Iga inimese elus võib ette kujutada olukordi, kus oleks võinud minna teisiti –filosoofias on sellest faktist välja arendatud nn võimalike maailmade teooria. Võimalikud maailmad on loogilised konstruktsioonid, mis tekivad nn kontra­faktuaalsetest lausetest: kui ei oleks läinud nii, nagu läks, siis … oleksimegi ühes paljudest võimalikest maa­ilmadest. Näiteks kui ma poleks ärganud täna kell 8, siis ühes võimalikus maailmas magaksin pärastlõunani, teises aga oleksin kell 9 ikkagi voodist tõusnud. Kui pettur poleks raamatupidajat saatuslikul päeval telefonitsi kätte saanud, ei oleks praegu nii, nagu on. Oluline on siinkohal just see, et oleks saanud minna teisiti. Võimalike maailmade abil saab eristada modaalsusi, näiteks paratamatus, võimalikkus, juhuslikkus jne. Mis on paratamatu, on igas võimalikus maailmas samamoodi. Ülejäänu ei ole. Nõnda on võimalike maailmade raamistusest palju abi näiteks eetiliste dilemmade, vaba tahte ja vastutuse üle mõtlemisel.

Filosoofid on ühtlasi eri seisu­kohtadel võimalike maailmade ontoloogilise staatuse küsimuses. Leidub nii neid, kelle arvates ainult meie (s.t nii-öelda päris) maailm on reaalne ja kõik võimalikud maailmad on ebareaalsed. Aga on ka mõtlejaid, kes leiavad, et kõik võimalikud maailmad on päriselt olemas, kõik peale ühe neist on lihtsalt aktualiseerumata. Selge on aga see, et loogiliselt võimalikud maailmad erinevad täielikult väljamõeldud fantaasia- ja ulmemaailmadest (nt Muumiorg, Westeros, Kettamaailm vms). Viimased on irreaalsed, nimme võimatud maailmad.

Kõige sellega võib seostuda ka nukrus ja melanhoolia: inimene võib näiteks tunda kahetsust oma elus tehtud valikute pärast, mõelda selle peale, mis oleks võinud olla, kui hoopiski … X, Y, Z, ja tunda kurbust (või lausa leina?) mõne ära jäänud variandi pärast. Kui ma oleksin elanud oma elu kuidagi teisti, kas ma oleksin siis õnnelikum olnud? Kas ma oleksin siis endiselt veel mina?

Võimalikele maailmadele mõeldes võib aga tekkida hoopiski seiklus­likkuse tunne. Iga hetk on kõigi eelnevate valikute tulemus, aga samal ajal tekib iga (minu?) valiku või valimata jätmise tulemusel ka lõputu hulk uusi võimalikke, ärajäänud maailmu. Mitmed neist on ilmselt päris igavad, aga mõni on vististi ka huvitavam kui see, mis päriselt(?) teostus. Iga olukord muutub palju põnevamaks, kui mõelda korraks sellele, et igal järjestikusel hetkel on müriaad alternatiive.

Nõnda võib mõelda kõigi asjade haprusele ja ajutisusele – maailm kui kõigi olendite valikute summa. Ajast saab mõelda kui potentsiaalsuse pidevast kulgemisest aktuaalsusesse. Miks mitte näha seda kui kobarat võimalikke (konkureerivaid?) olevikke, millest alati on teostunud vaid üks?

Ka näiteks oksjoneid võib vaadata läbi võimalike maailmade läätse. Enampakkumise puhul ei ole võimalik tegelikult kunagi täpselt ennustada, kuidas asjad olema hakkavad. Selleks on neis liiga palju kapitali ja juhuse omavahelist põimumist, ristuvaid vektoreid, erisuguseid strateegiaid ja muutujaid. Ometi jääb igast otsusest maha konkreetne jälg ja sellel on konkreetsed tagajärjed.