15. septembril istusin kultuurimaastikul tegutsevate inimeste vahel, et saada teadmisi hoolivast kultuurist. Publik valmistas end ette seitsmetunniseks esitlusi täis pakitud foorumiks. Päeva fookuses olid ligipääsetavus, keskkonnahoid ja kultuurikorraldaja enesehoid.
Ligipääsetavuse teema avas endine „Tartu 2024“ ligipääsetavuse spetsialist Lee Saarsen, kes rääkis teekonnast, mis korraldajal tuli läbi käia, et Euroopa kultuuripealinn Tartu oleks üritusena ligipääsetav. Algfaasis korraldajatele tehtud küsitlusest selgusid peamised takistused: kardeti lahenduste kallidust, puudusid vajalikud kogemused ning ka ligipääsetavust ennast mõisteti erinevalt. Seetõttu korraldati koolitusi, jagati juhendeid ja vahearuannete abil selgitati välja ligipääsetavuse arendamiseks tehtud sammud.
Järgmisena astus lavale Eesti Puuetega Inimeste Koja ligipääsetavuse valdkonna huvikaitse nõunik Mari Tuulik, kes avas mõistet laiemalt. Ta rõhutas, et tähtis on välja selgitada ja kõrvaldada takistused, kaasata eri kogemustega inimesi, koolitada töötajaid ja pakkuda tugiteenuseid, sest sotsiaalne tõke võib olla vahel suurem kui füüsiline. Lahendusi ei peaks looma erivajadusega inimeste eest, vaid nendega koostöös, alustades kasutajakogemuse katsetamisest ja tagasiside kuulamisest. Kuna puue on väga individuaalne, ei saa üks lahendus sobida kõigile.
Seejärel rääkis Ugala teatri korraldusjuht Marii Ingriin Saaremäe ligipääsetavuse teekonnast Ugala näitel. Ta jagas külastaja teekonna 11 etapiks, alustades Google’i otsingust, veebilehest ja pileti ostmisest ning lõpetades külastaja liikumisega maja ümbruses ja hoones. Lõpuks jõudis ta küsimuseni: kas kõik on valmis? Saaremäe tutvustas ka kitsaskohti, mille kallal teater veel töötab.
Ligipääsetavuse osa jätkas ühtekuuluvuskontserdi idee autor ja kunstiline juht Edmar Tuul, kelle sõnul tunnevad erivajadustega inimesed tihti, et nad jäävad kultuuris nähtamatuks, kuid eestlasi on liiga vähe, et kedagi välja jätta. Ühtekuuluvuskontsert on muusikaüritus, mida saavad kogeda väga erinevad inimesed. Selle vaimus sündis ka Eesti esimene viipekeelne koor EPIK.
Ligipääsetavuse segmendi lõpetas elav arutelu, mida juhtis Keiu Virro. Lavale kutsuti varasemate esinejate kõrvale kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli ning MTÜ Händikäpp esindajad Margit Rosental-Tustit ja Kristjan Vällmann. Ligipääsetavuse heade näidetena nimetati viipekeeletõlkega „Eesti laulu“, Estonia teatri lavastust „Tajuleebe tantsulugu“ ning ka ligipääsetavamaks tehtud nõukaaegset Põlva kultuurikeskust. Ühtlasi räägiti ka vajakajäämistest, näiteks pannakse ratastooli kasutaja üritusel tihti istuma oma perekonnast eraldatult või ebamugavalt esimesse ritta.
Arutleti ka ligipääsetavuse rahastamise üle. Ministeeriumide koostöö ligipääsetavuse vallas on paranenud ning näiteks muuseumide kiirendi projektides tuleb kirjeldada ka ligipääsetavust. Ometi puudub ligipääsetavuse edendamiseks veel üldine rahastus. Teada on, et ligipääsetavuse lahendused kujunevad odavamaks, kui nende peale mõelda juba ürituse korraldamise algfaasis. Kõlama jäi mõte, et kui ideaalne lahendus ei ole võimalik, tuleks teha vähemalt midagigi. Ligipääsetavus ei puuduta ainult erivajadusega inimesi, vaid kõiki ühiskonna liikmeid.
Pärast lõunat jätkus foorum keskkonnahoiu teemadel. Üritusturundusagentuuri Jolos jätkusuutlikkuse juht Katre Kahre rõhutas, et otsuseid ei peaks langetama ainult kõhutunde põhjal. Ta jagas keskkonnaandmete kogumise etappideks. Esimesel aastal võiks andmeid võimalikult palju mõõta ja koguda, seejärel saadud infot analüüsida, probleemid leida ja eesmärgid seada ning lõpuks vastutaja määrata. Andmete kogumine aitab teha ka praktilisi otsuseid, näiteks õiges koguses toitu tellides saab säästa raha.
Festivali „I Land Sound“ eestvedaja Paap Uspenski rääkis festivali keskkonnategevusest. Kuna festival toimub saarel, kus korraldajad tahavad ka pärast üritust edasi elada, mõeldakse läbi logistika, energiateemad, muud ressursid ja keskkonnamõju. Tuleb mõista, et roheline mõtteviis ei peaks olema ainult rohetiimi ülesanne, vaid kogu meeskonna vastutus. Huvitav oli ka tähelepanek, et noortele ei pea enam jäätmete sorteerimise või korduskasutatavate nõude olulisust selgitama. Roheline üritus on muutunud uueks normaalsuseks.
Korduskasutatavatest nõudest rääkis tuliselt avalike ürituste korraldajate liidu juhatuse liige, „Grillfesti“ korraldaja Auris Rätsep. Ta juhtis tähelepanu, et mõnikord jäädakse kinni eksitavasse väljendisse, et avalikel üritustel tohib kasutada ainult korduskasutatavaid nõusid. Eesti festivalide toidukultuuri „maskotina“ kujutletakse sageli külastajat, kellel on ühes käes seadustega kooskõlas olevasse paberisse mähitud burger ning teises panditaara. Rätsep nentis, et Eestis võib avaliku ürituse korraldajaks saada inimene, kellel puuduvad vajalikud teadmised. Samuti puuduvad avaliku ürituse korraldajatele ühtsed nõuded. Tema sõnum oli selge: kui juba korraldada, siis teha seda sisukalt ja professionaalselt ning alustuseks järele mõelda, kas üritust on üldse vaja korraldada.
Keskkonnahoiu osa lõpetanud vestlusringis, mida juhtis Kadi Kenk, osalesid peale varasemate esinejate kliimaministeeriumi esindaja Kelli Seppel ja keskkonnaameti esindaja Margit Pokrovski ning kogukonna- ja kultuurielu edendaja Tulvo Ilves. Juttu tuli sellest, et kõige probleemsemad ei ole suursündmused, vaid tuhanded väiksemad kohalikud üritused. Odavad korduskasutatavad nõud võib korraldajale tunduda lihtsam ära visata kui neid pesta ja taaskasutada. Seda soodustab järelevalve puudulikkus, sest keskkonnaamet ei jõua iga üritust kontrollida ning järelevalvet tehakse riskipõhiselt.
Keskkonnahoidmise motivatsioon võib tulla isiklikest väärtustest, aga ka vajadusest seadusi täita. Viimasel juhul võib korraldajatel jääda puudu vastutustundlikkusest ja õigest mõtteviisist. Eestis ei ole kolme aasta jooksul veel kedagi seaduses ette nähtud kuni 200 000 euro suuruse trahviga karistatud. Arutelus osalejad leidsid, et suuremate trahvide rakendamine aitaks turgu korrastada ning oleks aus ka nende ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad juba seaduskuulekalt.
Päeva viimane oli kultuurikorraldaja enesehoiu teema. Audioloog Sandra Vill rääkis kuulmise hoidmisest. Mürast tingitud kuulmislangust on võimalik ennetada. Kuulmist saab kaitsta valjust helist eemaldudes, heli vähendades või kõrvatroppe kasutades. Ohu märk on näiteks valu või tinnitus pärast kontserti. Kultuurikorraldajad saavad hoolitseda ka publiku eest, pakkudes kõrvatroppe ja jälgides helitugevust.
Psühholoog ja unenõustaja Kene Vernik tegi sisuka esitluse une hoidmisest. Kultuurikorraldaja töö võib tähendada muutlikku päevakava, kuid unevõlg mõjutab inimese enesetunnet, emotsioone ja igapäevast toimetulekut. Seetõttu tuleks ka kiiretel perioodidel võimalikult palju oma unegraafikut säilitada. Und ei ole võimalik tagantjärele magada, kuid magamata öödeks saab valmistuda ette magades. Une parandamiseks soovitas ta tervislikult toituda, piisavalt vett juua ja regulaarselt liikuda. Inimene peaks ärkama hommikul energilise ja rõõmsana.
Viimase ettekande pidas vaimse tervise valdkonna organisatsioonide võrgustiku VATEK tegevjuht Kadri Haljas, kes rääkis vaimse tervise hoidmisest ja andis harjutusi enesehoiuks. Ühe õpetusena soovitas ta tööpäeva lõpus kirja panna kuni kolm pooleliolevat ülesannet ning nende järgmise sammu, jätkamise aja ja koha. Nii saab töömõtetest paremini välja astuda.
Konverentsipäeva lõpuks mõistsin, et hooliv kultuur ei sünni ühest suurest lahendusest, vaid paljudest väikestest otsustest ja koostööst. Kelle osalemist meie praegused lahendused piiravad ja keda peaksime kaasama, et midagi muuta? Kuidas teha võimalikult vähe halba ja millest loobuda? Kas ma ise saan piisavalt puhata?
Nii ligipääsetavuse, keskkonnahoiu kui ka enesehoiu teemakäsitluses kordus sama mõte: probleeme on lihtsam ennetada kui neid hiljem lahendada. Hooliv kultuur ei tähenda olukorda, kus kõik on ideaalne, vaid valmisolekut märgata, küsida, kuulata ja vajadusel oma seniseid teguviise muuta.
