päris filme ehk draamasid ja muud sellist. Tänu sellele võttis ka „Kurja haudumine“ arvatust rohkem aega.

Olid su „Öölapse“ juures konkreetsed eeskujud või lavastajad, kellelt inspiratsiooni said?

Mul on alati väga keeruline tuua välja nimesid, sest üritan filmi ette valmistades nimme mitte mõelda muudele filmidele. Aga minu läbi aegade lemmikrežissöörid on Akira Kurosawa, Lucino Visconti, Charlie Chaplin ja Juri Nor­štein, kes on teinud palju väga ilusaid animatsioone.

Nende nimede põhjal võib öelda, et mulle meeldib väga visuaalne loojutustamine, kus žanr ei ole isegi nii oluline. Ma isegi ei tea, mis žanrisse liigitada Kurosawa filme. Aga on küll üks oluline õudusfilm, Alejandro Amenábari „Teised“⁶, mis avas mu silmad sellele, kui ilusad võivad olla õudusfilmid. See näitas ka, et oluline pole vaatajat tingimata hirmutada, vaid jutustada lugu õudus­elementide abil.

Kas võime öelda, et „Öölaps“ on veel ambitsioonikam kui „Kurja haudumine“? Kui esimene oli läbinisti soomekeelne, siis uus film on suures osas ingliskeelne. See on küll selgelt ka sisulise kaaluga – Rupert Grinti tegelaskuju tunneb end keelebarjääri tõttu kõrvalejäetuna.

Jah, keeleküsimus oli minu jaoks oluline ning see polnud mitte lihtsalt rahastusest tingitud trikk, vaid selgelt osa „Öölapse“ loost. Ma ei tahtnud filmist ka soome keelt ära kaotada, sest mitte keegi ei saa sellest keelest aru, täielik haldjakeel.

Kuskil kuklas oli aga ka mõte, et kui osa filmist on ingliskeelne, siis aitab see ehk lihtsama vaevaga ka eelarvet täita. Lisaks muidugi tuntud näitleja ühes peaosas.

Kuidas sul õnnestus Rupert Grint filmi saada?

Me saatsime talle „Öölapse“ stsenaariumi ja „Kurja haudumise“. Film meeldis talle väga, ja kuna ta oli just teist korda isaks saamas, siis tundis ta ka stsenaariumiga isiklikku kokkupuudet. Ta tunnistas ka, et võtabki aeg-ajalt ette selliseid projekte, mis teda ennast isiklikult väga puudutavad.

Mõlemad sinu täispikad filmid on keskendunud peredünaamikale. Miks nii?

Suhe lapse ja vanema vahel on nii sügav, sest see on meie kõige esimene suhe. See saadab meid kogu elu, tahame või mitte. Me ei saa seda suhet lihtsalt kõrvale jätta ja unustada.

Minu jaoks on väga huvitav rääkida lugusid keerulistest suhetest. Lisaks sellele sain aru, et olen vaadanud palju eri riikidest pärit filme, kus enamasti räägitakse meeste lugusid, mina aga tahtsin võtta naispeategelase. Lisaks puuduvad peresuhteid uurivatest filmidest enamasti täielikult lapsed. Kui mehel ongi naine ja lapsed, siis räägitakse enamasti lihtsalt mähkmete vahetamisest, aga mitte reaalsetest muredest ja raskustest, millega perekonnad silmitsi seisavad.

Oled „Öölapsega“ saanud palju rahvusvahelist tähelepanu. Millega sa praegu töötad? Oled juba jala Holly­woodi ukse vahele saanud?

Mu agendid saadavad mulle küll stsenaariume, mis tulevad Hollywoodist, aga seni olen neile kõigile ära öelnud. Ma pean ära tundma, et tegu on minu filmiga, seega pole mul isegi väga suurt vahet, kas tegu on Euroopa kaastootmisprojektiga, kuhu on kaasatud ka Ameerika raha, või täismahus Hollywoodi projektiga. Mulle on kõige olulisem lugu.

Praegu kirjutame koos Ilja Rautsiga üht trillersarja, mis on samuti rahvus­vaheline projekt.