Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut tähistab oma koreograafia õppekava 50. aastapäeva 14. septembrist kuni 14. oktoobrini kestva „KorFestiga“, mille raames näeb värskeid lõpulavastusi, tantsufilme ja Alissa Šnaideri fotonäitust, kuuleb tantsuteemadel taskuhäälingu saateid, korraldatakse meistriklasse jpm. 2. oktoobril toimub vilistlasõhtu, mille käigus antakse üle Mait Agu stipendiumid.

Praegune Tallinna ülikool oli pool sajandit tagasi Eesti esimene õppeasutus, kus hakati koreograafiat kõrghariduse tasemel õpetama. Millised on selle kooli koreograafiaõppe eripärad?

Oksana Tralla-Anger: Esteetika ja stiil, mida meie koolis õpetatakse, on poole sajandiga kindlasti muutunud, kuid õppetöö olemus on jäänud paljuski samaks. Juba siis, kui ma ise veerandsada aastat tagasi sellesse kooli koreograafiat õppima asusin, toetus õppekava kolmele sambale ja nõnda on see jäänud tänaseni: koolitame tantsijaid, koreograafe ja tantsuõpetajaid-juhendajaid. Lai haare on üks meie kooli eripära. Tulebki olla n-ö kameeleon, kes saanud koolist mitme­külgse ettevalmistuse, on vajadusel suuteline tegutsema mitmel alal. Ka mina pean ennast jätkuvalt tantsijaks, ehkki juhin koreograafia õppekava ja ühtlasi lavastan – kõik need tegevussuunad on mulle korraga omased.

Tallinna ülikooli koreograafiaõppe iseloomulikeks joonteks on kehakesksus, koreograafiline mõtlemine, samuti –tingituna asjaolust, et oleme osa Balti filmi, meedia ja kunstide instituudist –interdistsiplinaarsus. Palju tehakse koostööd teiste sama katuse all tegutsevate loominguliste valdkondade esindajatega, samuti etendusasutuste ja organisatsioonidega väljastpoolt kooli.

Kui avarad on teie lõpetajate töö­võimalused, kui nad on siit hariduse kätte saanud?

Nukralt naeratades võiks öelda, et töövõimalused on väga avarad – enamik meie kooli vilistlasi on vabakutselised, ehkki seejuures väga aktiivsed ja silma­paistvad. See tähendab pidevat olelus­võitlust ning lisaks loomingulisele tegevusele peavad nad tihtipeale ka õpetama – viimase puhul on oluline, et see ei tuleneks üksnes vajadusest, vaid oleks ka erialast lähtuv kutsumus. Seega, palju on vabadust, aga ka seda, mis piirab.

Haridust andes üritame üliõpilasi igati toetada, et nad peale eriala valdamise oskaksid oma lavastustele ka valgust seada ja heli kujundada, vajadusel neid lavastusi produtseerida ja vaatajateni viia. See kõik käib käsikäes ja on ettevalmistus reaalsuseks. Jälgin alati südamevärinaga, mis saab, kui neil kool läbi saab ning ühtlasi kaovad soodsad tingimused, mille oleme tudengitele loonud: treeningtunnid hommikust õhtuni, kõrgel tasemel koreograafid, kes jagavad oma oskusi ja pakuvad koostöövõimalusi. Pärast kooli peab seda kõike ise korraldama ja koordineerima, seega kooli ajal loodud sidemed ja oskused on kulda väärt.

Viimaste aastate põhjal saab rõõmuga tõdeda, et neid, kes pildilt päris ära kaovad, on vähe: mõni täiendab ennast välismaal või jätkab õpinguid magistrantuuris, mõni tegutseb hoogsalt tantsumaastikul, mõni töötab mõnes väikelinnas liikumis- ja tantsu­õpetajana ning arendab seal lapsi ja tantsukultuuri. Kõik see on väga vajalik.

Kes on teie kooli tuntumad vilistlased? Mis sünnib 2. oktoobril vilistlasõhtul?

Koreograafia eriala vilistlased tegutsevad erisugustes tantsu- ja etenduskunstide valdkondades. Vilistlaste seas on Angela Arraste, Elo Unt, Mart Kangro, Sveta Grigorjeva, Tiina Mölder, Rene Nõmmik, Priit Raud, Külli Roosna, Maido Saar, aga ka nüüdseks muusikamaailma siirdunud Maria Seletskaja, ja veel paljud teised.

Vilistlaspäeval antakse üle Mait Agu stipendiumid, samuti etendub koreograafiamagistrantide lavastus, mille autoriteks on Külli Roosna ja Kenneth Flak. Ja siis muidugi kõige olulisem: vilistlaste kauaoodatud taaskohtumine.